323

323

“Üks, kaks, kolm, neli, viis…” luges Martin mõttes. “… kümme. Ma tulen!” tahtis ta karjuda. Talle meenus, kuidas väiksena sai peitust õe ja vennaga mängitud. Alati oli tema see, kes pidi oma sõsaraid maja ümbrusest otsima. Martin oli siis veel nii noor. Umbes kaheksane, õde oli siis kolmteist ja vend viisteist. Nad lubas ainult ühel tingimusel oma väikse vennaga peitust mängida, kui Maartin neid ka otsib. Ja nii iga kord. Martinike ärkast justkui unest, olles kümme täis lugenud. Avas oma silmad ja hakkas peitu pugejaid otsima.
Kõigepealt tuli vaadata isa auto taha, sinna meeldis vanemal vennal Indrekul ennast tavaliselt peita. Kuid seal teda seekord polnud. Imelik, alati kargas ta siit välja, võitis jooksmises nooremat venda ja lõi ennast vastu maja välisust “vabaks”. Aga isegi auto all Indrekut ei olnud. Ning siis äkki tormas kuuseheki seest Indrek välja, end vastu ust vabaks lööma. “Indrek lahti!” karjus ähkides vanem vend ja naeris Martini üle. Ta oli ju väikse venna “haneks tõmmanud.”
Ega siis Martinil polnud midagi teha. Ta kuulis ainult käeplaksatust ja keeras ümber ning nägi irvitavat venda. “Kaotus ei olnud eriti suur, sest õde on veel leidmata,” pomises ta ja hiilis hoovis salakavalalt edasi.
Keegi liigutas kuusehekis. Seal samas, kus ennist vanem vend oli välja jooksnud. “Kas Karin on seal kuuskede taga või oli see tuuleiil?” kaalus nüüd Martin mõtet. Ei saanud millegagi riskida. Kui õde oleks vabaks saanud, see tähendab jõudnuks enne Martinit ukseni, pidanuks pesamuna uuesti otsima. Kuid seda tegi ta muidugi alati, aga seekord ei tahtnud poiss lootust kaotada. “Taas liigutas keegi heki taga. Ei, tuul see ei ole. Selge,” mõtles Martin. “See on kindlasti õde.”
“Kuidas ma ta sealt välja petan?” mõtiskles väikseke uuesti. “Kas nüüd või mitte kunagi!”
Läbi heki oli näha, kuidas Karini punane kampsun liikus paremale poole. Martin läks ise samal ajal vasakule poole. Siis äkki jooksis kannapealt väikevend maja ukse juurde tagasi. Õde oli arvanud, et Martin tuleb ümber heki teda otsima ja oli ise ka hoovi poole liikunud. Paremal pool kuuskede ääres oli aga naabrimaja aed ees ning õde ei pääsenud sealt kaudu hoovi. Martin vaatas üle õla ja nägi oma õde nüüd silmast silma. “Juhhuu… ma nägin sind… ahhaaa…” Tormas rõõmuhoos poiss maja ukse juurde. Lõi käega kõva lataka vastu ust ja karjus rõõmsalt: “Karin, ma nägin sind. Tule välja!”
Õde jooksis samuti hoovi tagasi. Koos Indrekuga haarasid väikse venna sülle ja rõmmustasid komekesi. See oli esimene kord, kui Martin enda elus kedagi võitis.

“Nelikümmend kaheksa, nelikümmend üheksa, viiskümmend, viiskümmend üks…” luges mees edasi. “Viiskümmend kolm”. Täpselt nii vana on praegu ta ema – viiskümmend kolm aastat. Kaks kuud tagasi oli olnud ema sünnipäev. Omas kodus peeti. Nagu ikka – kohal kogu tuttavate kamp. Onud, tädid, venna tütred, õe lapsed ja veel naabrid ning muud sulelised ja karvased. Süüa sai kõvasti ning ega ka joogiga piirdutud. Ikka põhjani ja põhjani! Ema ise sünnipäevast huvitatud ei olnud. Tavaliselt toimub see teiste eestvedamisel. Nimelt jõi isa igakord klaasikese liiga palju ja muutus labaseks. Mõnitas ema sugulasi, eriti äia ja ämma. Ükskord oli isegi vanaisa Aadolf Valdurile, Martini isale, selle eest vastu lõugu virutanud. Aga tegijat see ei pidurdanud. Tõusis püsti, valas pokaali viina täis ja otsis uued seltsilised, kellega edasi pidutseda.
Alati leidis isa kuidagi, selle suure rahvahulga seast, ülesse ema õe - tädi Silvi, kes hirmust Valduri eest, nurka peitu puges. Noor ja ilus Silvi paistis igakord hästi glamuurne välja. Kuigi inimestele ta ei julgenud kunagi silma vaadata. Just see isale meeldiski - noor ja rikkumata süütu keha. Ema ja ta õe vanuse vahe oli täpselt kakskümmend aastat. Isa hiilis talle selja tagant ligi ja lõi Silvile näpud piha sisse. Tüdruk kiljatas, aga samas nautis seda. “Ära tee…” pahandas Silvi ja seejärel sosistas Valdurile vaikselt kõrva: “Tee veel.”
Algul tundus pisut naljakas, et isa tädi Silviga keset tuba flirtides tantsis. Aja pikku said kõik sellest aru, ei isa temasse armunud on. “Tädi on minust aasta vanem. Võiks mulle õe eest olla. Aga isa jaoks on ta pigem armuke,” mõtles Martin. Indreku ja Karini jaoks tundus see väike lipakas mingi kuradi filmistaar, keda seebiooperis silma otsas ei sallita.
Kõige rohkem tegi isa emale haiget, kes kogu vaatemängu silma nurgast jälgis. Ta ei öelnud midagi. Tähtsuselt mainis, et Valdur on purjus, kuid tegelikult sismas oli tal väga valus. Õhtul arutusid vanemad seda, mis päeval oli juhtunud. Isa kinnitas, et see oli väike nali, kuid ema teadis, et see on vale ja nuttis vahet pidamata.
“Kuule ära valeta emale!” kostis Martin sellepeale.
“Mida sina tattnokk ka vanade inmeste asjadest tead!” karjus isa vastu ja virutas vihahoos oma noormale pojale litaka vastu nägu. Ema peatas nutu jorina ja kõik jäi äkki vaikseks. Martin ajas ennast purunenud laua najal püsti, pühkis kuue tolmust puhtaks ja astus ilma ühegi sõna lausumata minema.
See oli viimane kord, kui Martin oma isa nägi, välja arvatud kõige viimane kord. Hulkus linnas ringi ja lürpis baarides õlut. Üldiselt oli see ka viimane päev, kui ta oma veresugulastega rääkis.
Ja ega keegi tahtnudki Martinit näha. Nimelt oli isa valetanud teistele, et poeg olla talle kallale tulnud ja selle laua kah köögis katki löönud. Kuna emal aga kõvasti isa pilli järgi tantsis, sest peremees käis ainsana tööl, siis pidi ta oma poja kurva saatusega leppima.

