Ma arvasin, et on olemas ainult selline maailm, kus tüdrukud kannavad balletikleite, vanaemad valgeid öösärke ja vanaisad hõbedast rüüsid. Nüüd istun aga Johanna väraval, hoopis teises reaalsuses. Pikal tänaval sätendavad udused aknaruudud ja puuoksad sirutuvad näljaselt valgusesse. Johanna on selline energiline, mõne jaoks lausa hüperaktiivne tüdruk. Ta ei karda avalikult hüsteeriliselt naerda ega spontaanselt karjuda. Südames meeldib aga Johannale vaikiv kõrvaltvaataja roll. Ta naudib inimesi, kellega koos olles ta saab vaikida, ja seltskonda, mis ei sunni teda neid lõbustama. „Tere,” lausub ta naeratades majast välja astudes „hakkame siis minema.” Kiire sammuga minnes unustab ta täielikult minu. Ta mõtleb viimase kuu sündmustele - armumiseufooria, igatsus, salapära, valu, uued lootused, lõpp, sõprus. Uus inimene, uus lugu, uus algus… Mina teen hundirattaid, jooksen läbi poriloikude ja ümisen omaette üht lõbusat laulukest.
Kui Melii lõpuks uksest välja astub, oleme meie teda juba viis minutit oodanud. Melii on nii naiselikult võluv kui ka lapselikult naljakas. Kõrvad kuulevad muusikat ja silmad näevad pilte. Mõte lendab tal pidevalt kusagil kõrgemates dimensioonides ekseldes, ühtekokku kosmoses kui ka ürgsetes hiites. Võõrastele jätab ta oma kitsa näo ja kõrge laubaga vaoshoitud ja range mulje, sõprade seltskonnas on ta ülevoolavalt naljakas, piiremurdev ja salapärane.
Asume teele, nemad kahekesi ees ja mina oma hundiratastega järel. Ta teatab, et tal on selline eriline omas mullis tunne - rahu vist. Muigan selle peale, sest tean, et rahust on tal sügav defitsiit. Ta mõtetes on vaid üks nimi, mis moodustab tema peas ringi hüpates kõik võimalikke kujundeid, mida ta kontrollida ei suuda. Selguse hetkedel pärast „hädamaandumist” planeedil reaalsus, proovib ta endale selgeks teha, et nime omanikku ei ole vaja ületähtsustada. „Ta on ju ainult sõber”, on viimase aja käibefraas. Sõbra nimi on Karl - realistlik, külm ja kaalutlev. Komplimentide ja kiitustega ta kunagi üle ei paku ja aega-ajalt on ta lihtsalt taktitundetult aus. Juhul kui tahad täit ülevaadet, mida ta millestki arvab, peab esitama keskmiselt kolm lisaküsimust. Seestpoolt on ta aga tegelikult soe ja sõbralik, kuid armides. Ta on haiget saanud ja seetõttu ka see kõva koorik. Melii, teades noormehe tõrjuvat reaktsiooni vähegi õrnade tunnete vastu, proovib omasid mahasuruda.
Peagi seisame Karli maja ees. Mina küll ei seisa, vaid istun trepil varbad loigus. Kui Karl välja astub, näpistan teda tervituseks kannikast. Esiteks ta röögatab, siis vinnab mind hellalt õlale ja lausub: „Tule, me läheme autoga!”. Istume autosse. Tagurdades, pilk aknale naelutatult küsib: „Kas teeme väiksed õlled ka?”. Tüdrukud arutavad midagi ja kokkulepped sõlmitud, võtab autos hetkeks maad vaikus. Karli mõtted on katkendlikud.”Anett on mind viimased päevad ignoreerinud. Täielik mõttetus. Suht hale. Kurat, need orbikud tuigerdavad siin tee peal ees. Neli aastat armastada ühte tüdrukut ilma, et mulle vastataks- kinnisidee. Raisk, mul pole elu. Nagu tüdrukuid vähe oleks. Ou jee, ma olen ju hull naistemagnet. Valus iroonia. Kõik tüdrukud on ju mu sõbrad. .” Melii viskab Johanna kulul nalja ja nii ei õnnestu mul enam Karli mõtteid kuulata. Võtame peale veel ka Märdi, väike poetuur ja siis suundub auto Melii perekonna maamajja. Kui alles on jäänud veel vaid kilomeeter eelistab Märt selle jala kõndida ja sedasama koos temaga teen ka mina.
