sms

Sms
Igavikku,
Põrgusse,
Südamesse…

…Marili ärkas ärevusega. Ta oli kindel, et nüüd, just täna, saabki ta teada, kes sms-ide taga on. Ta ei teadnud, miks see talle nii tähtis on, kuid see oli.
“Oih, mis ma olen nüüd ringi uimerdanud. Ma ei jõua ju valmis.”
Marili kiirustas peegli ette. Kõik läks tal sassi, tegi meigi peale, aga siis tundus see talle nii kohutavalt jube ja võttis kõik maha. Ta tahtis olla täiuslik, ta ei tunnistanud endale seda, aga alateadvuses püüdles ta täna selle poole.
“Tee on valmis! Tule juba! M a r i l i Oota siis!… Kuule, tegelikult ma ei tahagi süüa. Võid tee kraanikaussi kallata, mul ei ole kõht tühi!”
Marili valis hommikusöögi asemel enda korrastamise. Kõik oli peaegu valmis, kõik oli täiuslik. Ta lootis ikka veel, et äkki on smside saatja keegi teine, mitte Eleri. Muidu oleks kõik asjata.
“Nii, nüüd olen ma valmis, veel asjad kokku ja minek.”
Marili pani mantli selga, võttis koti ja astus uksest välja.
“Tsauka!”
Marili ütles vennale head aega, isa oli juba varakult tööle läinud. Niisiis hakkaski ta minema kooli, ikka ja aina lähemale oma tundmatule austajale. Koolitee kulges tavapäraselt.
“Kohe jõuan kooli. Võiks riided kiirelt ära vahetada ja pingile ootama jääda. Äkki ta tulebki? Aga..? Ma ei saa ju sõbrannasid eirata. Ja seda tobedat poissi, kes tuleb mulle jälle mõtetut mesijuttu ajama. Kord juba Mattias ajas asjad temaga korda, aga siiski. Loll on loll. Aga mis ma siis teen? Hmmm… Teesklen haiget. Vot nii. See läheb.”
“Kase.”
Marili läks koolipeatuses maha. Mõtles, et kuidas sai juht “kase” nii jubeda aktsendiga üldse öelda. Marili vahetas jalanõud ja jäi plaanipäraselt pingile ootama. Mitte midagi erilist ta ei näinud. Mitte midagi. Solvunult pöördus ta tundi. Matemaatika juurde ta ei jõudnudki. Luges vaikselt juba kogunenud sms-e tundmatult austajalt. Tõõt-tõõt tõõt-tõõt. Sms. Marili oli unustanud mobiili vaikseks panna. Õpetaja vaatas kahtlase pilguga.
“Mitu korda ma olen teile öelnud, et lülitage tunni ajal oma mänguasjad välja?”
Marili luges sms-i.
Sms: “Ootan sind teisel korrusel vasakus koridoris. (A)” 08.25 23.12. 2004
Marili valetas õpetajale, et tal hädasti vaja wc-sse minna. Ta sai loa ning jooksis teisele korrusele. Soov tundmatut näha oli niivõrd suur. Mitte keegi ei oodanud teda ees.
“Raudselt vale koridor. Kes teab kummalt poolt vaadates vasakus koridoris.”
Marili vabandas endale tundmatu puudumise välja ja läks vaikselt teise koridori. Kedagi ei olnud. Mitte keegi ei oodanud teda. Koolikell. Tund sai läbi.
“Miks keegi koridori ei tule?”
Marili tunneb et keegi jälgib teda selja tagant. Ta keerab ümber. Tühjus. Tal hakkab kõhe.Jookseb tagasi klassi poole. Kõik on hiirvaikne, mitte ainsatki heli terves majas. Ta jõuab lõpuks klassi juurde. Avab ukse. Tühjus.
“Kus kõik on?”
Marilit valdas segadus.
“Mis toimub? Äkki nad läksid kuhugi? Tunnid said ju läbi…Parem helistan kellegile ja siis saan teada.”
Kellegi number ei vasta. Kõigil on kas telefon levist väljas või pole number enam kasutusel. Nagu olek rahvas haihtunud. Marili läheb ja avab kõrvalolevaid klassiuksi. Mitte kuskil ei ole kedagi, mitte ainsatki hinge. Ja keegi jälgib teda. Kellegi silmad on tema kuklasse suunatud. Tõõt-tõõt tõõt-tõõt. Sms.
“Tema?”
Marilit valdas paanika. Ta ei saanud aru, mis tema ümber toimus.Kas avada või mitte? See vaevas ta pead.
Sms: “N2en et sa ei taha minuga kokku saada.Mix sa ei tulnud?Ootan sind siin juba 1.5 tundi:S “ 10.30 23.12 2091
Marilit haaras õõnes tunne. Ta ju käis seal, kus teda oodati ja miks kuradima pärast on sms aastast 2091?
Marili vaatas telefoni. Käed, mis seda hoidsid, hakkasid kuivama. Nahk tõmbus kortsu. Marili sai aru, mis toimub. Ta oli selle aja järgi, millal sms saadeti, juba üle saja aasta vana. Marili tundis kuidas ta kokku kuivas. Ta pudenes koost. Sõna otseses mõttes. Ja tuul kandis ta laiali.
Ta oli kadunud. Igaviku hõlma vajunud.

