Maria vaatas pabereid, mis tema ees laual kõrgusid. Isiklikud kirjad, mis viimase 12 tunni jooksul oli tema hoolealustelt ära korjatud. Maria oli puhkekeskuse „Dare Noi Pesca“ järelvaataja. Tegelikult oli tegu vaid hullumajaga, kus ’veetsid aega’ rikaste meeste sugulased, kes oli vaja kusagile ära saata. Naine mõtles tihti, kui irooniline oli paiga nimi, mis jäetud selle kohal asunud kloostri mälestuseks. Dare Noi Pesca – anna meile rahu. Ja tõesti, rahu oli ju garanteeritud neile, kes maja asukatega varustasid. Maria teadis, et nii mõnegi ärimehe salapäraselt kadunud abikaasa veedab juba mitmendat aastat siin, nagu ka paljude lapsed, õed, vennad, emad, isad.
Ta võttis hunnikust esimese kirja. Kõigil elanikel oli luba kirju saata ja ka saada, aga ainult juhul kui sisu oli piisavalt normaalne. Viisteist aastat olid Mariale õpetanud, et nii mõnigi ei taha oma sugulasest kuuldagi ning kirjade saatmine ei tulnud kõne allagi. Naine heitis esmalt pilgu kirja autorile. Violetta Cimino oli rahus veetnud juba seitse aastat. Tema isa, mõjuvõimas Arturo Cimino oli tüdruku 16-aastaselt hullumajja saatnud ning ülejäänud maailma jaoks teda enam ei eksisteerinud. Violetta oli autist, ent aastate jooksul oli ta õppinud teatud määral inimestega suhtlema ja taipas paljutki.
Maria avas kirja ning asus lugema:
Ciao, papa! Mäletad, kui sa viisid mind Madagaskarile ja me püüdsime värvilisi liblikaid? Ma nägin seda täna öösel unes. Sa olid õnnelik. Ja ema oli meiega. Kas sa oled märganud, et linnud lendavad madalamalt kui tavaliselt? Vist tuleb vihma. Augustole meeldis alati vihm, mäletad? 17×2+32x-15=0. Ruutjuur 34 - 5,8309518948453004708741528775456. Eile käis tädi Alessandra mind vaatamas. Ja pealpool pilvi paistab vikerkaar… Millal sa mulle küll järgi tuled? Homme lähen Augusto ja Luciaga kannikesi korjama. Mis sa arvad, kas vanaema tahaks ka tulla?
Seal kohal kiri lõppes ja Maria ohkas sügavalt. Violetta kirjutas alati kirju, mille laused ei haakunud omavahel ja mainis inimesi, keda polnud olemas. Madagaskaril polnud ta kunagi käinud. Tema ema Viola suri sünnitusel ning paar päeva hiljem ka vastsündinud poiss Augusto. Violetta tädid Alessandra ja Lucia elasid mõlemad Sitsiilias ning polnud tüdrukut kunagi vaatamas käinud. Oma vanaema, Isabella Ciminot, polnud aga tüdruk kunagi näinudki. Naine võttis kirja ja pani kausta, mille peal oli kiri „Paberihunt“. Arturo Cimino ei huvitunud oma tütrest ning oli keelanud igasuguse kirjasaatmise nii talle endale, kui Violetta teistele sugulastele.
Järgmisena võttis naine kirja, mis kandis templit „Eriti salajane! Mitte avada!” ning otse loomulikult avas selle. Ta juba teadis, et kirja autor on Mirabella Adagio, 32-aastane naine, kes kannatas skisofreenia all.
Nad on kõik minu vastu! Ma tunnen seda enda ümber. Hooldusõde süstib mind pidevalt mingi ravimiga, mille päritolu ta keeldub mulle avaldamast ja ka arstid ei taha mulle midagi rääkida. Ja need inimesed mu ümber… Kahtlane, kuidas nad mind vaatavad. Just eile küsis üks neist – ma arvan, et ta nimi on Zita – kas ma suhtlen ikka oma perega. No milleks on tal vaja midagi sellist teada? Ma ütlen sulle, Tomaso, siin on midagi mäda! Oh jumal, nad on kõik minu vastu!
Ka see kiri ei erinenud tavapärasest. Mirabellal oli kombeks iga nädal oma vennale kirju saata, mille sisu sai kokku võtta ühe sõnaga: paranoia. Ta tundis pidevalt hädaohtu ja nägi kõiges vandenõud. Ent Tomaso ei saanud loomulikult kunagi neid kirju kätte. Temani jõudsid vaid Maria kaudu edastatud sõnumid, mis ütlesid, et Mirabella haigus ei taandu ning ta peab veel pikemaks ajaks haiglasse jääma. Tomasole valmistas see aga heameelt, sest tülikas õde oli jalust ära.
