Sammusin mööda tänavat, mis oli hall ja kõle nagu ikka, kui vihma tibutab. Mingi tungi ajel seisatasin ühe hoone ees. See oli suur ehitis paljude korrustega. Välimuselt meenutas ta pilvelõhkujat, kuid oli tegelikult kirik. Tavaliselt ma pühakodades ei käi, sest pole veel otsustanud, mida uskuda ja mida mitte. Tõenäoliselt ei otsustagi lähiajal, aega selleks nagunii ei ole. Kuid uksele ilmus üks mees, kes kutsus mind vihma eest sisse. Kuna sadu aina tihenes, siis otsustasingi minna.
Tundmatu kadus kiiresti. Mina aga seisin arusaamatusest ähmis suures ruumis, mis meenutas pea kõike muud kui kirikut. Seal olid küll kõrged laed ja kaunistatud seinad, kuid võlvide vahel seisid kahes reas koolipingid. Just oli alanud tund, nii verinoored kui ka muldvanad tegid grupitööd. Õpetaja selle veidra klassi ees seletas, kuidas moodustada minevikku, olevikku ja tulevikku. Millegipärast hirmutas mind too veider kooslus. Tahtsin tagasi välja minna, kuid ei jõudnud massiivset välisust avada. Muutusin üsna närviliseks, soovisin pääseda. Otsisin pilguga toda mees, kes oli mu sisse lasknud, kuid ei silmanud teda kuskil. Nägin saali teises otsas üht väiksemat ust. Selleks, et sinna pääseda pidin minema mööda tikitud vaipa, mis oli kahe pingirea vahel. Püüdsin võimalikult rahulikku ja enesekindlat muljet jätta varuväljapääsu poole kiirustades, kuid kõik olid klassis vait jäänud ja vaatasid ainiti mind. Märkasin laudadel silte, kuid nimede asemel oli seal kirjas: „Katkuohver”, „Sõjasangar (postuumselt muidugi)”, „Tulevane geenius”. Sattusin paanikasse ega lugenud enam edasi, vaid jooksin ukse poole, mis kergesti avanes. Panin silmad kinni ning üritasin rahulikult hingata. Mõtlesin, et see oli väga tobe mäng, mis seljataha jäänud saalis käis. Oleks siis ainult lapsed osa võtnud, aga ei seal oli ju igas vanuses inimesi, kes endale veidrad surma viisid või tuleviku ennustused olid kirja pannud.
Pisut rahunenuna hakkasin kuulma ka muud kui omi mõtteid. Väike uks polnudki varuväljapääs, vaid hoopis sissekäik uude ruumi. Nüüd olin kindlasti kirikus, võlvkaarte all kuulas rahvas hoolega preestri kõnelust. Võtsin ühe pingi otsa peal istet ning mõne aja pärast, kui monotoonne jutlus igavaks muutus, alustasin ruumi uurimist. Seal olid küll värvilised pildid, kuid ei midagi erilist. Vaatasin selja taha ja nägin lae all rõdu, millegi pärast hakkas see mind kangesti huvitama, muutus isegi kinnisideeks sinna pääseda. Kuskil ei paistnud ühtki treppi või redelit, mis üles viinuks. Mida võimatumana ülesanne paistis, seda enam ma tahtsi lae alla jõuda. Siis aga märkasin tellinguid, mille abil saanuks üles pääseda. Kuidas need küll enne kahe silma vahele jäid?
Vahepeal oli jutlus lõppenud. Läksin altarile lähemale ja küsisin preestrilt, ega sellest midagi ole, kui ma üles ronin. Tema vaid naeratas ja küsis, et kas olen ikka kindel, et pärast alla saan. Otsustasin riskida. Siis lõi aga välk ja elektrilühtrid kustusid. Võtsin põleva küünla ja läksin uudishimust kannustatuna tellingule ronima, kuid juba enne ühe korruse võrra üles jõudmist, kukkus küünal kummuli ning puit võttis tuld. Kui olin ehmatusest toibunud, siis polnud enam leeki, sest varem mulle ukse avanud mees kustutas selle. Ta rahustas mind sõnadega, et mitte keegi ei saagi enne üles, kui pole tuleproovi läbinud. Järgmisel hetkel tundmatu kadus. Kaalusin ürituse katki jätmist, kuid miski seal üleval ahvatles, nii et ikkagi alustasin vaevalist tõusu kõrgustesse.
Ronida tuli seitse korrust. Väsinuna jõudsin üles. Seal oli kaks ust, mõlemad avatud. Ühest paistis raamatukogu, riiulitel olid iidsed, klassikalised ja uuema aja teosed. Teises ukseavas sillerdasid küünalvalgel kullast ehted, hõbedased nõud ja vääriskivid. Keset tillukest rõdu oli aga väike laud, mille peal seisis uhkelt ehitud kastike. Laegas ei avanenud, püüdsin ära arvata, mis seal peidus on. Järgmisel hetkel oli mu kõrval jutlust pidanud preester, kes ütles vihaselt: „Poleks iial arvanud, et sa siiani jõuad!”. Ta krabas must kinni ja tahtis rõdult alla visata. Kaitsesin end nagu suutsin, kuid pühamees oli tugev. Õnneks ilmus me kõrvale munk, keda preester nähtavasti kartis, sest ta lasi mu lahti, krabas kastikese, lõi selle vastu põrandata puruks ning võttis seal sees olnud kaks rahatähte. Munk vihastas ning lõi preestri oimetuks, ta krabas krabiseva endale ning hurjutas jutlustajat sõnadega, et nii räpase olendi käes ei tohtinud kunagi need Pühad Kahekümne Viiesed olla. Järgmisel hetkel hüppas kloostrivend rõdult alla, piilusin kartlikult seitse korrust madalamale ja nägin kuidas munk ukse poole jalutas. Preester toibus ja hüüdis lipitsevalt: „Ha-Nostri, ehk jõuame kokkuleppele?” Siis aga hüppas ise ka alla, kuid tema ei jalutanud minema. Jutlustaja jäi liikumatult lamama. Kuskilt jooksis kohale suur must puudel, kes klähvis, et lõpuks saingi kätte, ning lohistas laiba minema. Järgi jäi tühjus, täielik vaikus, isegi verejälge polnud põrandal.
Tegin otsuse, et kui ka peaksin endale kunagi usu valima, siis pole selleks kindlasti mammona kummardamine. Pigem usun Saatusesse, sain ju näha kui hea väljaõppe ta käsilased saavad…