“Kaheksakümmend neli, kaheksakümmend viis… üheksakümmend üks…” rändasid numbrid peas edasi. Arvude rada ainakasvas ja kõledad seinad, millest Martin möödus, muutusid üha tumedamaks ja õhk koridoris külmemaks.
“Sada neli…” peatas korraks mees sammu. Saatuslikud numbrid „sada neli“ ja „kaheksasada kaksteist“ – olid need mis mehe hukatusse viisid.
Nimelt neli kuud pärast kodust lahkumist istus Martin ühes Taliinna baaris ja rüüpas õlut. Tavaliselt niimoodi ta õhtud möödusid. Küsida võiks kust ta raha sai? Eks see tänava elu ole küllalt raske ja karm. Sealsest ringkonnast välja pääsemiseks on mitu võimalust. Näiteks tuleb, kas: esiteks – hakata muusikuks; teiseks – vargaks või viimane võimalus – hakata korvpalluriks. Kolm pakkumist saada tagasi normaalsesse ellu.
Kuid kasv oli Martinil niiöelda eesti keskmine - ikka see meeter kaheksakümmend. Korvpallis ei tee sellise pikkusega midagi teha. Ainult väga andekas tagamängija võib sellel alal läbi lüüa. Seda ka ainult kodumaa tasemel, kus pikkadest poistest puudus ja enamus mängu skoorist toovad kolmepunkti viskajad – muidugi tagamängijate poolt. Seega see võimalus langes välja. Peale kauba oli ta, kolme aastaselt ronimisredelil turnides ning sealt alla kukkudes, oma vasaku käeluu murdnud. Rande kohast kasvasid kõõlusede kokku küll, aga pisut valesti, mille tagajärjel käsi kõver välja nägi. See oleks kindlasti hakanud pallimängu segama.
Mis puutub muusikasse, siis ka selle alaga ei olnud Martinil “käppa sees”. Algklassides oli ta küll laulnud poistekooris, isegi tenori partiid, kuid praegu tundus muusika talle täiesti tundmatu maailm. Ega seda musikaalset kuulmist tal õieti ei olnud ka. Pigem ikka elevant kõrvapeale astunud. Laulmise asemel tuli kõrist põdra mao röhitsus, kuid mitte meloodia rikas muusika.
Üle jäi ainult varastamine. Andetule mehele tundus ka see ala mitte kõigeparemine sobivat. Isa ütles küll, et valeta või varasta, aga ära uhkust kaota. Martin oleks siiski ennem nälga surnud, kui võõra vara endale himustama hakanud.
Niisiis tuli midagi veel kergemat teha. Ta otsustas kauplema hakata. Mida tänaval ikka müüjakse, kui mitte narkootikume. Paari vana tuttava kaudu saigi oma pisikese kaasaskantav poeke avatuks tehtud. Kuid neid, mida ta smukeldas ei saanudki õieti narkootikumideks nimetada - see kõigekst pisike kanepi äri.. Ega siis rohelehest inimestel suurt sõltuvust teki. Rohkem on see koolipoiste rida . Lahe on end vahetunnis pilve tõmmata ja siis tunni ajal iga õpetaja öeldud sõna peale naerma hakata. See võib lausa elustiiliks kujuneda.
Martin istus alati õhtuti baarileti ääres. Kandis mantlit, mis ta kundedele ära tuntavaks tegi. Tuli mõni koolijuts. Küsis, kas muru saab ja pisike õie– või lehegramm suruti sajase vastu peopessa ning äri tehtud. Martin tegi endale iga kord „Tammsaare“ vahelt ja sellega ta end üleval pidaski. See ei olnud luksus, kuid kõht sai täis ja nälga ei tundnud. Siiski niipalju ei teeninud, et oleks saanud kuskil kindlas elupaigas elada, aga mis sellest. Kõik tundus ilus, kuni ühel õhtul…

