Vabadus

1.
Jälle istus ta seal roheliseks võõbatud nurgas ja oli. Poisid tagusid teises servas plastikpudelit, kamp tüdrukuid naeris millegi üle, mõned kirjutasid hoogsalt lõpetamata jäänud ülesandeid ümber ja päike paistis aknast nagu hull. Oli ju alles veebruar, kuid ometi helendas ta akna taga nagu üks vahva, kuid ometi veel pisut liiga varajane külaline.
Üldse tundus siin kõik nagu pisut nihkes olevat. Seinad justkui võõristaksid, põrand tahaks omaette olla, koridor tahaks kusagile ära. Nagu ka meie, kuid ära ei saa keegi.
Ta haigutas, kattes näo käega ja sulgedes oma pisikesed silmad kokku kriipsuks. Ehk sobiski tema oma apaatse mitte midagi tegemisega siia kõige paremini. Teda ei huvitanud, kus ta on ja koridor ei huvitunud temast. Ometi ta häiris mind kuidagi. Jah, meie klassis oli teisigi kummalisi või üksikuid, kuid ükski ei istunud niisama. Kes luges, kes kuulas muusikat. Ühed üritasid mõnda jututeemat algatada, teised teemast ruttu kinni hakata. Osad ajasid lolli juttu, teised nähtavasti midagi arukat. Järjekordne pidu, ekskursioon, projekt…
Välja sellest rohekashallist õudusest, välja, kajas kõigi peas. Välja jalutaski mööda koridori meie poole. Tal olid ilusad rohelised silmad, mis küll alati jäid pika tuka alla varju. Hääletu kergendusohe valgus koridori. Ta oli “meie tüdruk”. Võttes istet, et jutustada teistele oma mõnest lähipäevil tehtud põnevast avastusest, tekkis ta ümber kohe kuulajate ring.Vaid tüdrukutekamba poolt sähvisid mõned teravad pilgud.
Ta oli tore, meeldis kõigile. Lõbustas, kuulas ära, aitas. Ta puhus koridori uue elu, mille külge kõik automaatselt klammerdusid.
Täna oli tal kaasas üks lasteraamat, tema enda oma. Raamat oli huvitav selle poolest, et see oli kolmemõõtmeline. Tekkis üleüldine elevus. Tüdrukutekamp nihkus lähemale ja kilkas armsaid illustratsioone märgates. Poisid uurisid, kuidas seda ise saaks teha. Päikegi paistis huvi tundvat, kuid oma talvekostüümis ta siiski nii kaugele ei tihanud tulla.
Välja istus ringi keskel varjus ja keeras aeglaselt lehte. Ta vaatas malbe naeratusega oma klassikaaslasi justkui oleksid need lapsed.
Mind pildiraamat nii väga ei huvitanud, raamat nagu raamat ikka. Istusin ja vaatasin, kuid tegelikult olin ära. Oma hetkeliseks õuduseks tabasin korraga endal Stella pilgu. See oli suur silmapaar, kes oli justkui märganud kedagi tuttavat ja vahtis nüüd ainiti sinisesse taevasse. Pidin end surnuks ehmatama.
Siis toetas ta pea kätele ja sulges silmad. Kuid pea tundus tal olevat väga kerge ja silmad paistsid vaatavat ka läbi laugude. Mis inimene ta küll selline on, käis mul juba täna teist korda läbi pea.
Tunnikella helinaga veeres kohale ka õpetaja. Aeglaselt, ühtlase kiirusega, väljapeetud sammuga, tumehall seelik puusadega kaasa pendeldamas, päevik tugevasti kaenla alla surutud. Ja nagu alati, irooniline naeratus klassi udupea poole ning pisut pingutatud peanoogutus Hildale, klassi targale. Täna köitis ta tähelepanu hetkeks ka Välja. “Nii, nii, aitab juba neist õhulossidest, tulge tagasi maapeale”, ütles ta käigupealt, pooleldi joodeldades.
Välja naeratas õpetaja poole, kuid see naeratus oli hambutu. Pildiraamatumaagia oli selleks korraks läbi. Poisid ja tüdrukud tõusid, sirutasid oma kangeks jäänud liikmeid, tegid kaelaringe ja astusid ohkega vastu tänase päeva viimasele tunnile. Uks langes kinni, päike puges solvunult pilve taha ja koridor ohkas kergendusest.

