Üksteise peale karjumine on väga ebameeldiv. Minu jaoks vähemalt.
Õhtu oli meeldiv. Varahommik oli meeldiv.
Eile teatas üks kuuenda klassi tüdruk, et meil täna tundi pole. Vaatasin hommikul järgi ja õnneks oli tal õigus.
Niisiis läksin tööle vaid ühe tunni pärast. Trepil võttis mind vastu bioloogiaõpetaja, kes soovis minu klassis lastele filmi näidata. Ma ei olnud esimene hetk väga õnnelik, sest ma tahtsin oma seitsmendatega filmi lõpuni vaadata. Pärast mõnda hetke pakkusin et ma jätan siis tunni ära, kuna, no olgem ausad, õpilastele see ju meeldiks.
Kui talle aga kohale jõudis et see on mu ainus tund siis ta jällegi keeldus mu pakkumisest. Kuskilt kõrvalt vihjati et esimese korruse suurklassi hiigeltelekale võib ju kaa DVD-mängija külge panna. Rõõmustasimegi siis selle üle.
Panin lapsukestele filmi käima ja pidin ikkagi ise seifi võtme tooma. kõigepealt metsik mässamine sinna vaat et topitud tehnika väljaõngitsemisega, siis kerge juhtmeotsing. Juhet pole. Lootsin siis, et äkki teleka küljes on, aga ei.
Ma ei viitsi hetkel edasi kirjutada kuidasma üles alla jooksin, kappe läbi tuhnisin ja inimeste käest küsisin. Lõpuks leidus kuskil direktori kapis üks juhe. ÜKS juhe koolimaja peale, hõissa jõulud! Ma ei tea miks ma Jõule sõiman praegu aga jahh. Äkki ma olen kibestunud? Ilmselt jah. Juhe siis käes ühendasin värgid ära ja siis selgus et telekas on seadistamata. Pulti ei paistnud kusagil, net mul õnnestus mingi ime läbi seadistus esipaneeli nuppude abil ära teha. Nüüd oli vaja vaid vajutada OK, et seaded salvestada, ent ok nuppu muidugi esipaneelil polnud. OHH. Pulti otsisime siis. Lõpuks selgus et direktor oli selle kunagi suvel kuhugi ära pannud, aga ta ei teadnud kuhu. Mõtlesin et olen kaval ja teen telekale restardi, aga see ei aidanud sellepärst, et kuna OK nupu puudumise pärast ei saanud seadeid salvestada, siis nägime ikka ja jälle vaid sõbralikku keelevalikut sinisel taustal.
Sellised tühised muude asjade kõrvalt toimuvad ebaõnnestumised teevad vahel tuju eriti halvaks :(
Eile üllatas mind meeldivalt poiste tööõpetuse- ja matemaatikaõpetaja, kes mainis muiates, et tal on all töökojas üks kohver, mis varsti juba kultuurkihi alla mattub.
Kohver on kohver on kohver ju. Suur asi?
Tegelt küll, kuna ma viisin selle kohvriga kevadel kooli oma taburettide detailid:D ja seda kohvrit otsiti mööda suguvõsa taga kaks kuud, kuna teda oleks Liisil vaja olnud oma metsiku idamaa reisi jaoks. Kõik kahtlustasid et mina selle kohvri kuskile unustanud olen. Mina nii ei arvanud. Paraku oli neil siiski õigus. Vähemalt osteti Liisule uus:D
Nüüd õhtupoolikul läksin ma siis Tuule juurest ära, peale seda kui Ta mind end jälle nartsuna tundma pani. Ma andisn talle juba köögis askeldades andeks, aga tunnet tagasi minna küll pole.