“Jou mees, oled lahe või?” küsis laiades riietes ja rasta patsidega mees.
“Täna ikka!” vastas Martin. See tähendas seda, et on saanud endale ühe kliendi.
“Kas kevad on tulnud ja rohi õitseb?” päris Jamaika stiilis tüüp uuesti.
“Õied juba korjatudki.”
“Okei,” ütles reggae vend ja lõi Martinile patsu. Nii see kraami vahetus tavaliselt käib. Siis lisas kunde veel:” Kuule, mul on sulle üks jutt ka. Äkki lähme istume mõnda lauda ja puhume pisut äri asju. Suhteliselt lihtne ots, ei midagi keerulist.”
“No lähme.”
Mehed istusid baari kõige pimedamasse nurka, kus asus kahe inimese laud. Vist spetsiaalselt selliste jutu ajamiste jaoks sinna tehtudki. Kindlasti eritellimus, selles polnud kahtlust. Rasta patsidega mees tellis ennem lauda istumist baarist kaks õlut ja seejärel asuti asja kallale.
“Mis töö värk sul siis pakkuda on?” päris Martin.
“See asi on nii lihtne. Saad aru… kui miski on lihtne, siis see on sama lihtne, kui pihku sittumine. Ainult kätte võtmise asi!”
“Aga milles siis asi seisneb ja palju sealt nodi saab?”
“Nodi? Sa mõtled krõbisevat… seda paberi värki saab nii palju, et sa ei pea elu lõpuni tööl käima.”
“Räägi, mis tegema peab ja palju sina sellest tahad?”
“See on üks röövimise töö.”
“Ei mina küll varastama ei hakka. Ennem, tead suren. Võõra omandit ma enadale ei võta.”
“Oota. Istu maha, ega asi nüüd nii hull ka ei ole. Kuule, võta istet, ole mees. Raha teeme pooleks. Noh istu.”
“Ei tea. Varga värk mulle ei meeldi. Pigem müün oma kanepit edasi ja ajan rahulikult oma rida. Vaikne, aga püsin vee peal.”
“Istu maha. Kuule me räägime siin üheksast miljonist inglise naela.”
“Ah sa raisk! Mis sa kohe ei öelnud. Palju see eesti rahas teeb?”
“Eesti rahas… no kuskil 220 miljonit krooni.”
“No kurat räägi asjast.” Hetkega oli Martini ellu suhtumine ja moraalsed tõekspidamised tuhaks põlenud ja vanakuradiga põrgusse sõitnud. Tegemist oli nii suure summaga, mis narkoärikal käed värisema, silmad punni ning suu lahti ajas. Ta läks ja tellis kohe pudeli „Viru Valget“ ning võttis kaks pitsi ka, istus maha ja jutt jätkus.
“Räägime protsentidest,” ütles Martin.
“50 ja 50.”
“No ei tea. Ma pole elu kunagi midagi varastanud. Parem teeme ikka 70 ja 30.”
“Nii äri ei aeta. 55 ja 45 võin veel välja pakkuda, aga see on ka kõik.”
“60 ja 40 muidu lähen siit kohe minema.”
“Olgu, olgu. Teeme nii.” nõustus tööpakkuja.
“Räägi siis mulle, mida teha tuleb?”
“Kas sa Wismari kuus asuvat Suurbitannia saatkonda tead?”
“Jah. No ja mis sellest?”
“Sealt tulebki raha ära tuua.”
“Kuule, aga need kohad on ju röövimiseks võimatud.”
“Seekord ei ole nii. Ma ise töötan sael. Olen briti konsuli nõunik.”
“Mis seal siis nii erilist on, et seekord ei ole?” uudistas Martin.
“Turvasüsteemis on üks „kala“. Seal on neli erinevat koodiga ust. Iga päev vahetab arvuti neid numbreid. Kuid esimest korda kümne aasta töö ajaloos on sihuke asi, et arvuti on valinud kõik salanumbrid ühesuguseks. Saad aru kombinatoorika ei ole täiuslik. Ühel hetkel tekivad ka supermasinates vead. „1“ „0“ „4“ ning „8“ „1“ „2“ on need saatuslikud numbrid.”
“No jah. Sissepääs on siis lihtne, aga seal on kindlasti ööpäevane valve. Kas mitte ka konsul ei ela selles majas?”
“Valvuritele võin kohvi sisse unerohtu panna. See ei ole raske. Konsul võtab niigi igal öösel une tablette ja seega on asi lahendatud.”
“Kuidas see ikkagi nii lihtne on?” Ei suutnud Martin oma imestust tagasi hoida.
“Olen kümme aastat seal töötanud ja plaaninud röövimist seda töö algusest peale. Ma tean seal majas iga asja asukohta ja iga inimese liigutust. Kurat ma võin sulle isegi sekundi pealt öelda, mis kelle konsul peeretab.”
“Olgu. Ma usun sind. Aga kus on raha ja mis raha see on?”
“Iga kolme aasta tagant saadab Inglise kuninganna igasse oma maa saatkondadesse üheksa miljonit naela. Rahastamaks sealset tegevust ja projekte. Enamus rahast kulub palkade, elamiskulude ja välisreiside kinni maksmiseks. Osa raha läheb ka koolide stipendiumiteks ja Eestis näiteks Tallinna Inglise Kolledži toetamiseks.”
“Kus raha hoitakse?”
“Konsul läheb täna Inglismaale ja tuleb homme õhtul tagasi. Ülehomme viib aga raha panka. Ma olen täiesti kindel, et ta hoiab raha oma toas.”
“Kui selline suur raha summa tuuakse, kas siis mingit tugevdatud järelvalvet polegi?”
“Inglased üritavad olla kavalad ja soovivad, et protseduur mööduks ilma viperusteta. Soovimata, et paistaks välja midagi ebatavalist.”
“Nii, et konsuli jaoks on see rutiine päev nagu iga teinegi. Kuule, aga kust sa seda koodi värki tead? Valvurid peaksid ka seda teadma?”
“Inglased on juhmid. Ma ütlen sulle veelkord – valvurid ei tea sellest sittagi! Kui nad teaksid seda, võiksid nad ise planeerida röövimist. Kindlam on, kui nad ei tea. Tagab parema turvalisuse. Aga mina tean seda sellepärast, et olen kaks aastat püüdnud sisse häkkida turva süsteemi ja eile see mul ka õnnestus. Saingi meie pisikese saladuse teada.”
“Aga miks sa minu välja valisid? Ma olen sulle täiesti võõras. Ainus kokkupuude mul sinuga on see, et müüsin sulle ennist grammi õit. Seda ka esimest korda. And that’s all? “
“Seda mul vaja ongi – võhivõõras. Siis ei hakka keegi mind kahtlustama. Peale kauba sa tundusid sellise näo ja välimusega mees, kes vajaks hädasti raha ja õnne oma elus.”
“Tõsi ta on. Kodust mind vistati välja. Õigemini tulin ise ära, sest vanamees andis peksa. See selleks, aga kuna rööv toimub?
“Homme vastu ülehomset. Alates kell 00:00 vahetuvad koodi numbrid ja siis peaksid kõik valvurid juba mitmendat tundi magusas unes magama. Mina lahkun töölt kell kaheksa õhtul, siis panen ka kohvi sisse unerohu. Kõik töötab nagu kellavärk. Oled sa nõus, mis?”
“Kurat teeme ära,” nõustus Martin. “Oota reggae mees. Joome selle terviseks.” Mehed valasid pitsid täis, tõstsid joogi ette ja ütlesid kui kaksikud ühest suust: ” Lihtne kui pihku sittumine!” Näha oli, et värsked äripartnerid mõistsid üksteist ja tulivesi leidis oma koha. Suruti mehelikult kätt ja pilgutati silma.
“Kuna me kohtume,” päris Martin ja jätkas:” tead küll, et raha ära jagada?”
“Ülehomme õhtul, siin samas baaris. Kell kaheksa õhtul.”
Martin läks baarileti juurde. Maksis arve ja lahkus koos rasta mehega.
“Näe siin on sulle väike abivahendite raha. Igaks juhuks, kui vaja läheb,” ütles rasta patsidega ametnik ja surus Martinile „Jakobsonide“ paki peopessa. Martin jäi totakalt raha vaatama ning kui ta pea oli üles tõstnud, polnud kuskil võõrast enam näha. Justkui oleks ta haihtunud õhku. Mees lasi rahapaki sõrmede vahel läbi ja surus krõbiseva seejärel tasku. Tõstis mantlikrae ülesse ja asus teele. Homme ootab ees tähtis päev.

„Ära tao ema. Las ma magan natuke veel,” pobises Martin. “Kuule, viis minutit veel. Noh, lõpeta ära kurat!”
Mees avas silmad ja vaatas üles poole. Ema asemel, keda ta arvas end äratavat, seisis hoopis mudrimees. “Oi vabandust. Ma jäin siia siia korraks tukkuma. Lähen kohe minema,” hakkas ärganu vabandama. Ta kiskus omalt ajalehe pealt ja tõusis püsti. Sinisärklane noogutas, pani oma saua vööle tagasi ning astus oma teed.
Martin oli siiski hotelli asemel otsustanud magada tänaval. Raha tal muidugi oli, aga äkki oleks luksuses ööbimine ning kaaviari söömine liialt silmapaistev olnud. Sajandi röövel oleks seega kiirelt kätte saadud. Ühel hetkel ilmub ootamatut neli kuud tänaval elanud ning haisvate riietega mees “Radisoni” hotelli. Kas pole imelik, mis? Rutiin on kindla elu alus. Roosikrantsi tänava kangi all oli ta varemgi ennast välja puhanud, kuid politseinikuga puutus tal küll esimest korda kokku. Igatahes oli mees nüüd jalul ja kõndis lähima söögikoha poole. Raha oli õnneks alles. Iga viimne kui viiesajaline. Selle oli ta kohe üle kontrollinud, kui seadusesilma enda ees märkas.
Kõht nõudis süüa. Mao sümfoonia korinad võtsid juba silmanägemist. Hotelli “Scandic Hotell Palace”juures mööda minnes limpsas keel mitu korda vasika prae järele. Samas finants probleem ei olnud ka takistuseks, kuid taas pisut ebaharilik tegevus narkodiileri kohta. Tuli jälgida oma tavapärast päevaplaani ja sellega sai Martin suurepäraselt hakkama. Nagu ikka läks ta klubi “Hollywood” kõrval asuvasse “Leiburi” kohvikusse pitsat sööma. Seda tuli ka täna teha. Kõrvetistega tal probleeme polnud. Võis ühte rasvast toitu lausa iga tunni tagant endale sisse ajada.
Tavaline vorstipitsa ja must kohv ning neljas laud said tänagi oma külalise. Hommikuti istusid paljud nii öelda “rakendusliku kõrgharidusega geoloogia teaduskonna vilistlased” kohvikus. Kõik teretasid Martinit. Keegi ei julgenud isegi narkodiileritega ühte lauda istuda. “Kui raha söögi jaoks pole, siis ninapuuder ja mururoheline viiks viimasegi eluvaimu seest,” pobisesid asotsiaaled inimesed omavahel. Ja kuna tänava elanike seas kehtib kastikord, siis tuli alati kõrgemat inimest teretada. Isegi, kui ta öösel sinu kõrval magab ja ajalehte tekina jagab. Narkotsi müüjad on kõrgem klass. Võta või jäta.

