Kutsutud külaline
Juhan astus autost välja. Mootor oli seiskunud ja neljataktiline sõber enam ei suitsenud. Must Ford sätendas lumelagendikul, kui juveel museeumi vitriinis, millega valguskiired on kõikjale vaatesaali päikesejänkusid teinud. Metall läikega automobiil oli ärimehele uhkus. 1998. aastal Tartust Jõe tänava „Fordi keskusest“ ostetud Scorpio, millel sees nahkistmed, CD-mängija, molbiiliseade, 3-D heliga magnetofoni mürakas, roolivõim, katuseluuk, istmesoojendus, turvapadi ja palju muudki mitmekümne tuhande krooni eest lisavarustust. Samuti ei saa märkimata jätta veel kolmkodar valuvelgesid, mis kilomeetreid tallasid, ja koopasse käivaid esitulesid, millega auto omandas mõnusalt silmapilgutava ja muigava mulje. Paar aastat tagasi oli see Kohilas üle alevi auto, kuid nüüd on aeg edasi nihkunud ja veel uuemad masinad liiguvad ka sellises kohas nagu Kohila.
Ilm oli külm. Sõiduki kraadiklaas näitas enne väljumist kahteteist pügalat pakast, vastupidiselt auto sisesele, kahekümne kolmele soojus kraadile, tundus Juhanile, kui Alaskal olekut. Sinna oli ta tunamullu omale suvila ostnud. Kuid see ei ole Alaska, vaid tavaline Eesti, kus vanajumal on Milleeniumi mardi päeva eel ilmaga vingerpussi mänginud.
Lumi krõbises taldade all. Esimesed sammud tundusid natuke ebakindlad, justkui asuks mõnel teisel planeedil või teeks esimesi samme Kuul.
„Minu jaoks on see väike samm, aga ühiskonna jaoks on see suur ja tähtis samm tulevikku,“ muigas Juhan omaette. Ta võttis mantli taskust mobiiltelefoni ja hakkas „Nokial“ numbreid klõbistama.
„Arvi, ma olen nüüd siin metsa ääres, kuhu sa mul käskisid tulla. Kuhu edasi?“ päris Juhan.
„Kas sa lõunas kolme kuuske näed, mis on kõige pikemad ja paistavad kohe silma?“ kostus kähisev hääl torust vastu.
„Jah!“
„Noh, siis mine nendeni. Sealt tuleb teerada ja kõnnid kogu aeg edasi sügavamale metsa.“
„Palju sealt kuuskede juurest umbes metsa sisse astuda on?“
„Nii umbes… oota, mõtlen… nelisada… ei… viissada meetrit tuleb ära küll.“
„Kas siis olen kohal vää?“
„Ei, ei. Müttad veel edasi läänepoole, küll sa näed, noh… kaks kilti veel ja siis oled kohal.“
„Kurat, kas autoga kuidagi lähemale ei saa sõita?“ vihastas Juhan.
„Tee on veel poolik ja oma Scorpaga sa sealt läbi ei pääse… aga bussiga oleks saanud jõe äärde ja sealt oleks olnud üks kilomeeter…“
„Sa ju tead kurat, et ma bussiga ei sõida!“ katkestas ärimees vestlust. „Aga, kui buss sealt sõidab, kuidas siis autoga ei saa?“
„No see ei olegi päris buss. See on rohkem külavahe marsruut takso, mida üks kohalik siin enda maasturiga teeb.“
„Okei. Ma tulen jala. Mul hakkab aku ka tühjaks saama, nii et siis kolme kuuseni ja sealt teerada ja viissada meetrit sumpan metsa sisse…“
„Täpselt nii, siis peaksid märkama suurt rändrahnu. Selle juurest paned läände edasi.“
„Kuule davai… teeme nii. Helistan sulle, kui ära eksin.“
„Okei,“ vastas kähisev hääl.
Juhan pani telefoniklahvid lukku ja seejärel aparaadi tagasi mantlipõue. Aeg oli astuma hakata. Ees ootas kaks ja pool kilomeetrit matkateed.
