Mul oli kunagi üks sõber,kes märkis ükskord,et ülekõige armastab ta maailmas päikest. See tundus nii südantsoojendava faktina. Miks ei peaks inimene rõõmustama, kui temale kallis inimene naudib päikese ilu ja võlu? Päike lõbustab ju meid kõiki oma kuldse sära ja soojusega. Me sulgeme pargipingil istudes silmad, kui päike on võtnud nõuks hiilata. Me naudime oma näol mänglevaid päiksekiiri, tunnetame seda looduse armastust ning avali vastutulevat avatust.
Täna, seda kirjutades, hakkasin mõtisklema, mida too sõber võis mõelda. Päikest kiites. Päike kui selline ei pruugi olla vaid see kollane kera kusagil taamal taevalaotuses.
Võib-olla ta mõtles minule, seda märkides. Ometigi ta märkis ju minu juuresolekul seda, et temalttulev suurim armastus kuulub päiksele. Ma võiksin ju vabalt olla see päike. Ma võiksin olla tema enda isiklik päike. Kui ma päike olla ei suudaks, siis oleksin kasvõi üks päiksekiir miljonitest. Vähemalt ma ise teaks,et mina olen see säravaim ja vastupidavaim kiireke.
Ma tean,et ta mõtles mind päikese all. Ta lihtsalt pidi nii mõtlema! Mina sisestan endale vähemalt sellist positiivset informatsiooni.
Ma olen päiksekiir.
Tegelikult, olgem ausad-ma OLEN päike.