Sms põrgusse

… Marili ärkas ärevusega. Ta oli kindel, et nüüd, just täna, saabki ta teada, kes sms-ide taga on. Ta ei teadnud, miks see talle nii tähtis on, kuid see oli.
“Oih, mis ma olen nüüd ringi uimerdanud. Ma ei jõua ju valmis.”
Marili kiirustas peegli ette. Kõik läks tal sassi, tegi meigi peale, aga siis tundus see talle nii kohutavalt jube ja võttis kõik maha. Ta tahtis olla täiuslik, ta ei tunnistanud endale seda, aga alateadvuses püüdles ta täna selle poole.
“Tee on valmis! Tule juba! M a r i l i Oota siis!… Kuule, tegelikult ma ei tahagi süüa. Võid tee kraanikaussi kallata, mul ei ole kõht tühi!”
Marili valis hommikusöögi asemel enda korrastamise. Kõik oli peaegu valmis, kõik oli peaegu täiuslik. Ta lootis ikka veel, et äkki on smside saatja keegi teine, mitte Eleri. Muidu oleks kõik asjata.
“Nii, nüüd olen ma valmis, veel asjad kokku ja minek.”
Marili pani mantli selga, võttis koti ja astus uksest välja.
“Tsauka!”
Marili ütles vennale head aega, isa oli juba varakult tööle läinud. Niisiis hakkaski ta minema kooli, ikka ja aina lähemale oma tundmatule austajale.
“Ma pean jooksma. Ei tohi trollist maha jääda! ”
Kaugelt oli näha juba et troll hakkab peatusesse jõudma.
“Miks ma kooserdasin enne toas, nüüd jään veel kooli hiljaks.”
Troll sõitis peatusest ära. Marili oligi maha jäänud.
“Kurat küll!”
Tema kõrval peatus üks auto. Naabri-Mart vanaema suvila lähedalt istus tema kõrvalolevas autos. Vaatas veidi üleolevalt Marilile otsa (vähemalt Marilile tundus nii) ja pakkus talle küüti.
“Kiirustad kooli jah? Ma võin ju su ära visata. Näe, sa ei peagi siis raha kulutama. Viin tasuta ära, siis näen ka , kus sa oma päevi veedad. Nõus?”
Marilit ei olnud pikalt vaja veenda. Ta teadis juba omast kogemusest, et Mardiga pole mõtet vaielda, kuigi ta kahtles veidi tema sõiduoskuses. Ta istus autosse, sest talle meenus sõnum: “ Ma ei ytle veel, kes ma olen. Kui t2helepanelik ja tubli oled siis saad juba homme koolis aru :P “ . Marili arvates vihjas selle saatja asjaolule, et ta peaks just hommikul tähelepanelik olema, kui kõik kooli tulevad. Et küll ta siis tunneb ta millegi poolest ära. See andiski talle tõuke autosse istuda.
“Parem sõidan temaga kooli, saangi kiiremini ja mugavamalt.”
Sõit oli talle suhteliselt tüütu. Mart rääkis igavat juttu, möla, mis Marilit närvi ajas. Lõpuks tal jooksis juhe nii kokku, et käratas Mardile. Mart ehmatas sellest nii ära, kuid ta ei olnud ka vait, vaid vaatas Marili poole ja sõimas teda vastu. Nende pilgud olid üksteisele keskendunud.
Aeg peatus. Marili kuulatas. Mingi hääl nagu kaugusest tuleks aina lähemale. Ja lähemale. Otse tema poole. Ta vaatas aknast välja. Paremale. Rekka. Sekund lahutas teda surmast. Silme ees jooksid tal hetked elust, mis olid kui senini unustusse vajunud: Marili on kiigel, isa lükkab hoogu. Ta on õnnelik. Naerab. Esimese klassi lõpetamine. Esimene tunnistus. Lilled Eksimine metsa. Vanaema pannkoogid. Isa. Tema lõhn. Venna. Mattias. Nende esimene suudlus. Igatsus. Smsid. Tundmatu austaja. Sms. Tõõt-tõõt tõõt-tõõt. Küsimärk. Kes? Sekund sai läbi.