“Kas Ženja on ka täna tööl?” päris Martin.
“Da, on dam,” viipas autost loteriipiletite müüja.
Kadaka turu võlu on selles, et kui mõnele kaubitsejale sada krooni peopessa panna, siis teab ta, mis värvi aluspüksidki peaministril jalas on. Lisaks, kuna neid viimati vahetati. Kaks või kolm nädalat tagasi? Kõige paremini on siiski informeeritud ühejalaga loto müüja. – 1976. aastat pärit “Ford Tauruses” elav Aleksei. Tema käest on võimalik ka uraani osta või soliidse raha eest teada saada, kes tappis USA presidendi J.F. Kennedy.
Praegu oli aga Martinil vaja varustust õhtuseks suurürituseks osta. Neljandas paviljonis töötav Afganistani sõja veteran, auastmelt ohvitser, Ženja oli Martinit sellisteks probleemideks kõige parem abimees. Aegajalt käib Ženn, nii nagu teda sõbrad kutsuvad, Martinilt muru ostmas ja õllet joomas. Selleks polnud vaja tervet „Kontakti“ raamatut läbi helistada, et endale väikest tukki osta.
Uks avanes suure kriginaga. Külastajaid õnneks polnud. Ainult Ženja nokitses laua sahtlis mingi relva kallal ja ümises laulu viisi. See vana rauk ei pane ka kunagi tähele, et kliendid poes on. Ilma naljata võiks ta välisukse juurest maha lasta. Kuid sellisel juhul oleks endalgi elu läbi. Kogu Tallinna „allmaailm“ otsiks relvamüüja tapnud mõrtsukat taga. Samas puuduks ka sellel mõte, sest linnavalitsus eraldaks koheselt koos eraturvafirmadega raha uue müügikoha avamiseks. Pealegi tuleb 40 protsenti illegaalsest relvaäri tuludest riigipirukasse tagasi. Paari aastaga oleks investeering täielikult kompenseeritud. Aga see on ju TOP SECRET.
Rauk tõstis lõua ülesse ja kissitas silmi: “Martin, mis sind siia tõi. Nii kauge külaline!” Oli Zenja pisut jahmunud.
“Muidugi, muidugi. Aga linna härrad elavad ikka lähemal kui mina,” vastas peagi relva omanikuks saav Martin.
“Päris hea kild, mis ah?” kihistas vanapapi oma kuldhammaste vahelt.
“Jah. Kuule vana, teeme kähku. Mul ei ole siin aega passida.Vaja väikest revolvrit.”
“Hakkad ka ennast parmude eest kaitsma või? Narkoäri hakkab ohtlikuks muutuma, jah?
“Niivõrd, kuivõrd.”
“Millised on sinu soovid?”
Martin võttis küsimuse peale rahapaki taskust ja ütles: “Seda raha näed? Ma võtaks selle eest midagi ilusat ja head.”
“Ah sa lits! See on ju… kurat see on ikka õige raha või?”
“Muidugi, et õige. Mis sa siis arvad?”
“Tule taha ruumi. Selle eest saad kurat kõike!”
Võlts tossude ja –dresside müügiruumist, mis äri suitsukatteks oli, liiguti raud ukse poole. Siit avanes pilk maailma – täpsemalt relvauniversumisse. Selles kolmekümne ruutmeetrilises topelt betoonseinte ja raud ustega ruumis asus Eesti suurim relva valikuga ladu. Martinil lõid silmad särama. Tohutute püstolite, vintpüsside ja kurat teab milliste tangikahuritega olid siinsed seinad kaunistatud. Püstolid Napoleoni ajast – need paiknesid klaas vitriinides. Kõik teised tuli– ja külmrelvad olid aga käega katsutavad. Laseroptilised „MX-68“ tüüpi pollautomaat püssid ja mingid futuristlikud granaadiheitjad, mis alles paarikümne aasta pärast ilmavalgust näevad, olid selles ruumis juba riilulite vitriinides. Rappusid laske ava allapoole nagu naaritsa nahad ja ootasid, kuna nahaparkija tuleb.
Martin võttis põrandalt maast spordikoti ja hakkas sinna relvasid sisse toppima. „Rambo“ filmist tuntud sõjaväelaste nuga, mille tera vastaspoolel saesakkidega kaetud, lendas esimesena koti põhja. Paar pidet “Colt 357-lt” ja muidugi revolver ise ka. Lisaks must kostüüm ja silmaaukudega villane mask. Igaks juhuks paar käsigranaati. Noh nii – ohutuse mõttes. Seejärel läks ta eesruumi tagasi. Taas oli müügiosakond inimestest tühi. Ta surus „Jakobsonide“ paki Ženjale pihku ja ütles: ”Spaziba” ning kadus.