2.
Arvutamine ei läinud täna kohe üldse. Oli palav ja mingi raske väsimus vajus koguaeg peale. Loobusin numbritest ja x-idest ning sodisin niisama vihikusse lumememmesid. Sokk oli valepidi jalas ja ajas jala sügelema. Vastik ja ebameeldiv oli olla.
“Cos30˚+cos60˚=cosblablabla. Õige, tubli, istu.” Tunnis räägitav jutt oli kui raam, mis ei lasknud sind päris välja. Sellega võeti vahele kõik väljarändurid, kes tunnis hajameelsed olid.
“Mul pole veel vastust”, proovisin end vabandada. “No sellisel juhul ootab sind tahvel”, kostus klassi eest ja ei jäänudki muud õle, kui haarata kriit ja hakata arvutama.
Meil oli tegelikult üsna tubli klass. Ei tükitudki nii väga neist raamidest välja. Ülesannetesse süveneti rõõmuga, peale mõningate erandite loomulikult. Pigem kardeti igavust, tegevusetust.
Aga minu mõtted olid ikka mujal. Mõtlesin jätkuvalt Stellast. Numbrid tuletasid mulle teda meelde. Ei tea miks. Võibolla seetõttu, et temagi oli selline õbluke. Ning vaid lähemalt uurides võis aru saada, et ta erines teistest. Äkki ta on hoopis x?
Sain juba kolmandat korda vastuseks x. Teadsin, et see pole õige. Sokk ajas sügelema, kõht oli tühi. Vaatasin lootusrikkalt klassi poole. Äkki keegi aitab? Aga keegi ei aidanud. Kohe minu selja taga istus Välja. Ta näris oma tukka, kirjutas ja kustutas midagi, lehitses siis hoogsalt õpikut, et leida õiget vastust. Tõmbas pea äkilise liigutusega, justkui nõelata saanult tagasi ja pigistas siis oma väikse käe laua all rusikasse. Siis aga tekkis ta näole kerge muie. Ta võttis paberi ja hakkas hoopis midagi muud kirjutama.
Märkasin korraga, kuidas juhm Oskar tagapingis hoogsalt pead raputas ja joonistas suurelt õhku õiget vastust, mis ometi kõigil ju juba teada oli.
“Paistab, et siin meil tõesti pole sellist vastust”, ütles õpetaja kuidagi seest tühja häälega, Oskarile otse silma vaadates, nii et tollel pastaks maha kukkus ja kõik jälle kõhutäie naerda said.
Õpetaja aga tõmbas varsti niidiotsad jälle enda kätte, lausudes pisut väsinud häälega: “Tööle, tööle nüüd!”. Pilk minu poole lubas mul minna.
Õpetaja aga vajus äkki justkui mõttesse. Ta pööras pea õpilaste suhtes 90 kraadise nurga alla, võttis lonksu auravat kohvi ja vaatas, kuidas akna taga kaks leevikest pekitüki pärast kaklesid.
Koolikell sulatas lahendamata ülesande osavalt meie argipäeva.

3.
Sain oma esimese vesivärvikarbi kui olin viiene. Mind valdas hullumeelne vaimustus. Mitu päeva ei tegelenud ma mitte millegi muuga kui vaid värvisin, segasin ja sulatasin. Minu käe all valmisid kassid, koerad, majad, talvised maastikud, lilled ja lennukid. Olin õnnelik. Samuti mu vanemad. Lõpuks oli saabunud õnnis vaikus ja seda tuli hoida. Ei pahandatud ka siis, kui mu fantaasial paberil kitsaks jäi ja ka laud sellest osa sai. Vanemad kõndisid kikivarvul, et mitte mu tähelepanu kõrvale juhtida. Ja see neil ka õnnestus. Üsna mitmeks aastaks kohe.
Istume tihti Loorega kohvikus. Loore on mu ainuke, parim sõbranna. Või siis lihtsalt keegi, kes on harjumusest mu kõrvale jäänud. Mäletan teda juba kunstiringi alguse päevadelt. Väike tüdruk, kelle pikad punased juuksed olid alati värviga koos. Isegi hambad, kui me ükskord värvi sõime.
Nüüd me selliseid rumalusi muidugi enam ei teinud. Loore oli oma punased juuksed palmikuteks pununud ja ümber pea kinnitanud. Ta naeratas harva ja jõi ainult kohvi.
Istusime alati ühes samas kohas. Hiiglaslike klaaslühtritega suitsuses salongis, kus pakuti kohutavat kohvi, mida me muidugi alati tellisime.
Tavaliselt vaikisime mõlemad. Ainus heli, mis meie poolt võis kostuda oli pliiatsi õrn sahin. See kõik toimus alati laupäeviti. Pikemate ja lühemate vahedega juba üsna mitmendat aastat. Vahel ajasime juttu. Tundsime kurbust, et elu on nii ebahuvitav ja alati ühe skeemi järgi meil pihkudest ära voolab. Mida aeg edasi, seda vähem rääkisime, seda rohkem kadestasin teda. Uskusin, et tema teab täpselt, mida tahab.
Kui me kohvikusse saabusime, ennelõunal, oli seal veel väga vaikne. Kuid inimesi tuli juurde. Nemad olidki meie põhilised modellid. Joonistasime valimatult neid kõiki: koeraga tädikesi, vanapoisse, šokolaadiste nägudega lapsi, kübaratega vanadaame, noori, nagu meie, või siis teistsuguseid.
Vahepeal fantaseerisime, millist elu nad võiksid elada. Tihti segunesid fantaasiad meie oma probleemide ja mõtetega. Elu ja fantaasia haarasid käest ja läksid koos. Joonistasin isegi kord ühele soliidses eas härrale teekannu pea asemele. Tavaline oli see, et meie loodud fantaasiamaailm ilmnes sketšides üsna kummalisel viisil. Kujuteldavad vargad said endale pikad väänduvad sõrmed, psühhopaadid kahvaturohelised näod. See oli kui vabalangemine. Naersime ja unustasime ajataju. Kell viis kohvik suleti. Mees sai oma pea tagasi, psühhopaat läks rahulikult koju, oma pere juurde, klaaslühtritest said tavalised valgustid, joonistused sulgusid mappidesse, naeratus rullis end tagasi kokku.