Kuid milleks ta sinna läheb? Nimelt on Juhani ühel koolivennal sünnipäev, kus kõik vanad tuttavad kokku tulevad ja kõvasti viina viskavad. Pidustused olid juba eile alanud, aga ärimees ei saanud tulla, vaid pidi täna – laupäeval – oma sõpradega liituma. Kontoris oli vaja veel mõned paberid korda ajada ning see tõigi plaanidesse muutuse. Esimest korda tuli Juhan sünnipäevale üksi. Tavaliselt on ta juba päev varem maani purjus, ega mäleta, kus ta on. Maigu sünnipäevad on igal aastal olnud kõvad viina võtmised. Alati peetakse läbra nii, et reede õhtust esmaspäeva hommikuni pole ühelgi pidulisel etanoli ringes tilkagi verd. Viinakurat liigub õhus sigareti suitsuväel ringi ja kõditab mõnuga igaühe kõri, kel vähegi jalg all ja mõistus „On-line’is“.
„Kuid, miks mingi kuradi metsaurkas,“ sellele mõtleb Juhan praegu palju. Aga vastus vastus jäeb ikka segaseks.
Eks ole põhjus ikka selles, et Maik on põline „maamiis“. Ainus, kes peale keskkooli lõppu kõrgkooli – Juhani klassikaaslastest – ei saanud. Nüüd peab maal sigu ja lambaid ning ajab seda eesti mahe põllumajandust.
„Aga, miks ei võiks ta linnast mingit sauna üürida?“ Ei jäta endiselt ärimeest rahule.
Alguses osutus maal peo pidamine ikka rohkem nalja ürituseks. Kõik linna härrad ja –prouad tulid kontsadega mutta tatsama ja viimased ädaldasid õhtu otsa, et põlved on kõndimisest valusad. Meestel oli seega kõvasti mõnitamismaterjali, kus iga naine sai läbi tänitatud. Ega linnamehed polnud lautadele nii lähedal ise ka varem olnud, kuid pidasid endit siiski targemateks ja kohastumis võimelistemaks. Tegelikult sõnnikuhunnikust mööda minnes haarasid ka härrad taskust astma pulverisaatori välja ja köhisid kui tuberkuloosi haiged. Ainult Maik muigas ja nautis vaatepilti, endal hang sita sees ja pasaplekid pükste peal. Lisaks sai siin igas kohas, kus hing ihkas, kusta ja samal ajal nautida tähistaevast. Keegi ei tule trahvi tegema, ega kainestusmajja viima. Pärast sööki võis vabalt peeretada ja samuti ei pööranud keegi tähelepanu, kas see oli eetiliselt sobiv koht kõhutuulte välja laskmiseks või mitte. Õlle järgse röhitsuse järgi võis siin lausa sümfooniaid kuulata.
Juhani Rolex tegi piiks. See täistunni helin saatis päeva neljandasse päastlõuna tundi. Lumi krudises kingade all. Tuul puhus vaikselt, kuid vastu. Astuda tuli kiiresti, sest taevas oli pilvine ja kella viieks on kuke sammud väga lühikeseks jäänud ning päike selleks ajaks meie õhuruumist kadunud.
„Kui tunniaja pärast kohale ei jõua, on sitasti,“ arutles ärimees omaette. „Taskulampi mul ei ole. On ainult välgumihkel, aga see ei tee ju perseaukugi valgemaks. Tuleb tempot juurde panna… kurat nagu sõjaväes. Siis sai kaks korda talvel nädalastel näljaretkel käidud; puukoore ja tammeokste suppi söödud. Ei olnud häda midagi… kurat, külm on… hambad ka lõgisevad…“
Külm oli tõesti. Lagendik, mis ühtlase lumevaibaga kaetud oli, osutus algsest pilgust reetlikuks. Mõnes kohas langes lumi põlvini ja teinekord pidi kolmekümne kuue aastane mees kui poisike, kes kõndima õpib, käe maha panema, et vältida selili kukkumist. Asja tegi halvemaks seegi, et puudusid kindad ja sallist ei olnud siin lambavilla haisugi. Ega siis ärimees ei lähe pidusse sabastega, kus sellega, ikka lakk-kingad jalas ja lips ees. Mõnusalt tungis püksisääre ja kinganina vahelt lumehelbeke sisse jalakarvasid kõditama. Teekond polnud kerge.