Õhtu oli soe. Ebaharuldaselt soe. Ööseks lubas 19 kraadi sooja. Mantli all olev must kostüüm tundus kohutavalt palav ja kõrvetav. Villane krae torkis vastu kaela ja ajas sügelema. Martin istus Toompea pargis pingil ning tõmbas suitsu. Täna ta kanepit ei teinud. Igaks juhuks, et öösel pea selgem oleks ja töö tehtud saaks.
Taevas oli pilvitu ja päike oli alles loojumas. Kell näitas 23:01. Martin oli kuupäevagi ära unustanud. Kuid kõikide eelduste kohaselt oli tegemist suvise pööripäevaga. Lapsed lasid liugu ja keerutasid karussellil. Samal ajal, kui nende vanemad istusid pinkidel ja jõid õlut, või sõid jäätist.
“1 0 4 8 1 2, 1 0 4 8 1 2…” korrutas Martin järjekindlalt. Adrenaliin tungis verre. Veidi alla tunni oli jäänud tema loterii võiduni. Kui kõik plaani kohaselt läheb, on ta miljonär ja elab juba nädala pärast Havail või Kanaari saartel ning peesitab rannas päiksevarju all.
Tasapisi hakkas õhtu liikuma öösse. Lapsed hakkasid vanematega lahkuma. Martin vaatas kella: “23:34.” Hingas sügavalt sisse ja süütas veel ühe Marlboro. Nüüd tundis ta, kuidas iga suitsu vine peas ühe rohkem verega segunes ning mõtte lõõgastavaks tegi.
Park oli täiesti tühi. Ta vaatas uuesti kella: “23:51.” Pani veel ühe sigareti ette, süütab selle, tõuseb püsti ja hakkab mööda Wismari tänavat saatkonna poole liikuma. Wismari haigla ees viskas koni maha ja hakkas jalaga kustutas, kuid… kell tegi just kaks piiksu. Täistund. “Nüüd tuleb rahu säilitada… okei… kõik läheb plaani päraselt. Nii: 1 0 4 8 1 2. “
Mees suundus teisele poole teed. Võtis mantli taskust aukudega maski ja tõmbas selle endale pähe. Nüüd liikus ta saatkonna värava juurde ja hakkas numbreid sisse vajutama. “Kuradi raisk! See töötabki. Olen aias sees. Enam tagasiteed ei ole.”
Pead hoidis ta maad ligi, et mitte silmadega kaamerasse jääda. Mingeid koeri õnneks ei olnud. Nad on vist välja õpetatud, et kui vale koodi paned, siis tulevad allas haukuma ja jalgu käsi otsast ära rebima. Samuti ei paistnud hoovis ühtegi valvurit. “Tundub et kõik läheb nii nagu rastapats rääkiski,” muheles Martin.
Maja välisuks. Uuesti vajutas numbreid ja … sütib roheline tuli. Mehe näole tekib väike irve. Just nagu olekski ta selliseks tööks loodud. Kuigi algul ei tahtnud röövimisest kuuldagi. Relvadetektor asub kohe suure koridori alguses. See värk hakkas kindlasti koheselt üürgama, kui ta oma tukkidega sealt läbi läheks. Valvelauas valvur magas. No nii, ega midagi muud tal üle ei jäänud, kui tuli üle detektori ronida. See ei olnudki eriti raske katsumus.
Valvelaua kõrvalt läks trepp teisele korrusele. Martin võtab mantli seljast, haarab tuppest noa ja vasakult vööpealt revolvri. Tasakesi hiilib ta valvelaua juurde. ” Oh yes! Norskab, mis kole,” seletab narkoärikas oma ette. Mis paistab laua peal olevat? Poolik kohvi tass; üks saiake mille, kõrvalt on hammustatud; ja lõpuks ometi põhiline - VÕTMEKIMP. “Seda läheb kindlasti vaja.”
Esimese ja teise korruse vahel oli jälle üks valvelaud, kus magas teine valvur. Martin liikus temast mööda ja oligi teisel korrusel. Taas koodiga uks, mille taga, läbi klaasi paistis magav valvur. Rahulikult vajutas ta nuppe ja ootas tule süttimist.
“Punane. Raisk, mis nüüd saab? Rahu kõigel peab olema oma selgitus. Proovin uuesti, äkki vajutasin valet numbrit. Üks… null… neli… kaheksa… üks… kaks (piiiks!). Kurat jälle punane,” paanitses pabinas Martin. Adrenaliini tase järjest tõusis. Ta vaatab ukse peale. Ülal piidal on kirjas number “neliteist”. Võtab seejärel taskust võtmekimbu ja otsis nummerdadud võtit. “Jah, selline võti ongi olemas. Britid on ikka lollid küll. Isegi võtmed on ära märgistanud.“
“Uus katse. Koodi numbrid… ja keeran. Punane! Ai sa raisk!” Ta vaatab kooditabloole ja seal hakkab kümme sekundit nulli poole tiksuma. “See on halb märk. Oh sa lits! Okei… mõtle Martin. Mõtle!” Ta pani võtme uuesti lukuauku. Juba näitas tabloo number nelja. Keeras võtit. Võti keeras, kuid uks ei avanenud. “Kaks.” Kiiresti vajutas ta: “ 1… 0… 4… 8… 1… 2…” Tablool oli juba “üks” ja…
“Mis nüüd saab,” on Martin hirmust kange. Ta pigistab silmad kinni ja jäi kuulatama. Kõlas “piiks.” Martin tõstab pea ja avab silmad: ”Roheline!!!” Lükkab ukse lingi alla ja see avaneb.
“See läks küll napilt. Tegelikult, no eks olen ikka kõva mees kah ja… ma räägin,” kelkis mees. Rõõmsate kalopp-hüpetega keksis ta koridori lõpu poole. Möödus magavast valvurist, silitas ta pead ja andis laubale musu. Martin ei saanudki enam õnnelikum olla. Ta oli ju röövimas Suurbritannia saatkonda ja kõik tundus laabuma lausa perfektselt.
Koridori lõpus oli ainult üks tuba. Tuba, kus magas kümne miljoni naelasterlinguga konsul. Raha oli juba käega katsutav. Ainult üks uks lahutas teda peavõidust. Üks pöögipuust ja “Pinotex’iga” lakitud uks, mis võtmenumbriga “15” avatav oli. Kuid ukse kõrval, seinal, asus ka kood…

