Üksindus

Üksindus

Kust tulevad kõik üksikud inimesed? Miks on nad üksi? Kas see on mingi karistus? Kas see on mingi needus? Needus, mis meist igaühte võib ohustada. Ja kui on, siis mille eest. Mida on valesti teinud see taksojuht Tiit? Ta sõidab päev läbi ja vahel ka öösel. Ta rabab tööd nagu pöörane. Ta on tubli ja usin. Ta viib noori koju ööklubidest ja baaridest. Tihti on nad purjus ja norivad tüli või keelduvad arvet maksmast. Üks andis isegi Tiidule nuga. Politsei ei saanud teda kätte. Vähemalt jäi auto alles ja elu sisse. Aga tavaliselt on nad väga purjus. Siis peab Tiit õnnelik olema, kui klient oma kodu aadressi mäletab. Eriti õnnelikuks ei tee aga see, kui kogu tagumine iste on täis oksendatud. Jah, see tõesti ei tee õnnelikuks. Õhtul, kui päev möödas, sõidab Tiit läbi Selverist ja ostab sardelle ja paar kanget õlut. Ta ronib oma kolmanda korruse korterisse ja paneb sardellid sooja ja avab esimese õlle. Veel avab ta teleri ja vaatab sealt üheksasi uudiseid. Keegi ei sega teda. Naist tal ei ole, lapsi samuti. Nii ta siis istub seal teleka taga ja ootab, kuni sardellid valmivad. Kui sardellid valmis, sööb ta need sinepiga ära ja rüüpab peale teise õlle. Kõht täis, jätkab ta teleka vaatamist. Kui ta on neljanda õlle lõpetanud, on ta purjus ja ei viitsi enam teleka eest tõusta. Ta jääb sinna magama. Kui seinakell lööb kolmandat öötundi, ta ärkab ja loivab voodi. Üksi. Aga kas te teate, et umbes kuu aja pärast oleks Tiit, taksot juhtides, kohanud oma vana klassiõde, kes ta enda poole oleks kutsunud. Nende vahel oleks tekkinud klapp ja nad oleks abiellunud ja neil oleks sündinud kaksikud poisid. Aga asjad lähevad teisiti
Koolipoiss Alex on tubli. Tal on 75% ainetes viied. Ülejäänud on neljad ja kehaline on kolm. Ta käib juba seitsmendas klassis. Kehaline on tal kolm sellepärast, et ta pole just kõige tugevam. Sellepärast ka tugevamad poisid teda kiusavad. Lisaks kiusatakse teda heade hinnete tõttu. Koolis on ta hüüdnimed nohik, prill-loom, apurdis, kakerdis ja hädapätakas. Ta ei ole eriti agar end kaitsma ja sellepärast on vahel mõnitused üle piiri läinud. Vahepeal teda isegi pekstakse. See on valus vaatepilt. Klassivennad peksavad teda jalgade ja rusikatega. Ja kui keegi küsib Alexilt, et miks tal ninast verd tuleb või miks tal kulm lõhki on või miks ta üleni verevalumeid täis on, vastab ta, et ta kukus. Vaikides peab ta valu ära kannatama, kuna sõpru tal pole. Vanemad aga kogu aeg joovad. Tihti pole neid õhtuti kodus. Peod kestavad vahel kolmeni hommikul. Alex peab ise magama minema ja üles tõusma. Ja kui vanemad on ka kodus, siis nad ainult karjuvad Alexi peale. Karjuvad, kui loll ta on ja kui uimane ta on. Kuna täna pidi Alex raamatukogus käima, jõudis ta koju alles kell seitse. Ta jooksis oma viienda korruse korterisse ja avastas selle tühjana eest. Ta võttis midagi süüa ja hakkas õppima. Vanemad on tal ilmselt järjekordsel peol ja ei tule enne hommikut koju. Kui kell saab kümme, peseb Alex hambad ja läheb voodi. Ta vaatab läbi akna taevasse ja loodab, et tuleb tulnukalaev ja viib ta siit minema. Seda küll ei juhtu, aga midagi uskumatut juhtub ometi. Keskkooli lõpus võidab Alex stipendiumi ühte Ameerika ülikooli. Vanemad küll ütlevad, et ta ei läheks ja et ta selle stipi rahaks teeks. Aga Alex põgeneb vanemate juurest ja läheb ikka. Pärast kooli lõpetamist teeb ta Ameerikas oma firma. Firmasse asub tööle kena Mehhikost pärit naine, kelle Alex endale naiseks võtab. Ta ei pane enam kunagi oma jalga Eesti pinnale. Alex sureb üheksakümne seitsme aastaselt oma New Yorgi villas. Miskipärast ei lähe asi niimoodi.