Ainus patsient, kes oleks võinud lahkuda ja mitte kunagi enam tagasi vaadata, oli Zita Carmini. Zita mees Leonardo oli igas mõttes elumees, kes soovis oma naisest vabaneda. Selleks oli tal vaja lahutust, ent Zita ei olnud juba põhimõtteliselt nõus seda tegema. Et mehe tüütamisest pääseda, suundus naine hullumajja, sest abielueelne leping nägi ette, et lahutus saab toimuda vaid juhul, kui mõlemad osapooled on täie mõistuse juures. Et aga Zita elas hullumajas, ei saanud mees midagi teha. Ja Maria, kellele see väga vaimukas ja intelligentne naine meeldis, tuli Zitale vastu ning teatas, et too on parandamatult haige. Naisel diagnoositi paanikahäire ning nüüdseks oli ta juba kaheksa aastat Rahumajas veetnud. Tema kirjad polnud mõeldud mehele, vaid Mariale endale.
Noh, mu kallis õde, kuidas siis see nädal möödunud on? Ma loodan, et kui halvasti, siis loodetavasti viib minu kiri su tuju üles.. Teen aga jälle juttu oma mõtetest, mida sa nii kange oled kuulama. Viimase nädala jooksul olen mõelnud meie kodu nime peale. Dare Noi Pesca – anna meile rahu. Kas pole mitte irooniline, et hullumaja kannab sellist nime? Just sellepärast ma siia tulla tahtsingi, kas ma olen seda sulle öelnud? Ma polegi vist rääkinud, kuidas mõte hullumajja tulla minu pähe jõudis.
Tead, see oli pärast minu ja Leonardi järjekordset tüli. Ma püüdsin meeleheitlikult sellest õudusest väljapääsu leida; ta oli mind jälle lahutusega ähvardanud. Ja siis haarasin ma mingil kummalisel põhjusel Itaalia vaatamisväärsuste raamatu ning avasin suvaliselt kohalt. Minu ees avanes suur pilt võimsast hoonest, mis ehitatud valgest paekivist. Ma armusin sellesse esimesest silmapilgust ja lugesin ahnelt teksti, mida polnudki palju. „Vana kloostrihoone Alpides, Itaalia ja Šveitsi piiril. 1516. aastal ehitatud hoone sai oma nime, Dare Noi Pesca, piiblist, mis tähendab „anna meile rahu”.” Tead, ma ei saanud lihtsalt muidu, kui pidin selle leidma, sest tol hetkel oli mul tekkinud mõte kloostrisse minna. Ent märkasin hiljem ka peenikeses kirjas teksti, mis ütles, et alates 1986. aastast tegutseb hoones samanimeline hullumaja. Nii avastasin ma enda jaoks väljapääsu.
Ma mäletan, kuidas esimesel päeval kartsin. See oli hirmus! Kõik need inimesed minu ümber, kellel oli tõsiseid probleeme ja mina, vaid sellepärast, et ei tahtnud Leonardo juures enam elada. Jah, tol päeval mõtlesin ma esimest ja viimast korda, et ma ei kuulugi siia. Ent sina olid mu päästeingel. Maria, jumalaema. Anna andeks, et ma nii jumalat teotan, aga sa oled mulle niisama kallis kui püha neitsi Maria. Vaid selle toel elasin ma üle esimese aasta ja Leonardo külaskäigud. Uskumatu, et olen siin veetnud juba kaheksa aastat!
Vahel, kui jalutan aias ja vaatan oma „saatuskaaslasi”, tunnen, et kuulun tõepoolest siia, ehkki pole ju vaimselt hull. Kas on aga vaja vaevelda meeltesegaduses, et saada rahu? Ent vaid hullumajas tunnen end täielikuna ning elumured on minust kadunud. Vahel mõtlen, et olekski parem, kui saaks jääda siia. Elada igavesti selles hetkes nii, et mind ei häiri mitte miski.
Aga ma olen kogu aeg teadnud, et millalgi on aeg ka mul minna. Ja nüüd on see aeg kätte jõudnud. Mäletad mu poega Enricot? Mõni päev tagasi käis ta mind vaatamas ja ütles, et ma saan esimest korda elus vanaemaks. Mina, 47-aastane Zita Isabella Carmini saan väikese lapselapse ja mu poeg teatas, et mõistab mind täielikult. Kui ma esmakordselt siia tulin, keeldus tollal 18-aastane Enrico minuga isegi rääkimast ning jäi isa juurde. Nüüd aga olevat tal Leonardoga tüli olnud ning ta ei süüdista mind enam milleski.