“Magab ka konsul! Väga hea… Aga, kus on siis kohver,” ehmus Martin. Ta vaatas hoolikalt toas ringi. “Ega rasta vend mulle nüüd ei valetanud? Kõik on siiamaani läinud ju enam kui super hästi. Mis siis, et noh suur eeltöö on tehtud ja nüüd tuleks asuda põhiroa - magustoidu - kallale.”
Martin pani noa ja “Colt’i” öökapi peale ning hakkas konsulilt tekki pealt ära võtma. Konsul nohises, mille peale röövel kramplikult tekiots käes liikumatuks jäi. Õnneks vajus ametnik taas tagasi unne. Natukene tekki vee ja paistabki - suur must nahast kohver. See ta oli. Martin lasi tekist lahti ja hakkas pagasit enda poole tõmbama, kuid see oli kuskil kinni. Konsul pobises midagi mokkade vahelt ja sügas nina, aga und see ei seganud. Uuesti tõstis Martin teki pealt, seekord üleni, millele järgnes kohutav vaatepilt. Karvase rinnaga konsul magas linade vahel täiesti alasti. Pisut naljakas tundus Martinile, sest britil on seal… noh teate isegi kus… nii pisike ja ta tahtis selle peale naerma pursata, kuid suutis õnneks oma emotsioone valitseda.
Aga põhiline - mille küljes on kohver kinni? Martinil on murelik nägu ees ja otsis keti teist poolt, mis kohvri külge oli kinnitatud. Pilk kangestus hetkega. 10 miljoniga rahapakk asus ketti pidi konsuli käe ümber. “Mida teha? Kus on võti?” Nagu tuulispask, tabasid sellised küsimused mehe pead.
Konsul magas endiselt. Suures vihahoos otsis Martin võtit. Ta oli kappidest kõik asjad välja tõmmanud. Sahtlid kummuli keeranud ning voodi alt iga tolli läbi otsinud, aga võtit pole kusagil.
Kahe käega hoidis peast kinni ja seisis voodi kõrval. “Samas ma võiksin keti revolvriga puruks lasta,” mõtiskles Martin. “ Kuid see ärataks kogu rahva ülesse ja mul oleks lips läbi.”
Tõsi ta on. Lisaks asub igas saatkonnas müraandur. Kui heli tugevus tõuseb üle 150 detsibelli, mida tavaliselt suudab laskemoonaga täidetud tulirelv, siis hakkaks häire kindlasti tööle.
Mees põrnitses magavat konsulit, lootes et viimane võiks anda vihje, kus asub VÕTI. Järsku jäi ta silm konsuli kaelal seisma. Tasakesi haaras ketist, mis ametniku kaelale oli kinnitatud ja otsis ega selle külge ei ole võtit riputatud. Bingo – võti oligi kaelas. Aga paks malmist kett ei läinud kuidagi katki. Venita kuidas saad, kuid tulemus on negatiivne.
Konsul pobiseb midagi ja pani enda vasaku käe kõrile, tundis imelikku nahkkinnast ja avas silmad. Mustas maskiga mees vahtis talle punnis silmselt vastu ning andis suule asetatud sõrmega teada, et vait peab olema. Konsul noogutas arusaadavalt.
“Kuidas kett lahti käib?” küsis Martin vaikselt.
“See ei käigi!” sai ta vastuseks
“Mis tähendab, et ei käi?”
“Tähendab käib küll, aga mina seda avada ei saa,” sosistas konsul vastu.
“Kes see siis saab?”
“Siim Tagajärve saab.”
“Kus Siim on?” päris Martin nagu “Viimse reliikvia” filmis Gabriel nunna käest.
“Ta on… on…”
“Kutsu ta siia,” muutus Martini hääl valjemaks.
“Ta on… ta magab,” värises konsul.
“Ärata ta ülesse.”
“Siim on Hansapanga president ja elab Merväljal.”
“Kurat küll, ära tee nalja,” karjus röövel ja virutas poolärkvel olevale ametnikule rusikaga näkku.
“Ma vannun. See on tõsi,” pobises konsul vastu ja limpsas keelega ninast tilkuvat verd. “Minge ära või ma kutsun turvamehed.”
“Sa vana siga,” oli Martin püha viha täis. Haarab noa ja ähvardas sellega konsulit, hoides külma tera ta kõril. Meeletute tõmmetega sikutas Martin ketti, kuid see ei läinud ikkagi katki.
“Mida te teete…” läkastas konsul. “ Te tapate mu ära. Ma ei saa enam hingata. Appi!!”
Martin virutas veel ühe parema sirge konsulile vastu nägu. See kord tabas otse vasakut kulmu. Ametnik vähkles voodis ja osutas röövijale jalgadega tõukides vastupanu. Äkki suutis ta end öökapi poole keerata ja vajutas sealset häirenuppu, mille peale kogu maja üürgama hakkas. Martin kargas voodist püsti. Ta silmad oli suured ja punetavad. Iga hetk võinuks tema suust välja lennata tule leek. Konsul jäi ahastusest lamama. Martin rebis omalt maski peast, haaras öökapilt noa ja virutas sellega kogu jõust vastu konsuli paremat kätt, kus randme küljes kohver kinni oli. Ametniku labakäsi kukus silmpilkselt otsast ära. Verd lendas igale poole. Lamaja karjus täiest kõrist, nii et häiresignaalgi alla jäi.
“Said lits, mis tahtsid. Sa oleks võinud mind aidata, aga ei. Nüüd pidid käe hinnaga maksma,” puristas hingeldades Martin. Ta haaras revolvri ning alustas koos rahakohvriga jooksu majast välja.
Teise korruse valvur magas endiselt. Martin möödus temast ja tulistas lasu kuklasse ning tormas trepist alla. Kõmatuse peale hakkas ka relva alarm tööle. Kahe korruse vahel ja ka fuajees olnud valvurid ei jäänud oma aju lisandist – üheksast grammist tinast – ilma. Maja välisukse ees haukusid kaks pöörast saksa lambakoera. Paanikahoos röövel tulistas mõlemat looma läbi ukseklaasi. Poole tolli paksusesse klaasi jäi veretööd kaunistama kaks padruni auku. Uks ise jäi õnneks terveks. Mees tormas kabuhirmus hooviväravatest välja. Jooksis mööda Wismari tänavat raudtee poole, et pelgulinna suunduda, kuid juba oli kuulde politsei autode sireenid ja …