Aste astme haaval astub üks vana naine oma neljanda korruse korteri poole. Vanad ja väsinud jalad ei liigu enam eriti kiiresti. Ja ega keegi teda ei aita ka. Tütar, kes juba täiskasvanud, on oma mehega ära läinud ja pere loonud ning nüüd ei käi enam emal külas. Vana naine astub oma tühja korterisse. Kiiresti jookseb talle vastu kaks kassi. Ta ainukesed sõbrad. Kratt ja Pätt on nende nimed. Nad jooksevad perenaise juurde, sest nad teavad, et ootamas on värske kala. Vana naine paneb koti lauale ja võtab sealt välja räimekoti. Kui kassid on oma saaki noolimas, liigub vanur elutuppa ja viskab sellele pika pilgu. Talle tuleb meelde, kuidas ta tütar siin veel mõni aasta tagasi jooksis ja mängis. Kuid nüüd on ta läinud ja ega ta ei taha tagasi tulla. Vanur istub diivanile ja hakkab televiisorit vaatama. Natukese aja pärast tuleb tal uni peale ja ta läheb voodi. Enne magama jäämist tunneb ta jälle kõhus valu. Valu, mida ta on ka varem tundnud. Ta jääb magama. Uni on kosutav. Kas te teate, et nädala pärast läheb ta arsti juurde. Arst, keda ta külastab, teatab talle, et tal on kasvaja ja et tal on jäänud elada vähesed 9 kuud. Vanur tunneb end aina üksikumana ja üksikumana. Haigus ja üksindus närivad ta hinge. Ta otsustab minna oma tütre juurde. Tütar, kellel on nüüd juba oma laps, on oma ema haigusest hämmingus. Ta mõistab, mida halba ta on teinud. Nad kolivad emaga kokku ja veedavad 9 kuud koos. Vanaema sureb esimesel augustil vaikselt oma tütre ja tütretütre juures. Kuid ei seda kõike ei juhtu.
Loojuv päike on nii ilus. Eriti, kui seda vaadata läbi esimese korruse akna. Eriti, kui seda vaadata läbi pisarate. Läbi ühe noormehe pisarate. Pisarad, mis on täis valu, viha ja pettumust. Pisarad voolavad mööda põske alla. Noormees pühib need oma käisesse ja jätkab päikese vaatamist. Ta ei näe enam päikest, sest see on kadunud eemal olevate majade taha. Kurvalt istub ta voodi servale ja võtab taskust pildi. Pildil on üks tüdruk. Tüdruk on ilus ja armas, kuid tema nägemine toob nooruki silmi veel pisaraid. Ta teeb pähe vihase näo, kortsutab pildi ja viskab selle vihaga vastu seina ja karjub kõval häälel “Miks?”. Ta toetab oma pea seinale ja nutab. Ta mõistab seda, teeb jälle vihase näo pähe ja paneb peaga vastu seina kõva paugu. Sein väriseb kergelt. Ta kordab tehtut. Veel. Veel. Õnneks ta mõistab selle kasutu tegevuse kasutust. Aga ta lihtsalt ei mõista, miks ta tüdruk pidi teda petma. Ta on kurb, et nad pidid tülitsedes lahku minema. Talle ei meeldi karjuda, aga miks ta siis oma tüdruku peale pidi karjuma. Neiu ju otseselt ei petnud. Neiu oli ainult ühe punkariga täis peaga tantsinud ja hiljem käsikäes koju läinud. See ei ole talle suur asi, aga miks ta pidi karjuma hakkama, miks pidi neiu talle vastu karjuma. Miks? Nooruk viskub voodile ja sulgeb silmad. Kui ta silmad alles öösel avab, läheb ta marru ja otsustab selle punkari üles otsida. Leidnud punkari, virutab ta talle parema rusikaga kõva paugu vastu nina. Nina ragiseb noormehe nukkide all. Ehmunud punkar jookseb minema. Noormees läheb oma tüdrukut otsima ja leiab ta. Nad räägivad natuke ja otsustavad, et nad mõlemad eksisid. Nad lepivad. Aga kahjuks ei ava ta oma silmi.
