Aega!
Ma vähkresin haiglaselt voodis, kui see järsku turgatas. Ma pidin teada saama, palju mulle antud on. Ei, mitte andeks või armu või isegi asju. Aega! Sekundeid, minuteid, tunde, aastaid. Nad rääkisid, et sa parem ära mõtlegi sellele, see on hukatus, see pole mõeldud elavate mõistusele. Nad viibutasid näpuga ja istusid tagasi oma läikiv-musta tiibklaveri taha. Oma küürus selgadega ja sajandeid lõikamata küüntega klimberdasid öiseid tõrvtilkuvaid klahvisaginaid. Ma mõtlesin, et tühja kah, varem või hiljem see samm astutakse ning pigem siis varem. Traditsioonid muutuvad, nad peavadki.
Luuk, mis sinna viis, oli üsna klaveri lähedal võidunud puuplaatidest põrandal. Ees oli mõistagi suur tabalukk, mis aga peale raevukat kolkimist kirve nüridama otsaga aupaklikult avanes. Nad vaatasid küll seletamatult kurja pilguga mulle silma, kuid sellest hoolimata jäid oma kohale ja mängisid sundlikke viise edasi.
„Sa lähed ära, kui seda näed,” mõmises üks omaette.
„Kuhu ära,” küsisin.
„Ära, teiselepoole klaverit, teiselepoole seina.” Ta viipas otsmikuga tema ees seisva seinale. See oli määrdunud ja klaverikaanel põlevatest küünaldest tahmaseks tõmbunud. Paks, muhklik ja maitsetu nõukogudelik tapeet viitas, et seda oli korduvalt kiht kihi peale üle tõmmatud. Silm seletas, et teatud kohas, päris keset seda seina on üks ovaalse suurusega punetav plekike, nii umbes inimese kõrgune ja laiune.
„Miks,” pärisin.
Ta naeratas kavalalt, siis jäi mõttesse ja vastas: „Ilmselt pole inimene suuteline sellega elama.”
„Ja sealpool on?”
„Sealpool pole vajagi,” naeratas ta jälle mingisugust kaval-kurblikku naeratust.
Võtsin purunenud luku kõrvale ja tõmbasin luugikaane üles. Vastu nägu kisendas pimedus.
„Kas tohib,” ütlesin ja viitasin ühele nende küünaltest. Nad noogutasid vaevumärgatavalt.
Redel oli pikk, pikem, kui oleks arvanud, et ühte äärelinna puulogudiku keldrisse võiks mahtuda. Sügavamale maa sisse jõudes kahanes temperatuur ning kõrvus hakkas keegi vilistama. Tuul, mõtlesin. Või mitte?
„Ahh, viimaks,” rõõmustasin maapinda enda all tundes. Kelder oli nagu kelder ikka – niiske, kõle ning lubas mu kujutlusvõimel ülemäära kaugele rännata ja jubedaid elukaid ümbrusesse mõelda. Uurisin veidi ringi, kuni lõpuks märkasin seinal suure seieriga kella. See oli üsna veider agregaat, kui arvestada, et ühe funktsiooni täitjale oli nikerdatud peale mitukümmend sametrohelist ahvikest tantsimas ümber numbrilaua, kaks briljante meenutavat silma põrnitsemas kellapommi kõikumise ääres ning tundus, et ta kogu kupatus oli kaetud veel mingi väga osavasti pargitud loomanahaga. Ma vaatasin numbrilauda ning nägin seal ühte punast seierit, mida lahutas tavakellaga arvestades kümme minutit number kaheteistkümnest, millele oli samuti tõmmatud punane triip, just kui finišijooneks.
Lõin kahvatuks.
„Kümme minutit?!” kriiskasin ehmunult. Siis märkasin kõrval rippumas kollast sildikest, millel oli kirjas: „Kallis kasutaja, kella kujutletavad minutid võrduvad tegelikult kujutletavate aastatega. Aitäh.”
Kratsisin pead ning üritasin sildist sotti saada.
Järsku tungis mingi õõnes tunne mulle kõhtu ning taipasin, et NÜÜD MA TEAN. Ma tean, kuna ma suren. Pea hakkas pöörlema, mul hakkas halb. Taganesin ning komistasin mingisuguse kõveraksväänatud raamiga ereliukasele peale, mis, ma tõdesin, oli üks traditsiooniline osa keldrite sisustusest, eriti äärelinna puumajades.
„Sa kuramus!”
Kostus nagu miilidekaugune õrn tuulesahin, mis tempot arendades mul läbi pea jooksis ja selliseks tüüpiliseks Paras-Sulle-Sa-Saamatu-Orikas kõõksuvaks naeruks muutus. Pagesin hirmust redelit mööda üles tagasi.
Kui luugi tagasi kinni lükkasin, vaatasid nad mulle sellise pilguga otsa, nagu mind polekski enam olemas. Läksin tagasi voodisse ja üritasin rahuneda.
Järgmine päev otsustasin uuesti kella vaatama minna. Nüüd näitas see viis minutit enne kahteteist. See ei saa olla, mõtlesin ning uurisin uuesti seda kollast silti. „…kella kujutletavad minutid võrduvad tegelikult kujutletavate aastatega…”.
Sain vihaseks ning võtsin kätte ühe haamri. Tavaliselt on nii, et asju, millest eriti aru ei saada ning arvatakse olevat kuidagi kahjulikud, lõhutakse. Nõnda siis ma tegingi, lõin kella pilbasteks ning trampisin veel pealgi.
Pinnale roninult haaras mind see sama õõnes tunne kõhus ning nüüd järgnes sellele juba paanika. Nad tõusid klaveri tagant püsti ning üks neist osutas näpuga minu jalge ette – seal oli see sama kell, täiesti ühes tükis. See näitas südaööd.
„Kuidas see võimalik on,” küsisin paluvalt.
„Kas me ei öelnud? Sind ei ole enam,” seletas üks väsinud pilgul.
„ Kell ei valeta, sinu mõistus valetab sulle sinu eest,” rääkis teine.
„Sa kardad aega,” märkis kolmas ning nad osutasid näpuga seina poole.
Pagesin aja eest kabuhirmus läbi seina, jättes maha punase pleki.
Nad istusid klaveri ette tagasi ja klimberdasid öiseid tõrvtilkuvaid klahvisaginaid. Üks neist jäi mõttesse ja pomises: „Palju neid veel tuleb?”
„Uudishimulikke?”
„Noh jah.”
„Võta sa näpust. Kõik tahavad ju.”
„Mida?”
„Aega…”