„Kurat, kas ei saanud siis öelda, et siia pärapõrgusse tuleb alpi varustuses tulla,“ hakkas Juhan taas vanduma. „ Täna ei ole minupäev. Kõigepealt ei taha naine mind siia lastagi. Hakkab tead kodus kädistama: lähed jälle sinna metsa, lakud ennast täis, nilbitsed seal teise naistega ja… plää, plää… kurat ükskord aastas ju võib… ei lähme mu emale külla. Ta on nii haige, ei saa enam voodist väljagi… minupärast võiks see ämmamoor üldse otsad anda. Niikuinii on ta ilge ihnuskoi ja võtku oma vara kõik hauda kaasa… ütlesin, et anna pool miljonit, ma investeerin selle ja hakkad kasumit saama. Kümne aastaga on on sul viis miljonit… ei mõna tõda usu, nüüd vai pangad mineva põhja ja ärid lagune koast. Tuu on halb mõte. Ei mõna tõda usu… kuradi lits, pista oma raha perse. Muud sa niikuinii ei oska sellega teha. Kuradi pedant. Sihukesed sitad tuleks kõik maha lüüa…“
Kolm kuuske seisid mehe ees, üks kõrgem, kui teine. Täiesti erakordseks tegi nad sellepärast, et puud olid tõesti kogu metsa ladvikutest oma kolm kehapikkust kõrgemad. Seisid siin püsti, nagu Narva elektrijaama korstnad, mis on viiekümne versta kaugusele ka päris pimedaga näha.
Ämmale mõeldes ei pannud Juhan tähelegi, kui kiiresti teekond autojuurest siia, oli teekond läbi saanud. Aga see ei olnud veel kõik, pigem algus – ees ootas veel tee rändrahnuni. Taas läks käsi mantlitaskusse telefoni haarama, kuid enam mitte nii reipalt kui eelmine kord. Kämblad olid külmunud ja tuli pisut kobada, enne kui taskupõhjast imemasin pihku sattus.
„Kuuled vää,“ karjus Juhan (telefonist kostus kõva lärm, pudelite kõlin ja naiste naer. Peole täiesti iseloomulik lärm, võiks öelda et kohe kõrtsu sumin).
„Kuulen küll, ära karju,“ vastas hääl (neelatus, kindlasti läks ilge sõõm viina kõrist alla).
„Ma olen nüüd kolme kuuse juures.“
„Oota, kes see nüüd siis räägib… mis kuused… teil on vist vale number…“ imestas isik teiselpool toru.
„Maik, ära situ. See olen mina Juhan. Kurat võtaks!“
„Aa sina…ja… noh, kus sa oled?“
„Ütlesin, et olen kuuskeda juures, kuhu edasi?“
„Ei tundnud sind kohe äragi. Mõtlesin, et mõni tatt teeb jälle nalja… no kui oled puude juures, siis teerada näed?“
„Ei näe. Sellepärast ma helistangi.“
„No vaata teise ja kolmanda kuuse vahele. Kõnni okste sisse, kohe…“
„Ah siin, see… vist näen jah.“
„Näed jah… vot nüüd kõnnid viissada meetrit mööda rada metsa sisse ja siis peaks tulema rändrahn… helista mulle siis uuesti.“
„Okei!“
„Nägens.“
„Kuhu see sitavasikas jäeb. Mis ta ütles? Kus ta asub?“ päris Ilmar.
„Kuulake kõik!“ karjus Maik üle maja ja kõik jäid hetkega vaikseks. Isegi makk pandi kinni, justkui kauboi filmis, kui kaks eriti hirmsat tüüpi kõrtsi sisse astuvad. Keegi ei liigutanud, vaid kuulasid kõrvad kikkis ja ootasid. Vaikus enne tormi. „Juhan on kolme kuuse juures, nii et lähima tunni jooksul peaks ta siia jõudma.“
„Jee… võtame!“ kostus majas vastuseks Maigu kõnele.