Pohmell on kohutav asi. Eriti hull on see, kui oled viis päeva pidu pannud. Just nagu Gert. Ta roomab kell kuus päeval oma voodist välja ja otsib kinnisilmi oma susse. Leidnud need, vaatab ta aknast välja. Õhtune päike tungib läbi teise korruse akna ta kissis silmi ja paneb ta neid veel rohkem kissitama. Gert leiab ühe pooliku kange õlle pudeli. Ilmselt võttis ta selle poest kaasa, kui ta baarist koju tuli. Ta joob selle ühe sõõmuga ära ja viskab pudeli nurka. Köök on tal paras seapesa. No, mida sa ootad alkohoolikult, kelle naine koos lapsega on lahkunud. Gert tunneb järsku tungivat vajadust vetsu minna. Enne sinna jõudmist astub ta millegi vedela sisse. Vihaselt karjub ta üle korteri: ”Kuradi Rex, kui ma su kätte saan, ma su pea lõhki löön.” Kisa peale pistab musta pesu hunnikust pea välja üks krants. Saanud aru, miks teda kutsuti, pistab ta pea pesu alla tagasi. Hetkel, kui Gert on oma jala puhtaks saanud, on ta häda nii suur, et ta jookseb vetsu. Vetsus mõtleb ta, mida ta poeg teeb. Kas tal on oma vanaema juures hea? Kas ta mõtleb ka Gerdi peale? Gert leiab vetsust pooliku viski. Kiiresti kaob see ta kõrist alla. Peale head vetsus käiku teeb ta endale paar võileiba ja hakkab telekat vaatama. Leivale peale joob ta veini, mille ta külmikust leidis. Järsku heliseb uksekell. Ukse taga on Gerdi sõbrad. Nad vajuvad sisse ilma tere ütlemata. Nad istuvad diivanile ja võtavad kotist viinapudelid välja. Keegi viskab Gerdi veini minema, keegi sööb ta võileibu. Gert ei tunne neist tegelikult kedagi. Nad on lihtsalt inimesed, keda ta kohtas eelmine nädal baaris. Aga kui alko on tasuta, on Gert kõigi sõber. Pidu kestab ja kestab. Gert vajub öösel vaikselt oma voodi ja uinub. Gert jääbki alkohoolikuks. Ta sureb kolme päeva pärast alkoholimürgitusse. Keegi tõi järjekordsele peole mingit keemilist jooki, mida Gerdi organism ei talunud. Gerdi poeg kasvab üles ilma isata. Läheks ainult kõik nii kergelt Gerdi jaoks. Aga ei.
