Käes see nüüd on. Juustusulaleivad ootavad tegemist.
See loeng milleks ma end psühholoogiliselt olin ette valmistanud jäi hoopis ära.
Läksin siis Kai juurde oma arvutit puhastama, Erkin lasi mu sisse. Kõige räpasem oli klaviatuur. puhastasin kõik ilusti ära.
Kui toiteploki olin ära võtnud kasutas Anna Maria arvutikorpust ronimisväljakuna.
Läksin koju emaplaadidraiveriteplaati tooma ja siis tuli ostja mulle maja juurde. Küsisin talt, et ega tal kassiallergiat ei ole, ning kui ta eitavalt vastas, siis läksin tõin Pärli kaa autosse ja me sõitsime kõik koos Kai juurde.
MInu pettumuseks ei saanud Anna Maria ja Pärl just eriti hästi läbi. Alguses oli ohutu piir kaks meetrit, siis meeter ja siis isegi vaid pool, ent selle ületamisega kaasnesid küürud ja kõhinad. Nad üritasid isegi uriseda. Kui juba aega oli möödunud, siis üritas Anna Maria sõprust sobitada, ent minu teismeeas Pärl ei soostunud vastama millegagi peale koleda ilme ja kõhina.
Läksime Kai ja Erkiniga Eedeni kaubanduskeskusesse. Kai noris natuke liiga tihti. :P
Pangajärjekord ei olnud just lühike ja liikus kah jube aeglaselt.
Käisin Tele2-s limiiti tõstmas ja otsustasin küsida kauapiieldud mp3käedvabad komplekti kohta. Nad on neid tükk aega müünud, suht odavalt ja kuigi suht vanad, siis lootsin, et ehk töötavad minu armsa telefoniga kaa. Töötasiki:D
:D :D :D
Ma olen tõesti rõõmus, sai jälle midagi kulutada.
Olles südamest üritanud koos Erkiniga vahetada Kai vannitoasegistit, mis pidid pooleli jääma Muhvide liiga uue variandi tõttu, avastasin ma seejärel, et Kai, kes paanitses, et tal ennast kuskil pesta pole, ei mõtle praktiliselt. NImelt ei takistanud miski tal vannis käia. Pool sekundit hiljem kostis “Erkin pese vann ära…”
Kaotanud igasuguse lootuse Pärli ja Anna Maria sõprusele esimesest silmapilgust pidin vastu võtma raske otsuse minna temaga kohetäna koju. Raske selle pärast, et mu ainsateks jalanõudeks olid mu uisud.
Ja nii jäämegi me Pärliga paljudele inimestele veel kauaks meelde, ja Pärlist sai esimene Tartu kassist rulluisupiloot.