„Mari, tule siia!“ käratas keegi kuskilt nurgast kuuldavale. See oli vist Ants. Sest alati, kui ta end purju joob, hakkavad tal s-tähted susisema kui lõgismao saba ohu korral. Mari lähenes kutsujale. Nüüd toimus päris naljakas stseen. Ka naistel oli viinakurat sees elutsema hakanud ja Mari puhul paistis see veel eriti hästi välja. Antsu poole liikudes ta komistas ämbri otsa, mis maas vedeles ja kukkus põlvili, peaga täpselt tugitoolis istuvale Antsule sülle.
„Nagu näha Marike magame me täna ühes voodis,“ muigas Ants.
„Ja kallike, millest sa seda järeldad?“ päris Mari.
„Ega ilma asjata sul pea praegu minu süles pole, ah?“
„Ära nüüd liiga julgeks ka mine!“
„Aga iga aasta, kui me Maigu sünnipäeval kohtume, lõpetame õhtul ikka ühes voodis. Sinuga on mul alati parim seks. Noh ja… ega siis täna ka erandiks jäe. Või…“
„Sa pole ainuke, kes soovi avaldab…“
„Kes sulle siis veel tahab panna?“
„Kaido tegi ka juba ettepaneku…“
„Aga see kuradi pede magab ju meestega. Mida kurat teeb homo naisega, ah?“
„Ta magab küll meestega, aga samas ka naistega. Homol ja biseksuaalil on ikka vahe küll!“
„Minu jaoks on ta ikka pedekas. Kuradi steroide täis söönud atleetvõimleja… võimleja … perse kukkund balerin, mitte võimleja!“
„Ta keha on väga lihaseline ja see mulle meeldib tema juures.“ Mari väriseb hetkeks (Kaidost rääkides oli ta juba pisut erutunud).
„Käi minema, kuradi lits. Jagad ka ennast siin igasugustele. Mingile Kaidole… ta ei oska ju muud teha, kui imeda ja rauda tõsta… pedekas selline,“ käratas Ants. Mari tõusis püsti ja läks teiste juurde tagasi. Ants kallas omale klaasi viina ja saatis tulivee kurku teele, neelatas ning ei teinud teist nägugi. Hampsas hapukurki peale, tõusis püsti ja läks pahuras tujus välja suitsu tegema. Jutt Kaidost oli tal maksa üle kopsu viinud.
„Vana raisk, teerada kadus ära… fuck… mingid kuradi kitse jäljed. Kuhu ma nende järgi nüüd lähen?“ oli paanikasse sattunud Juhani juuste all nüüd „esilehe artikkel“. Ta haaras taskust sigaretipaki ja tulemasina. Rabas värisevate kätega kuldseotsalise tubakapulga välja ja surus huulte vahele. Välgumihkel ei tahtnud tööle hakata. Kahekümne esimese klõpsu järel tuli siiski süttis ja juba oligi esimene suitsuving kopsus kapillaaridega „infot vahetamas“. Aju sai esimese kaifi pärast kolmandat mahvi ja paanikahoog hakkas vaibuma.
„Okei… ma olen rahulik. Ei tohi paanikasse sattuda… kuradi pask, suits läks silma… aah… rahu. Nii, mõtleme. Mööda rada, kuuske juurest, olen praeguseks kõndinud kuskil sada meetrit. Kuused on veel näha. Kus kurat see rändrahn on? Nii vaatame ringi… aah, seal ongi mingi küngas… lumi on peal – see peabki rändrahn olema.“
„Kuulen!“ ütles Juhan, sest oli äsja mobiili sisse tulnud kõnele vastanud.
„Vaata, kui jõuad selle rahnu juurde, siis sealt läänes läheb metsavahe tee. Kohe kivi äärest. See ei saa sul märkamata jääda, kaks kilti ja oled kohal ja tu…“ kõneles Maigu purjus hääl torusse, mis hetkega katkes. Juhani telefoniaku oli tühjaks saanud.