“Kakssada üksteist, kakssada kaksteist, kakssada kolmteist…” luges Martin edasi.
“Kõik püsti, kohus algab. Protsessi viib läbi kohtunik Andres Uustamm,” sõnas kõva ja selge häälega politseinik. Martin tõusis püsti nagu kõik teisedki inimesed saalis ja vaatas selja taga istuvaid inimesi. Otse üle vasaku õla paistis ema ja isegi isa oli platsis. Õde koos oma mehega, vend ja tädi Silvi. Emal olid pisarad silmis ning ta kandis musta kleiti koos looriga. Naljakas, just kui matustel oleks. Isa aga ei olnud habetki ära ajanud, siiski ülikonna oli õnneks selga pannud.
“Tere hommikust. Istuge,” sõnas kohtunik Uustamm. “Tänane esimene kohtuprotsess on number „ 2 1 5 2 1 5“ – Suurbritannia versus Martin Liitselg. Kuna tegemist on rahvusvahelise kuriteoga, mis pandi toime Eestis ja eestlase poolt, kuid Inglismaale kuuluvale maa-alal, siis toimub menetlus kiirkorras. Otsuse saab teada protsessi lõpuks…”
“See on küll hea,” ütles kaitse advokaat sosinal Martinile. “Siis saan otsuse koheselt edasi kaevata ja…”
“Härra Tagasild. Kas teil on midagi tähtsat öelda, et te segate minu kõnet?” Katkestas kohtunik advokaadi jutu.
“Ei, härra kohtunik. Vabandust,” pobises ametnik alandlikult vastu.
“Paluks see küsimus kohtu rapordist välja jätta,” ütles kohtunik sekretärile, mille peale naine asjalikut noogutas.
“Ära karda Martin. Maksimaalselt saad 25 aastat. Kui ma edasi kaeban ja kokkuleppele jõume, oled siit viieteistkümnega väljas. Hea käitumise korral pääsed vanglast kaheteistkümnega ja võid isegi pailapsena presidendilt kümne aastaga amnestiat saada ja… “
“Härra Tagasild. Ma kordan, ärge rääkige ennem, kui ma olen selleks teile loa andnud! Vastasel juhul ma lasen teid kohtu solvamise eest vastutusele võtta. Jäägu see viimaseks korraks!”
“Jah, härra kohtunik. Vabandust veelkord,” lausus Tagasild. Ta hääletoon oli veel alandlikum kui ennem. Tundus nagu sooviks ta kohe kohtuniku varbaid suudelda.
“Nii…” jätkas kohtunik. “Vahialune Martin Liitselg, palun teil püsti tõusta.” Martin ajas ülbelt selja sirgu. Imelikul kombel tundus talle see protsess kui parkimis trahvi eest maksmata jätmise karistuse saamine. Kuskil kaks kuud tingimisi ja nelituhat krooni trahvi. Muigavalt vaatas ta kohtunikule otsa. “Kuidas on teie seisukoht, teile esitatud kuritegude kohta?”
“Tunnistan ennast täielikult süüdi, mulle esitatud süüdistustes,” vastas Martin.
“Siis paluksin tulla kaitsel ja süüdistajal hetkeks minu juurde,” lausus kohtunik. Advokaat ja briti esindaja läksid kohtuniku juurde ja sosistasid midagi. Saalis olevate inimeste hulgas läks samuti sagimiseks. Vandemehed tulid istekohtadele tagasi ja kohtunik kõmatas haamriga vastu lauda. “Vaikust saalis. Austage kohust! Kuna on tegemist kiirmenetlusega ja vahialune tunnistas ennast süüdi, siis saavad süüdistaja ja kaitse advokaat mõlemad kaks minutit kõneks ning seejärel ma teen otsuse. Esmalt advokaat Hillar Tagasild, palun.”
Advokaat tõusis püsti ja patsutas Martinile õlale, pani pintsaku nööbid kinni ning asus rahva ette.
“Martin Liitselg ei ole halb inimene. Ta ei ole ennem kohtu poolt karistatud. Viimased kuud on olnud tema elus väga rasked. Tal oli oma vanematega konflikt ja elas viimased neli kuud tänaval. Kuid hei – kõigil on vahepeal raske. Vahel sa võidad, seejärel jälle kaotad. Ta tegi seda kuritegu sellepärast, et ellujääda. Keegi meist ei taha surra. Veel halvem – nälga surra. Fjodor Dostojevski ütles, et valeta või varasta, aga ära uhkust kaota…”
“Härra Tagasild teie aeg hakkab otsa saama,” katkestas kohtunik.
“Siis teen lühidalt. Tahan ainult öelda seda, et see mis ta tegi, oli kahetsusväärne ja ma nõuan oma kliendile leebemat karistus…”
“Härra Tagasild,” noomis kohtunik uuesti.
“Ja, ja… kuna klient ei ole varem kohtu poolt karistatud, soovin et võetakse arvesse ka tema sotsiaalset seisust ning kasutatakse otsuse tegemisel kõige leebemaid normatiive. See on minu poolt kõik. Aitäh, härra kohtunik.” Advokaat oli nii hoogu läinud, et ei saanud arugi, kuidas aeg oli lennanud. Viis minutit kestis kõne. Rõõmsa ja positiivse meeleoluga istus ta laua taha ja patsutas taas Martinit ning ütles: ”Kõik saab korda. Maksimaalselt saad viisteist aastat.”
“Palun süüdistajal sõna võtta,” lausus kohtunik.
Sinises Versacci ülikonnas härrasmees astus eesrindlikult kohtuniku ette. Vaatas kella ja pani käed taskusse.
“Tegemist on rahvusvahelise kuriteoga. See mees – Martin Liitselg tappis kolm inimest ja lõikas briti konsulil käe otsast. Esimese astme mõrvad. Külmad ja mõttetud. Kogu rahva ja rahu nimel maailmas, nõuan sellele noormehele kõige rangemat karistust. Kuna puuduvad andmed igasuguse niiöeldud “rasta” mehe kohta, keda oma tööde juhatamises Martin Liitselg nimetas, siis oletan, et ta tegi need kuriteod ise ja ette planeeritult. Briti saatkonnas ei ole töötanud ühtegi sellise kirjeldusega inimest nagu vahialune korduvalt on kirjeldanud. See oleks minu poolt kõik.” Kiire ja konkreetne vastus kaitse advokaadi pobinale. Mees teadis iga oma sõna, mis ta ütles ja see meeldis kohtunikule väga. Süüdistaja istus laua taha ja jäi kohtuniku otsust ootama.
“Ta ei olnud hea,” lausus Martini advokaat. “Me veel võidame, kõik ei ole kadunud.“
“No nii kõned on tehtud. Pooled on oma arvamused laiale publikule teada andnud. Otsust ei olnud teha kerge. Mina pean selle kõige keskel tolerantseks jäema. Kuid sooritatud mõrvad šokeeris kogu maailma ja palju ei puudunud, et me oleksime brittidega sõjatandril. Tegemist on rahvusvahelise kuriteoga. Täna õnne, et saime kohtuprotsessi läbi viija Eestis. Britid on vihased ja ootavad tegusid. Ausalt öeldes, eraisikuna, oleksin ka mina vihane ning nõuaksin selle teo eest maksimaalset karistust. Õnneks ei olnud tegemist nagu eeluurimine näitas rühmitusega, vaid organiseeritud kuriteoga. Mul on käes praegu süüdistava tunnistus ja sooviksin viimast korda selle õigsust kontrollida. Nii et, Martin Liitselg, palun teil püsti tõusta ja vastata selge häälega oma süüdistustele.
„Teid süüdistatakse esimese astme mõrvas valvur Ilmar Alataga mõrvas. Kuidas vastate?”
“Tunnistan ennast süüdi,” vastas püstiseisev kaebealune.
“Esimese astme mõrvas valvur Henry Livingstone’i tapmises?”
“Süüdi.”
“George Handgarter’i esimese astme mõrvas?”
“Teid süüdistatakse briti konsuli Even MacKenzy esimese astme invaliidsuse tekitamises, tema parema käelaba maha raiumises?”
“Süüdi.”
“Võite istuda. Seega kaebealune kinnitab oma süüd tegudes. Nüüd siis otsus Eesti Vabariigi kriminaalkodeksi järgi. Kolme mehe Jlmar Alataga, Henry Livingstone’i ja George Handgarter’i külmaverelises tapmises määran ma teile iga mehe eest viisteist aastat vabaduse kaotust. Briti konsulile tekitatud vigastuste eest määran teile seitse aastat ja kuus kuud vabaduse kaotust. Mis kõiki kokku arvestades, kriminaal koodeksit ja üheaegset mõrvade toimepanekut, määrab teile eluaegse vangla karistuse - ilma enneaegse vabanemise võimaluseta - ning ka amnestia on välistatud.”
Saalis tekib sumin. Kõik on paanikas. Martini ema hakkas kõva häälega nutma ja toetas pea vastu poja õlga.
“Vaikust saalis,” karjus kohtunik ja tampis haamriga vastu lauda, justkui oleks tal hetkel liha peenestamine käsil. „Ega see mingi turg ei ole. See on kohtusaal. Vaikust.” Sumin vaibub.
“Kuid…” jätkab süüdimõistja. “Inglismaa ootab tegusid. Nad on sõjahirmul ja meie peame säilitama kainet mõistust. Täna hommikul sain ma ametliku avalduse meie vabariigi presidendilt Arnold Rüütlilt. See asub minu ees ning ma sooviksin seda teile ette lugeda. Nõuan selleks täielikku vaikust saalis. Avaldus on järgmine:

Seoses nädala eest toime pandud
rahvusvahelise kuriteoga,olen sunnitud tegema otsuse,
taastada Eesti Vabariigi seadusandluses
surma nuhtluse täideviimine. Demokraatliku
riigi eesmärgiks on säilitada rahu igasuguses
olukorras. Seega, et vältida rahvusvahelise kriisi puhkemist,
kehtestan tänasest seadusandluses surma nuhtlus.
Seadus jõustub ilma parlamendi otsuseta ning
nõuan selle rakendamist juba Martin Liitseljale. Tunnen
kaasa tema omakestele.