Sms armastusse

… Marili ärkas ärevusega. Ta oli kindel, et nüüd, just täna, saabki ta teada, kes sms-ide taga on. Ta ei teadnud, miks see talle nii tähtis on, kuid see oli.
“Oih, mis ma olen nüüd ringi uimerdanud. Ma ei jõua ju valmis.”
Marili kiirustas peegli ette. Kõik läks tal sassi, tegi meigi peale, aga siis tundus see talle nii kohutavalt jube ja võttis kõik maha. Ta tahtis olla täiuslik, ta ei tunnistanud endale seda, aga alateadvuses püüdles ta täna selle poole.
“Tee on valmis! Tule juba! M a r i l i Oota siis!… Kuule, tegelikult ma ei tahagi süüa. Võid tee kraanikaussi kallata, mul ei ole kõht tühi!”
Marili valis hommikusöögi asemel enda korrastamise. Kõik oli peaegu valmis, kõik oli täiuslik. Ta lootis ikka veel, et äkki on smside saatja keegi teine, mitte Eleri. Muidu oleks kõik asjata.
“Nii, nüüd olen ma valmis, veel asjad kokku ja minek.”
Marili pani mantli selga, võttis koti ja astus uksest välja.
“Tsauka!”
Marili ütles vennale head aega, isa oli juba varakult tööle läinud. Niisiis hakkaski ta minema kooli, ikka ja aina lähemale oma tundmatule austajale.
Marili läks kooli nagu tavaliselt. Mitte midagi erilist tänase päeva juures ei paistnud. Ta jõudis enne kaheksat kooli ja vaevalt oli ta endal mantli seljast saanud kui telefon helises. Tõõt-tõõt tõõt-tõõt. Sms.
“Kas see on temalt? Tundmatu number. Hmmm? Ikkagi on tema.”
Marili luges sms põhjalikult läbi. Jällegi oli selles midagi, mis teda paelus. Midagi erilist.
Sms: “Ootan kaunitari tarkuse maja ees. Sinu prints (A)”
Marili tõmbas mantli selga. Ei jõudnud saapaid jalga panna, vaid jättis kingad.
Vastassuunas teistele jooksis ta kitsast uksest õue. Kus on tema prints? Marilile ei jäänud kedagi silma. Talle tikkusid pisarad silmadesse. Ta oli külma käes juba 5 minutit oodanud, aga keegi ei andnudki endast märku, et Marili ootamine saaks lõpule. Keegi lähenes talle selja tagant. Ja pani ühe käega õrnalt tema silmad kinni, teise käe abiga tõusid Marili nina alla lõhnavad roosid.
“Kes see küll on.. Hmm… Tuttav lõhn? Hugo boss- deep blue. Mattias?”
Ta hõikas selle kõvasti välja. Tema silmad avati. Mattias haaras ta enda kaissu ja keerutas teda. Marili oleks kui taevas hõljunud.
“Ma armastan sind!! Armastan nii väga. Minu kallike oled. Tead, kuidas ma sind igatsesin? Ma ei lähe enam kunagi ilma sinuta kuhugi.”
Marilil läksid liigutusest silmad märjaks. Mattiase armastuseavaldus liigutas tema südant niivõrd. Nad kallistasid veel kaua, kui Mattias midagi Marili kõrva sositas.
“Ma tegin sind otiks ka. Arva ära, kes su tundmatu austaja on?”
Marili puhkes naerma. Ühe lausega olid kõik tema mured, ootused, kahtlused kadunud. Nad läksid õnnelikult käest kinni edasi. Telefon aga jäi lumme.