Külm tuul puhub ja õhus on tunda, et kohe hakkab sadama. On südaöö. Vaikus. Kuskilt on kuulda koerte haukumist. Lisaks on kuulda ka samme. Sammud lähenevad. Sammud tulevad aina lähemale. Järsku ilmub pimedusest välja üks mees. Ta on küürus ja hästi jopesse pakitud. Üleni mustas mees vaatab väga hirmunult ringi. Tal on käes kanister ja kilekott. Ta suured, õõnsad ja mustad silmad on jubedad. Ta nägu on higine. Silmad liiguvad ühest nurgast teise. Järsku ta seisatab ja paneb pagasi maha. Ta vaatab selja taha. Siis ta vaatab ette. Näinud, et seal ei ole kedagi, hakkab ta jubedal häälel naerma. Ta haarab oma kompsud ja kiirustab edasi. Ta läheb keldrisse ja avab seal ühe boksi ukse. Sisenenud oma boksi, ta võtab peast kapuutsi. Ta pikk koonus nina, sügavad silmakoopad ja kiilakas pea teevad ta lausa tontlikuks. Ta hakkab jälle naerma. Ruum, kus ta on, on täis mingeid nõusid ja katseklaase. Nendes on igast värvi vedelikke. Ta paneb kanistri lauale ja avab selle. Ruum täitub bensiini aurudega. Kotist võtab ta mingi pulbrikoti. Kotil on kirjas, et see on väetis, aga värvus küll väetist ei meenuta. Ta istub laua taha ja hakkab midagi tegema. Kõval häälel hakkab ta omaette rääkima. ”Ma olen peaaegu valmis. Sa oled olnud tubli. Kui ma selle meistriteose valmis saan ja tööle panen, ei pea mind keegi hulluks. Kas see arst, kes mind “vaimse puudega” inimeseks nimetas, oskab sellist pauku ehitada? Ma arvan, et ei oska? Pauk tuleb väike, hästi väike. Hirmuks pole vajadust. Mul on siin parajalt paugumaterjali, veel natuke tööd ja kõik on valmis. Ja kui inimesed seda pauku näevad ja kuulevad, siis nad ei mõnita mind enam. Nad ei nimeta mind hulluks. Nad austavad mind, nad ülistavad mind. Aga äkki on see nii väike, et keegi ei kuule seda? Ei, mul on küllalt materjali, et teha väike suur pauk, mida kõik kuulevad. Kõik.” Ta tõuseb ja hakkab käega vehkima. ”Kõik. Kõik kuulevad.” Kuid üks käe viibe tabab laes rippuvat pirni. Hoobi saanud pirn kõigub elektrijuhtme otsas vastu seina ja plahvatab.
Keldrist tulev lööklaine tungib läbi vahelae ja siseneb magava noormehe tuppa. Temast ei jää eriti palju järele. Parajalt, et mahuks väiksesse männist karpi ära. Gerdi tuppa jõudnud lööklaine lükkab Gerdi kõigepealt tohutu jõuga vastu lage ja langetab ta siis alla. Kui tal ei oleks oma nimetähti jalale tätoveeritud, ei tunneks teda identifitseerijad ära. Tiit, kes on vetsus, kukub plahvatuse tõttu lagunenud vahelaest läbi. Kui päästjad oleks kiirustanud, oleks Tiit ellu jäänud, aga mida oleks teinud vaene taksojuht ilma korteri ja oma jalgadeta. Sügavas unes olev vanur ei tunne suurt midagi. Viies korrus vajub talle nii kiiresti kaela, et ta ei saa silmigi avada. Kui Alex silmad lahti teeb, näeb ta enda ees oma jalgu. Ülejäänud keha on suure halli kivi all. Surm on saabunud ka tema kehale. Jalgadelt tilgub verd ja ta keerab pea ära. Ümber ringi on ainult kivid ja tolm. Järsku näeb ta, kuidas kass Kratt Pätti kivide vahelt välja tirib. Ise longates. Vedanud kaaslase kivide alt välja, hakkab ta teda lakkuma. Nagu lootes, et kaaslane ärkab ellu. Alexile tuleb pisar silma. Kosta on tuletõrjeautode undamist, karjumist ja nutmist. Alex astub rusuhunnikult alla. Ta vaatab ringi ja kõnnib minema. Üksi.