Mida ta siis mulle veel rääkis? Tuleb välja, et Maléna – tema kihlatu – on pärit Lõuna-Itaaliast ning vanemad olevat talle seal maja pärandanud. Loomulikult kavatseb noorpere nüüd sinna kolida ja Enrico – minu kullakallis Enrico – tahab, et minagi nende juurde läheksin. Ja ma pean teatama, et kavatsengi seda teha. Aga ma pean nüüd tegema midagi, mida pole kogu selle aja jooksul tegema pidanud. Ma tahaksin sinuga silmast-silma kohtuda ja vestelda. Kui sa vähegi võid, tule täna õhtu kella kuue ajal tiigimaja juurde.
Sinu Zita.
Maria lasi kirjal käest kukkuda. Tal läks aega, enne kui kirja sisu päris kohale jõudis. Zita lahkub tema juurest! Maria oli kogu selle aja vastu pidanud peamiselt Zita najal, kes oma kustumatu optimismiga päevi valgustas. Ent kõik polnud veel kadunud. Naine tahtis temaga kohtuda. Ja seda võimalust ei kavatsenud Maria käest lasta.
Täpselt kell seitse oli Maria tiigimajas. See asus vana, rohtukasvanud tiigi kaldal. Et Dare Noi Pesca oli mõned aastad olnud ka mõisahoone, süvendati tiik ja ehitati see maja, mis aga kunagi ei valminud, sest mõisaproua suri enne seda.
Ja samas nägi Maria ka Zitat, kes istus majalävel. Kummaline, kui võõralt naine talle mõjus. Nad polnud juba kaua niimoodi kohtunud, vaid olid suhtlust hoidnud kirjade teel. Zita oli palju kahvatum ja kõhnem, kui viimati, ent temast õhkus mingit enesekindlust ja rõõmu, mis kajastus alati ka kirjades.
„Maria! Ma mõtlesin juba, et sa ei tulegi. Istu siia.”
Nad mõlemad võtsid istet ja vaikisid päris pikalt. Ehkki Maria keelel oli sadu küsimusi ja etteheiteid, ei tahtnud ta ise algust teha. Lõpuks lõhkus vaikuse Zita.
„Ütle mulle, mis sa arvad minu kirjast? Ole palun päris aus ja ära hakka mingit väga ilusat juttu ajama, sest ma ei suudaks seda ju uskuda.”
„Mulle ei meeldi, et sa ära lähed. Kellega ma siis veel räägin? Tead, enne tänast ei arvanud ma, et sa mulle nii lähedane oled. Tõepoolest, me oleks nagu õed. Muuseas, ma ei teadnudki, et Enrico siin käis.”
„Sa olid minu meelest sellel ajal ära. Su abi Vanessa märkis Enrico tuleku üles. Ma arvasin, et ta rääkis sulle sellest külaskäigust.”
Maria tõrjus mõtetest kibedaid sõnu, sest ta teadis kui oluline poeg Zitale oli. Seega otsustas ta hoopis koos sõbrannaga rõõmustada.
„Ma saan aru, et sa vajad Enricot. Ja tema vajab sind. Jumal, palju sellest on? Ta pole kaheksa aastat siin käinud, alates ajast, mil sa siia tulid. Mine, Zita, ja ära vaata kunagi tagasi. Ma tean, et sa oled hea ema ja saad kindlasti veel paremaks vanaemaks. Aga palun ära unusta ka mulle kirjutada.”
„Oh, Maria, jumalaema! Ma ei jätaks kirjutamist mingi hinna eest. Sa oled minu õde igas mõttes ja ma ei unustagi sind.”
Vaikuses veetsid naised veel paarkümmend minutit. See lahkumine oli mõlemale valusam kui ükski varasem.
Zita lahkus juba järgmisel päeval. Enrico ja Maléna olid mõlemad tal vastas ning kui Maria nägi, kui südamlikult nad Zitat embasid ja auto poole viisid, taipas ta, et naine on poja ja pojanaise juures kõige õigemas kohas. Maria polnud hüvastijätu aja jooksul veel pisaratki poetanud. Kui aga auto käänaku taha kodus, jooksis ta oma kabinetti ning nuttis südamest. Zita ei tulnud enam kunagi tagasi.