Keset valget ruumi asetseb valge laud, mille taga istuvad kaks meest, üks kannab valget ülikonda, teine musta rüüd. Nad mängivad kaarte, mäng on arusaamatu ja loogika vastane, ometi peegeldub mängijate silmadest sügav keskendumine ja sihikindlus. Lae all hõljub õrn suitsuvine, hoolimata sellest ,et kummalgi mängijal pole sigarit näpus.
Ruum, kus mäng aset leiab, on hele, kõik on valge ja puhas. Peale laua ja kahe tooli ei ole toas midagi, aknaid ja uksi ei märka ka kõige vilunum silm. Seal on rahulik ja vaikne, ainus, mis siin võib ärritavaks muutuda, on su enese alateadvus, mis enneolematu jõuga surub su hingele patud, mida sa pole sooritanud. Ka kõige süütum inimene muutub siin koletiseks, hoolimata sellest, et keegi ei mõista kohut, keegi ei süüdista ega kritiseeri. Selles paigas muutub inimene iseenda vaenlaseks ja hukkamõistjaks, siin on kõik kõiges süüdi.
Toa nurgad on süsimustad, neisse vaadates näeks nagu igavikku.. Suunates pilgu pimedusse, haarab igaühte õud ja lootusetus, sa langed masenduse hellitavasse rüppe ning astud õndsasse, musta teadmatusesse.
Samal ajal on aga kaardimäng täies hoos. Vaikust lõhestab ainult aegajaline kaartide sahin. Järsku paneb üks meestest kaardid lauale ja jääb kuulama, ühest nurgast, pilkasest pimedusest, kostub sosinat, vaikset ja alandlikku lalinat, mille sõnu pole võimalik eristada. Musta rõivastatud mees võtab oma kaardid laualt ja lausub :,, Kas kuuled? Palvetab.” Teisel pool lauda istuv mees vaatab oma kaarte tühja pilguga, ohkab ning lausub :,, Sinu käik.” Mäng jätkub.
Aja möödudes hakkab nurgast taas kostma kellegi hääl. Seekord on tegemist juba valju, kurjakuulutava röökimisega. Häälest kostub vaid viha ja vihkamine. Seekord paneb kaardid käest valges riietuses mees. Vaadates oma kaasmängijale otsa sõnab :,, Vannub juba.” Tumedasse riietunud mehe nägu peegeldab tunnete tühjust. Mäng jätkub.
Möödub aeg- võib-olla ainult paar minutit, aga võib-olla ka terve igavik. Tunnid,päevad, aastad kaotavad oma tähtsuse selles imelikus paigas.
Pimedast nurgast hakkab kostma peaaegu ebainimlikku korisemist. Kaardmängijate pilgud kohtuvad, mehed vaatavad teineteisele pingsalt silma ning jätkavat kaartide ladumist. Süsimustast nurgast kostab taas kellegi hingamine – kähisev, raske, ragisev ja vaevaline. Mustas rüüs osapool asetab lauale oma viimase kaarti, valget kandev mees võtab mängukaartide paki ja küsib :,, Seekord jagan siis mina?” Mees mustas noogutab, tõuseb lauast ning sammub nurga suunas, kust kostab hingeldamist. Ta kaob tumedatesse varjudesse, pimeduses välgatab mingi metallese - vaikus.
Varjudest kostab sügav, pikk hingetõmme ja mõne aja pärast pikaldane, veniv väljahingamine, peale seda vaikus, ei järgne enam ühtki hingetõmmet, ei ühtki heli. Valge ruum on saavutanud taas oma aegaseisatava harmoonia. Rahu haarab taas võimu.
Pimeduse rüpest ilmub mustas rüüs mees, pilk kivistunud laual jagatud kaartidele. Ta vaatab oma kaasmängijat ning ta näole ilmub muie, ta lausub :,, Minu võit.” Valges ülikonnas mees vastab :,, See on minevik. Uus mäng on tulevik.”
Mõlemad võtavad istet. Nad mängivad kaarte, mäng on arusaamatu ja loogika vastane, ometi peegeldub mängijate silmadest sügav keskendumine ja sihikindlus. Lae all hõljub õrn suitsuvine, hoolimata sellest ,et kummalgi mängijal pole sigarit näpus.
Ruum, kus mäng aset leiab, on hele, kõik on valge ja puhas.
Kõik kordub. Mängitakse kuni lauale asetatakse viimane kaart. Ainult, et võitja on seekord võib-olla teine. Kaardimäng on õnnemäng, võit on juhus, me ei tea, kumb mängijatest võidab. Ainult see on kindel, et nii kaua kui on inimesi, on ka need kaks meest seal ruumis, koos kaartidga, panustades alati meie vastu.