plaan
”Seks on revolutsioon.”
”Revolutsioon mille vastu?”
”Praeguse ühiskonnakorralduse vastu.”
”Praeguse ühiskonnakorralduse vastu oleks ainuke revolutsioon tsölibaat.”
Angers teadis selle vettpidavust, kuid talle meeldis mõelda ja mõnikord ka öelda hipiaegseid asju. Asju, mis olid iseenesest idealistlikud, kuid aegunud ning antud ajajärgul otse vastupidised. Olevik oli tema jaoks sama ähmane ja puutumatu kui minevikki. Miks mitte siis neid kahte segamini ajada. Jah, ajad olid segased. Ja segased ajad nõudsid segaseid inimesi. Angers oli alati selle vastu olnud, et ajad midagi nõuda võiksid, kuid sügaval sisimas põrnitses ka temal see väike ebameeldiv Leplikkus, mis, tulemustest hoolimata, tegi oma tööd vägeva visadusega. Pealegi sobis Angers segase rolli vägagi hästi.
”Nojah, selles on sul õigus.”
”Mis sa siis edasi kavatsed teha?”
”Millega?”
”Mis millega? Üleüldse… Noh, Heleniga ikka. Ma arvan, et Tõnis ei suuda mõista, kuidas on jutt seksist kui revolutsioonist kuidagi moodi seotud tema naise magatamisega.”
”Tõnis ei pea teada saama.”
Leebens hakkas demonstratiivselt naerma.
”Arvad, et Helen ütleb, jah?” kahtlustas Angers.
”Kulla Angers, ma arvan, et ahvengi tõmbaks naerust vett kurku, kui Tõnis sellest aru ei saaks. Helen on juba teist päeva nagu segane ringi jooksnud, läkutab kõigile, kui ”kvaliteetselt” te ööd veetsite. Kui Tõnis esimese kolme sekundi jooksul Helenile silma vaadates aru ei saa, et see sära seal pole mitte tervislikust toitumisest, vaid puhtloomalikust seksist, siis söön ma oma sokid ära.”
Angers tõmbus könni. ”Sa ei oleks pidanud nii säravalt seda kirjeldama. Ma tean. Midagi peab ette võtma.”
Leebens nõjatus sügavamale tugitooli seljale, imes pika kopsuvähise mahvi Rootsist eksporditud sigarellost ja vaatas hägususse Angersi kohal. ”Tead mis,” alustas ta, ”üks võimalus on täitsa olemas. Vaja on vaid natukene pappi, aega ja kõvasti mune.”
Angers näis segaduses olevat.
”Noh, cojones. Balls. Julgust, kurat võtaks. Nagu Ameerikas öeldakse.”
Angers noogutas. ”Ja see oleks?”
”Mis?”
”See plaan. Mis see on?”
”Vaata. Angers. Tõnis on mees, kes ei saa kurta eriti asjade üle. Ta on heal järjel, jõukas, võiks öelda isegi mõjuvõimas. Ta on masinavärgid enda jaoks tööle pannud. Ta liigutab summasid nii, et ta ise ei pane seda enam tähelegi, raha voolab siit ja sealt. Mees ei pea praktiliselt lillegi liigutama. Kõik siblivad ja orjavad, et tema saaks oma hummeriga linna peal tossutada ja pisikesi mazdasid mõlkida. Tõeline jobukakk ühesõnaga.”
”Jobukakk loomulikult. Sipelgalõvi selline.”
”Misasja?”
Angers köhatas. ”Ei midagi. Jobukakk jah, noh.”
Leebens tegi ebaleva pausi ja kratsis kukalt. ”Igatahes… Plaan on järgmine. Sul on see metsamajake ikka veel alles, kus suviti paintballi käisid mängimas?”
”Jah. Mis siis?”
”Me ootame Tõnist tema kodu juures, põõsaste vilus. Kui ta töölt saabub ja autost välja tuleb, tõmbame talle koti pähe, lööme nuiaga oimetuks ja veame sinna metsamajja. Siis pressime piinates - kusjuures, mina kui sõjaveteran tean väga laia valikut piinamistehnikaid ja -meetodeid - pressime välja tema pangakaardi pin koodi. Teeme arve tühjaks, kolgime Tõnist veidi veel ja jätame ta kuhugile lagedale platsile trussikute väele. Mis arvad?”
Angers jõllitas liikumatult Leebensile silma nagu üritaks ta kiviseinast läbi murda. Seejärel venis tema naeratus laiaks nagu lõõtspill ning hakkas Leebensit pisarsilmil taevani kiitma nõnda geniaalse plaani puhul
”Ja me kanname maske, et ta meid ära ei tunneks. Oi kuidas ma olen tahtnud Tõnisele virutada, juba oi kui kaua olen seda tahtnud!”
Peale seltsimehelikku üksteise ülistamist tahtis Angers poetada pisikest närivat küsimust, kuidas oli antud idee seotud tema vahekorra varjamisega Heleniga, kuid mõistis siis, et nii geniaalse plaani juures on detailid vaid triviaalsed ja täiesti mõttetud.
Mehed naersid, jõid paari lonksuga tühjaks oma viimased klaasitäied limonaadi, sirgusid tudisedes ja raskelt kepile toetudes toolidelt ning hakkasid siis õhtusinas vanadekodu uriinilehaliste pikkade kitsaste koridoride poole kaduma - kumbki oma palatisse, et siis mummulistesse unenägudesse suikuda. Seda kõike saatis mehine rögin, läkastamine ja oigamine. Jah, päev oli olnud töökas ja sündmusterohke. Ei saanud salata nende ennastohverdavat panust ühiskonna käekäiku. Jäi üle vaid loota, et meie sangarid ka järgmisel hommikul oma kortsulised silmad lahti tegid ja ei lasknud voodilutikatel end pureda.