Laps sodib kriitidega asfalti. Postmodernism. Tantsukingad vedelevad vaibal. Keegi teeb pilti. Üks teine püüab kokku sobitada Goethet ja luuletajat x. Geniaalsus. Loomingulisus. Kunst. Vabadus. Vabadus. Vabadus.
Elame ajal, mil kõik on kunstnikud. Kasvõi elukunstnikud. Ei ole piire ega raame. Idee on see, mis loeb. Pilt on idülliline. Karjased mängivad vilepilli ilusal aasal, mis kubiseb muusadest. Ometi ei jaluta sel aasal ei Picasso ega Hemingway. Miks?
Veidi eemalt vaadates paistab see aas tõesti pigem kui rannaliiv koos karja inimestega, kes sinna midagi joonistavad. Ükskõik mida, peaasi et suudavad loodule kiiresti ringi ümber tõmmata ja nime alla kirjutada. Siis tuleb aga tuul või veidi suurem laine ja liiv on samasugune kui enne.
Mõte, et tee inspiratsioonist, ideest kunstini, on kui hüpe, mis teostamiseks vajab vaid veidi tahtejõudu, on tänapäeva inimesele omasem, kui inspiratsiooni tekkimise vaikne ootamine. Oleme sündinud ajastul, kus kõigest kõige olulisem on eneseteostus. Sellele mõeldes kardame sünnipäevi, otsime endale pidevalt väljundeid, muutume töönarkomaanideks, kaotame tasakaalu. Ning ka loomeinimesed on samasugused. Kuid kas siis üksi sellest, tahtest, ei piisagi?
Kas teeb ta kunsti? Või on ta äkki ise kunst?” Jah”, ütleb tädi kunstnik, tõstab asfaldile joonistava tüdruku kunstisaali ja nimetab ta oma performance‘iks.
Loomulikult on sel tädil olemas tahe. Tahe midagi saavutada. Kuid vaid tahtega, ühe hüppega, kunstini ei jõua. Sest kuhu jäävad siis siirad tunded? Või kas maksab midagi hiljem juurde mõeldud idee? Impulss luua ei tule sel juhul mitte kunstniku seest ega ole ka reageering välisele. See on lihtsalt üks tabatud hetk, millele kõik muu on hiljem juurde mõeldud, tema enda või kellegi teise poolt- selles pole loojat. See on tõlgendus.
See on kõige labasem tee loominguni. Samastada inspiratsioon kunstiga. Uskudes, et midagi loominguks nimetades ta seda ongi.
Veidi keerulisem lugu on vaibale unustatud tantsukingadega. Kui tegu on fotograafiga toob ta kohale hõbepaberiga kaetud plaadi, suunab lambivalguse objektile, mängib päevavalgusega. Leiab õige nurga, määrab säriaja ja ava. Ja kui kõik õnnestub, tuleb välja midagi täiuslikule lähenevat. Fotograaf hoiab oma verivärsket, just loputusvannist tulnud üllitist pintsettide vahel ja naeratab. Kontrast on paras, heledus tumedus paigas.
Aga sisemine ja välimine impulss on jälle paigast ära. Tehniliselt perfektne. Ideelt paljudele meeldiv, kuid läbimängitud. Kitš.
Kolmandaks võiks vaadata geniaalset kirjanikku, kes leidis midagi ühist kahes luuletajas ja sobitas mõlema loomingu kokku. Esialgu võib see tunduda kui matemaatika. Tegelikult on aga postmodernism. Igavene interpretatsioon. Nagu laps, kes mängib legoklotsidega. Võimalusi on palju. Ideid sajab. Kontseptualism. Ja siin see lõppebki.
Kontseptualist ütleb midagi tabavat. Selle taga on väline impulss. Vea näitamine süsteemis. Kuid tihtipeale on viga ise kunstnikule ükskõik. Ta näitab seda, et end teostada. Loobib siis aga autoaknast prahti välja ja koju jõudes mõnuleb Kroonikat lugedes. Kus on viga? Arvatavasti selles, et tal pole midagi öelda. Nii pole ka ta loomingul meile midagi öelda.
Aga mida teha nendega, kellel on tunne ja sisemine vajadus seda väljendada? Kõigi nende armastusluulekirjutajate, päevikupidajate ja teiste imelike, pisut haiglase olemisega tegelastega, keda me kõige sagedamini kunstiinimesteks peame?
On neil ka meile midagi öelda? Kas nende eneseanalüüs on huvitav? Vist mitte. Sest selline kunst on puhtalt kirjeldav. Isegi kui sellega kaasneb soov teisi mõjutada, jääb see nõrgaks, sest viga ei märgata kuskil mujal kui vaid endas. Silmad ei näe kaugemale. Kui aga emotsioonidega ei näidata meile midagi suurt vaid ainult individuaalsust, siis ei saa see ka olla kunst, mis kahtlemata nõuab, et loobuksime iseenda minast.
Seega ei piisa vaid ühest heast ideest, tundest või tühjast joonistusoskusest, et luua midagi jäävat. Me vajame neid kõiki. Kõige jaoks on aga inimene liiga väike.