Politsei oli juba pikemat aega taga sõitnud, nüüd pani ta aga vilkurid tööle. Bob kahtles veidi, kuid siis keeras lähimasse õuealasse. Ta peatas auto, politsei tõmbas ennast tema kõrvale nii, et läbi aknaavade oli võimalik suhelda.
„Olete purjus, jah?”
„Misasja?”
„Olete purjus, jah?”
„Ei”
Politseinik seisatas nördinult auto, astus välja, võttis endaga kaasa suure joonistusploki moodi kaustiku ning hakkas märkmeid tegema. Tema partner viivitas natuke, väljus samuti ja seisis siis küsitleja taha.
„Te teete väljas suitsu. Teie naine tuleb koju. Kas ta tuleb vanglast või pangast?”
„Kuidas palun?”
„Teie naine tuleb koju. Kas ta tuleb vanglast või pangast?” kordas politseinik aeglaselt pilku tõstmata.
„Noh. Ta tuleb pangast.”
„Kas tõesti?” imestas politseinik ja vaatas sügavalt Bobile silma.
„Ma mõtlen, et kui antud varjandid on nõnda radikaalsed ja ilmselt pole tegemist reaalse olukorraga, sest mul pole naist, siis ma ütleksin, et jah, PIGEM tuleb ta pangast kui vanglast.”
„Selge,” märkis korravalvur midagi üles.
„Teie koeral sünnivad kutsikad. Kummad tulevad kasvult pikemad - kas emased või isased kutsikad?”
„Uh… Ma arvan, et, siinkohal peab mainima, et potentsiaalne võimalus on nii emastel kui ka isastel kutsikatel. Eelistust ei tohiks olla kummalgi…”
Politseinik ohkas, märkis taas midagi üles ning vaikis hetkeks.
Õues nööril rippuva laia voodilina varjust kargas välja suur bernhardiin ning jooksis mänglevalt politseiniku juurde. Viimane sügas teda sõbralikult, unustades korraks Bobi olemasolugi ning hakkas vaikselt hoopiski lahkuma. Tema kaaslane, märgates toimuvat, teatas: „Ärge rohkem niimoodi sõitke.”
Kui politsei lahkus, hingas Bob, hoolimata kummalisest ülekuulamisest, kergendatult. Vähemalt pääses ta trahvist ja võimalikust arestist.
„Tegelikult, teoreetiliselt, ma ei eksinudki ju reeglite vastu nii rängalt,” mõtles Bob. See oli enesepetmise ABC – mida varem pihta hakata, seda veenvam on tulemus.
Kostis lask ning Bob vajus lodevalt peaga vastu rooliratast. Tema pähe, üsna kõrva lähedusse, tekkis 10 millimeetrise läbimõõduga punane täpp, mis hakkas veritsema.
„Ennetuse ABC,” pobises politsenik tossavat relva langetades.
Ta vaatas tänavale ning tundis rahulolu, nähes seda kolmikutega üksikema ületamas sebra, ilma, et auto neid lömastaks. Nad jäid ellu seekord.
„Parem kolm elu kui üks, Steven. Jäta see meelde. Me ei tohi seda kunagi unustada – enamuse huvi.”
Steven kõndis liikumatu Bobi keha juurde ning märkas kõrvalistmel poolikut Jack Daniels’i. Bob lehkas alkoholist.
Järgmine hetk käis müts ja rida lõigatud karjeid. Politseinikud heitsid pilgud hoovist välja tänavale ning nägid purukssõidetud furgooni otsaga tööriistapoes sees. Eemal lamas naine ja kolm lapsetuutus kägarikku.
„Vahel tundub meie töö mõttetu, Steve, jäta see meelde. Vahel tundub kõik mõttetu.”