Vabariigi president Arnold Rüütel
01.07.2001

Minu kohus täita presidendi käsku. Karistuseks määran Martin Liitseljale tema kuritegude eest surma nuhtluse läbi mürgi süsti. Otsus jõustub ülehomme – kolmandal juulil. Kohus on läbi!” Haamer tegi kolksu vastu lauada ja saalis puhkes kaos. Ahhetamine ja nutukoor.
“Kõigil püsti tõusta, kohtuprotsess lõppes ja kohtunik Andres Uustamm lahkub,” sõnas politseinik.
Ema haaras pojast kinni ja nuttis ning kisendab ühe aegselt. Rahvas oli jahmunud. Keegi ei osanud istuda, ega astuda. Politseinikud tulid ja viisid Martinit minema.
“Ma kaeban veel edasi. Küll sa näed,” karjus kaitse advokaat järele. „Kaeban!“
„Sittagi,“ pobises Martin tasakesi.

“Kolmsada kakskümmendüks, kolmsada kakskümmend kaks, kolmsada kakskümmend kolm. Nii olengi kohal. Lõpuks ometi ongi kõik!” seletas Martin omaette. Ega ta midagi valesti ei öelnudki. Jah täpselt, 323 sammu oli Martini üksikkongist – Rummu vanglas – teepikkus surma mõistetute ruumi. Täpselt kümne minutit pärast, kell 12:00, viiakse täide presidendi otsus.
“Kas see siis ongi lõpp?” päris Martin ühe valvuri käest.
“Tundub küll. Naljakas on seda öelda, aga mees sinu päevad on nüüd loetud,” muigas valvur vastu.
“Mida sina teeksid oma viimasel päeval, kui teaksid et sul on kümme minutit veel elada jäänud?”
“Täpsemalt 9 minutit ja 18 sekundit, ” parandas mundrimees. “Nüüd 16 sekundit ja 14… aeg tiksub sinu kahjuks!”
“Tundub küll nii. Kõhus keerab imelikult. Justkui seisaksin püssitoru ees. Kabuhirm.”
“Aga, kui sa mõtled, mida mina viimastel minutitel teeksin, siis veedaksin selle oma perega. Kallistaksin oma naist ja lapsi. Ütleksin, et “midagi ei muutu. Kõik läheb edasi”. Kuigi tegelikult, mitte. Naine jääks leseks ja lapsed ilma isata.”
“Tead milline tunne mul on?”
“Võin ette kujutada.”
” Mul on sihuke tunne, nagu oleks mul püssirohi kannikate vahel ja süütenöör põleb aeglaselt, kuid järjekindlalt.”
“Täpselt nii see ongi! Kuule, kas sa suitsu tahad?”
“Mis siin ikka. Võtaks ühe küll.” Martin pani suitsu ette, valvur pakkus tuld ja mõlemad istusid laua peal, kuhu peagi Martin lamama pannakse.
“Tead valvur,” alustas Martin.
“Vangivalvur Stenberg,” katkestas valvur korraks.
“Tead vangivalvur Stenberg… aga mis su eesnimi on?”
“Ivar.”
“Tead Ivar Stenberg… sa oled kõige lahkem mees, keda ma viimase viie aasta jooksul kohanud olen.”
“Kunagi pole liiga hilja sõpru soetada.”
“Nüüd vist ikka on,” vastas Martin ja mõlemad puhkesid naerma. Viimased minutid huumori seltsis veeta on vist iga ühe soov. Mitte surra masenduses või unepealt. Kuigi nii juhtub suurema osaga meist.
“On aeg,” ütles valvur.
“Jah. Aeg lahkuda,” lisas Martin. Kinnipeetav number „1 4 3 9 8 7“ heitis süstimis lauale pikali. Teine valvur tuli appi ja Martin seoti tugevasti nahkrihmadega kinni. Siis tuli keegi valges kitlis naine ja torkas lamajale paremasse kätte kanüüli. Samuti asetas rinnale pulsiandurid ja ühendas need südamefilmi aparaadiga. Seejärel astus ta taha plaanile.
“Palju aega on jäänud,” päris Martin paanilist.
“Kaks minutit ja üheksa sekundit,” vastas Ivar. “Kuule sind tuleb isegi president vaatama. Sa teed riigile au!”
“President. See on midagi uut. Kas ajakirjanikud on ka kohal?”
“Ei meediat pole lubatud. Aga su vanemad on kohal.”
“Jah, nemad on alati kohal. Jgakord, kui ma midagi korda saadan on nemad platsis. Olen poeg, keda vanemad omale ei soovinud. See tähendab, et peagi olin poeg, keda nad ei soovinud. Või kuidas see nüüd on - kaks minevikku ühe korraga. Naljakas.”
“Kuule ma tõmban nüüd kardina eest. Selle klaasi taga näed sa publikut, kes sind vaatama tulid.”
“Tee lahti jah, siis saan oma vanemaid näha. Surra nähes ema nutmas. Äkki ta ikkagi hoolis minust natukenegi.” Valvur tõmbas kardina eest. Vaatas tunnistajaid, presidenti ja vanemaid. Karm tegelikkus. Seejärel puhkes mundrimeeski nutma.
“Kas ma kuulen neid?” küsis Martin.
“Ei, aga nemad sind küll,” vastas Ivar.
“On jäänud minut teie surmanuhtluse täide viimiseni,” sõnas teine valvur. “Martin Liitselg, kas teil on midagi inimestele öelda või on teil mõni viimane soov?”
“Noh, hommikul sain ma kõvasti süüa. Paar minutit tagasi tegin suitsu ka… ongi vist kõik. Ah jah. Tahaksin öelda, et tegin seda sellepärast, et ellu jääda. Olen täielikult süüdi oma kuriteos ja mõrvades. Tunnen kaasa nende meeste omakestele. See ongi kõik!”
“Ka minul pole ammu sellist sõpra olnud,” lausus sosinal Ivar Martinile kõrva.
“See oli mulle samuti au. Ma jään sind ootama. Tead küll, seal teisel pool.”
“Ma ei tule nii pea.”
“Äkki mõtled ümber. Seal vist polegi nii halb, kui räägitakse. Surm võib tabada meid kõik. Iga hetk ja igal ajal.”
“Võibolla tõesti,” vastas pikkade pisaratega, mis mööda põske alla voolasid, valvur. Nad surursid Martiniga kätt ja noogutasid üksteisele. Seejärel astus ka Ivar taha poole.
“Martin Liitselg, teie aeg on läbi,” lausus teine valvur.
“Oota… IVAR,” karjus Martin.
“Mis on?”
“Võta peiedel minu eest ka.”
“Saab tehtud. Joon ennast käpuli!”
Kell näitas 11:59:50. Teine valvur luges mõttes sekundeid ja noogutas peaga kaasa. Täpselt keskpäeval vajutas ta nuppu ja esimene tsüaniidi süst tilkus Martinile veeni. Viieteistkümne sekundi pärast järgmine ja poole minuti pärast viimane.
Martini silmad vajusid kinni. Pulsi näituril vähenes iga sekuniga südame löökide arv – 80… 65… 42… 31… 24… 18… 6… 3… 1… ja seejärel jäi kõlama vaikne pidev helin ühel noodil. Kaks minutit seisti kramplikult, keegi ei julgenud liigutada. Ivaril langesid pisarad kui oavarrest.
“Martin Liitselg on surnud,” ütles teine vangivalvur. “Surmaaeg 12:06 kolmas juuli 2001. Surma põhjus - mürgisüst.” Ning seejärel tõmbas ta klaasaknale kardina ette.

jaanuar 2002