4.
Stellat ei pandud tihtilugu tähelegi. Ta suutis alati väga osavalt ühtsesse inimjõkke kaduda. Selles suhtes oli ta tüüpiline õpilane– seljakott üle õla, pea norus ruumist ruumi lonkiv kogu. Ta ei paistnud millegagi silma. Ometi oli ta teistsugune. Võib olla oli asi ta liigutustes, kõnnakus, mis ei tahtnud hästi massiga sammu pidada. Praegu oli lõppenud seitsmes tund. Mass oli kärsitu, õnnelik, lausa naeratav, moodustades ukse ette tiheda tropi, valgudes siis peaaegu koridorilaiuseks, jättes lõppu veel paar uimasemat.
Stella jäi aga maha. Tuli viimasena, kui naerukurd, mis sest et ta just tihti ei naeratanud. Jah, küllap ta oligi naerukurd. Naerukurd tuttava inimese näol. Teda märgatakse ainult alguses. Hiljem peetakse ta kohalolu loomulikuks, unustades, et tema just panebki naeratusele nagu i-le täpi peale.
Tundus, et tal pole palju sõpru. Tal oli ju alati aega. Läksingi otsejoones tema poole. Tema kõrvale. Meie vahele jäi nüüd vaid terav päikesekiir põrandal. Astusin sellest üle ning tervitasin klassiõde. Ta kallutas oma pead just parasjagu niipalju, et mu nägu näha, langetas siis jälle pea ja vastas mulle.
“Oeh kui hea kohe, et see tund läbi sai. Mitte et mata mulle kohe üldse ei meeldiks, aga ikkagi…” Milleks mulle numbrid, kui väljas paistab päike nii ilusasti? Numbrid, täpsus, korrektsus– kellele on vaja seda vabatahtlikku vangistust. Mõtlesin.
Pressisin end peaaegu jõuga läbi kitsa ukse koos massiga. Tagumised trügisid, keegi jäi kinni, seisak ja siis vabanemine. Ja nii see läks, aina uuesti.
Stella jäi must pisut maha, kuid lipsas osavalt läbi ukse niipea, kui mass oli läinud. Mass valgus juba treppi mööda alla. Ruttu ja kärarikkalt nagu trummipõrin.
“Mulle pole numbrid midagi halba teinud”, ütles Stella. Tahtsin, et ta veel räägiks, selgitaks, kuid tema lehvitas ja kadus garderoobi. Mulle meenusid miskipärast sõnad tema viimasest kirjandist. Ma arvan, et see on lahendus või saladus. Meie ümber on tohutult süsteeme. Neid lõhkudes lõhuksime iseennast. Neid tundes oleme neist üle, oleme vabad.
Ma ei mõistnud, miks ei suutnud temaga ühist keelt leida. Jäin seisma ja vaatasin tühja koridori, kus nüüd jalutas veel ainult Välja. Nähtavasti oli ta pahas tujust. Äigas paberkuulile jalaga, kuid kaotas tasakaalu ja jäi sinna kukkumist vältides komberdama.

5.
Väljas sadas suuri lumehelbeid. Neid muudkui langes, juustesse näole, kelgutavatele lastele, autodele. Taevas oli sinine. Kõik oli kuidagi muinasjutuline. Ainult päike paistis olevat tüdinenud, veidi põlglikki. Justkui teades ette, et jälle tuleb liiga palju lund.
Väikeste majade akendest tuli suitsu. Lumi krudises jalge all. Oli hea ja kerge olla. Enam ei seganud mind mõtted Stellast. Tundsin end kui hing, kes ei tea mis homne toob. Puhtaid valgeid lehti, puhtaid valgeid lehti sajab, kujutlesin ja naeratasin oma pööraste kujutluste peale.
Ühe kioski ees seisis kamp väikseid tüdrukuid. Nad kisasid ja nii mõnigi tädi heitis nende poole kiirkõnnakul kõõrdpilgu, mis oli ühteaegu nii põlglik kui ka ähvardav. Mulle meeldisid lapsed, jah nad olid lärmakad, aga samal ajal ka kuidagi vabad.
Äkki tabasin, et nad ei karjugi niisama, vaid erinevatest häältest hakkab hoopis kokku põimuma üks konkreetne salmike, mis muudkui kordus, kordus, kordus. Päike aga paistis. Kõigest väest. Ta oli nii ere, et silmadel hakkas valus. Tahtsin juba rutem koju.