Kõigepealt sasin kergelt ta juukseid ning seejärel, mina tema kukil, võib väike matk kuuvalgel alata. Aeg-ajalt Märt peatub, et teha mõni pilt ja siis vaikides edasi minna. Ta on mõistatuslik noormees, kelles on koos kaks erinevat inimest. Naljakas ja lausa pöörane ning vaikne ja tagasihoidlik. Kumb siis rohkem tema element on, ei tea täpselt keegi. Ta ise ka mitte. Kui väliselt on ta rahulik ja vihasena on teda väga vähesed näinud, pulbitsevad ometi ka tema sees ülevoolavad tunded, millele ta tihtipeale ei oska ise nimegi anda.
Majakese sees ootab tulijaid juba soe tuba ja kuum tee. Neli noort võtavad väsinult laua taga istet, et arutada homset matkapäeva. Palju on neis nüüd neid, keda keegi ei näe. Johanna on vaikne ja Märt lustlik. Karl on hea ja Melii naljakas. See, vast elu valus reaalsus, et tuleb olla justkui teatrilaval ja kehastada ennast – sellist, kellel on mitu nägu - olgugi, et vaid üks on see õige. Selle õige enda otsingul satume me näitelaval mitmete muinasjuttude haardesse. Kõik pisikesed tüdrukud on printsessid ja poisid kartmatud rüütlid. Suuremaks saades kasvatakse küll sellest muinasjutust välja. Aga ka armumine on illusioon, täiskasvanute muinajutt, olgugi, et selle muinasjutu lõpus pole alati nn. happy end. Karl tõstab lauale järgmised õlled ja ühtlasi valab täis tüdrukute tühjenenud veiniklaasid.
Mina usun siiani oma hõbedast maailma, kus on ainult positiivsed tunded. Mõnikord ajan ma siinse maailma reeglid oma reaalsusega segamini. Aga miks siin ei võiks kõik tüdrukud kanda valgeid balletikleite ja naeratada? Lasta vanaemal heledad kiharad patsi punuda ja süüa ohtralt tibukollaste kaunistustega vaniljejäätist. Miks ei võiks olla tüdrukud nagu pisikesed printsessid, kandes juustes tiaarat ja lõhnata magusalt maasika pulgakommi järgi? Ja poisid. Miks nad ei võiks olla hõbedased rüütlid, uskudes, et vapruse ja hulljulgusega saab maailma parandada?
Kuus tühja õllepudelit tõstetakse laualt ja kaks uut korgitakse lahti Juua, et unustada valusaid mõtteid - ehh.. need hakkavad varem või hiljem närima nagu rotid ja vaikimine muutub kannatamatuks. Hulk tühje pudeleid lebab laual ja majakese põrandal. Uks on pärani lahti ja väljast kostavad vaimustunud hääled. Miks siin tahetakse kasvada nii kiiresti suureks? Mille pärast otsitakse kõikjalt seda armumise illusiooni? Noored on pead kuklasse lükanud, käed laiali ajanud ja nüüd keerutavad ennast tohutu tähistaeva all. Röökides läbisegi välja tundeid ja endassekogutud emotsioone. Karjetega seguneb autost kostev rock-muusika, mis paneb kehad värisema ja anuma aina enam ja enam ekstaasi. Ja lõpuks ongi nii, et kõik lähevad hulluks. Hulluks!!! Maailma läbivad värinad, millele järgneb täielik mõranemine. Vihmaussidest saavad kuningad ja kartulid hakkavad taevast alla sadama. Roosadest kummikutest saavad vannipardid ja raha asemele tulevad kasutusele kondoomid. Inimesed ei tunne, vaid ainult mõtlevad, sest see ei tee haiget. Aga mõtet ei ole ja homsest on kõigil pohhui.
Rammestunud kehad on üksteise kõrval murul, hoides kätest ja vaadates tähti. Vaikus. Midagi pole vaja öelda. Mina, kuu joonistatud balletikleidis paljaste varvastega tüdruk, seisan nende kõrval. Teen igaühele nina peale musi ja näen nendegi silmis seda lapselikku helki.. Nad on õnnelikud. Kisun balletikleidi seljast ja jooksen paljajalu ning alasti üle põllu kuu poole tagasi. Minu kohus on ära minna, et nad mind enam ei mäletaks.
Veel natukeseks istusid nad kuuvalgel trepil. Märt suudles Johanna laupa, kui too talle väsinult naeratas ning Karl võttis enda seljast kampsuni ja kattis sellega Melii paljad õlad. Kas ma ei öelnud, et sõprus on suurem kui mis tahes armastus?