Mu I.
{The narrowest path is always the holiest.}
Ma helistan Talle ja Ta ongi vaba. Lähen aitan Tal riideid valida. Ta on üksi kodus, kuid huvitaval kombel on segadus vaid Tema toas. Asju on nii palju. Seal on Ta riided, raamatud, vööd, kingad, käekott, pangakaart… Siis mulle meenub. Ta teeb Seda. Ma tean. Ta tiirleb nii kiiresti ringi, et ma vaevalt jõuan Tema järel toast tuppa joosta. Uued plaadid, vanad plaadid, šeff lugu, nostalgiline lugu. ‘kas sa seda lugu mäletad?’ Ta tantsib ja näitab mulle siis oma ema noorpõlve pilte. ‘ma tüütan sind, ma tean.’ ‘Ei, ei …’
Ta teeb Seda.
Ta seisab vannitoas peegli ees ja maalib osavalt silmi pähe. Eelmise aasta veetis Ta ju Teises linnas, minust eemal, paljudest eemal. Ma ei teagi, kas Ta on niivõrd muutunud, aga … Seda Ta vist enne ei teinud. Tupeeritud juuksed kiiresti hobusesabasse; Ta hõõrub vaha käte vahel ja silub selle pähe. ‘hoo, ma olen nüüd täielik soenguekspert.’ Lähme siis lõpuks. Trepist alla ja ikka sinna kõige popimasse kohta, üles, värske õhu kätte. Ta on nii vaba.
Ta tahab oma mobiili laadida, aga mina ei julge seda pagana adapterit seina panna. Avalikus kohas, mõtlen ma. Ta teeb selle ära muuseas, olles enne hoopis teise lauda ümber kolinud. Samas, kuna teenindaja ei naerata meile, leian isegi mina, et me ei pea ennast super-viisakalt üleval pidama. Ma pole Teda tõesti ammu näinud. Temaga see kohe on nii, et kohtume suurte pausidega paariks intensiivseks tunniks, lubades lahkudes alati kohe-kohe jälle helistada, mida siis ei juhtu…
Igal juhul olen mina alati kuulaja. Ma ei tahagi endast rääkida ja Teda see tavaliselt ei häiri. Tema elu on vahepeal jälle uue suuna võtnud. ‘räägi, räägi…!’ Ma tahan kõigest teada. Ta proovis ühte kõrgkooli, mis ma tean, oleks pidanud Ta vastu võtma, kuid… Kui ta sisseastumisvestlusest räägib, tunnen, kuidas Tema arutluskäigud ja ideed on niivõrd erilised ja loogilised, Tema sümpaatiad ideaalselt valitud, Tema elufilosoofia nii rabavalt reaalne. Ehk sellepärast, et Ta teeb Seda.
Ta elab. Ta teeb Seda. Ehk sellepärast on Tal pidevalt uued ideed, mis on ülimalt lennukad ja haaravad ning teostumiseni ei jõua kunagi, kuid Tema puhul see ei loegi. Kui ta neist räägib, siis nad juba sünnivadki… Mingid filmid, raamatud, luuletused….. Mina olen õnnelik, kui saan Temaga seda neetud nuudlirooga jagada ja kuulda Tema uuematest mõtetest. Ta ongi mu inspiratsioon, kuigi Temaga olemine on kurnav. Peale mobiili laadimist, toitude lõppemist ja päikseloojangut ei taha ma siiski Temast veel lahkuda. ‘okei, nüüd sinna kohta …’ Siis tuleb See kõne. Ma polegi Seda varem niimoodi kuulnud. Ta eelistab siiski mind veel Sellele.
Lokaal on suhteliselt tühi. Tahaksime kohvi kõrvale malet mängida, kuid mingid vanameestest püsikunded ahistavad meid. Ma ei julge Temaga maletki mängida, sest olen loomult kaitsja, tema aga spontaanne ründaja ja see on alati parem taktika. Tema jaoks. Siis jälle See kõne. Nad ei malda ka oodata. Jah, Ta teeb Seda. ‘Jah, ta soovib küll täna. Jah, aga kas poole tunni pärast ei saaks’. Ma ei saa mõelda, kui need pagana vanamehed kõrvalt vahivad. Ma ei mängi nende jaoks. See on vaid selleks, et Temaga veel olla, pool tundi. Siis uuesti See kõne. ‘liiga palju….. ja …..raha vaja,……aga…põhiliselt siiski liiga palju.’ ‘pool tundi,’ nõuab Ta. Ta teab, et ma tean, et See puudutab Seda, aga Ta on nii rahulik. Ta on ju alati väga vaba. See pole erand, isegi kui me Sellest peaaegu kordagi ei räägi.
Aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa! See tuleb juba kümne minuti pärast ise sisse. Kaks suhteliselt liiga erutunud poissi, mütsid silmini. ‘…kogus… väljas.. nurga taga..’ Ma ei taha rohkem kuulda. ‘Oh, I. kuule, ma lähen siis koju, suva see male.’ Jah, nii ongi parem, kokkuvõttes. Me tõuseme ja need vanamehed võivad nüüd ise malet mängida, kuis soovivad. Ta on juba nähtavalt Sellel lainel. Ma ei saa isegi lubada, et helistame; nad ootavad, See ootab ja I. kaob. Ta teeb Seda. Minu ülesanne on ainult lahkuda. Aga ma ju tean. Kuidas ma nii saan? Ta teeb Seda. Ma tean. Ta teeb Seda. Kokaiini. Kokaiin. I.