„Kuraaaat!!!“ möirgas ärimees, kui metslane, telefoni peale. Samal hetkel kukkus kaskede okstelt suure kisa peale lumekuhi krae vahele, millele järgnes Juhani poolt naiselik kiljatus. „See sitt ka veel, mis järgmiseks? Astun mõne miini peale või?“
Pahurdunud mees kraapis käega lume krae vahelt välja, tõstis mantlikrae vastu kaela ülesse ja seadis sammud künka poole.. Lumi oli siin pisut madalam, sest enamus alla langenud helmestest olid pidurdunud puu okstel. Samuti ei ulunud tuuleiil nii hirmsasti kui lagendikul. Puud ei andnud siin marule tegutsemiseks vabasid käsi ja ega sellel liikuval õhumassil polnudki mõttes tulla metsa puid murdma, vaid pigem hullas ta lagendikult lumevalle keerutades ja neid metsa äärsesse kraavide kallastele kuhjates. Varbad hakkasid ära külmuma ja püksisäärte alla ilmusid väikesed jääpurikad. Astuda ei olnud enam palju. Küngas tundus iga sammuga üha suurem. Juhan hakkas kohale jõudes kohe uurima, kus teerada asub.
„Kas minu vaist petab või mulle lihtsalt tundub nii, kuid siit läänes, põhjas, idas ega lõunas ei ole ühtegi kuradi teed!“
Ta haaras telefoni ja üritas seda uuesti sisse lülitada, kuid koheselt pärast parooli sisestamist oli imemasina pilt jälle „taskus“ ning pärast kümnekordselt järjestikust proovimist ta loobus. Kobas käega taskus ja leidis sealt sigareti ning süütas põlema. Imekombel süttis välgumihkel esimesel korral. Mees istus kivipeale, kuid vajus kogemata selle sisse. Tõusis püsti ja rookis juba siniseks külmunud käega lumehunniku riiete pealt puhtaks.
„Fuck!“ karjus Juhan.“See on ju sipelgapesa… aaahh…“
Selles olukorras oli ärimees millegi pärast pisut rahulikum ja ei sattunud paanikasse. Närviliselt, kuid mõnuga nautis ta siiski sigaretti ja tutvus ümbruskonnaga. Kased ja kuused, mõni murdunud mänd – kõik tavaline, nagu mets ikka. Äkki jäid mehe silmad seisma ja lääts kinnitas ta nägemust. Täpselt, kakssada meetrit idapool asus samuti küngas, mis lumega kaetud. Juhan viskas koni maha, pani käed taskusse ja pani äsja nähtud kivi poole ajama.
„Mehed, kõik sauna ja naised ka!“ käratas Maik. Kohe läks piduliste seas sagimiseks. Kes jooksis peldikusse või õue kusele, kes aita õllesid tooma, kes käteräti ja pesemisasju otsima ja kes kus kurat. Juhuslik pealtnägija võiks arvata, et majas on pomm või tulekahju, mis väljendas praegust kaost, kuid see oli vaid sauna eelne tuhinahoog.
Maigu saun on üks Ida-Virumaa suuremaid. Saunalavale mahub vabalt oma viisteist perset maha istuma, ilma et isklikud kannid mõne võõra omaga kokku puutuksid. Keris on samuti nagu katlaahi, millel pankrannik peale laotud. Ahi on küll pisut vana – laseb sunnik suitsu sisse – aga sellest pole hullu, sooja hoiab kui termoskann. Juba olidki kiiremad mehed laval ja purjus Ants viskas leili lausa ämbriga. Kõik kissitasid suitsus silmi, nagu „zombid“ udus.
„Ai sa lits, see oli kõva pauk!“ ulgus Kaido, kui kuuma laine ta kõrvade praadimise oli lõpetanud.
„Kust sina tead milline on kõva pauk? Su väikemees on nii tilluke, et sellest vihmaussist nüüd küll mingit matakat ei tulista!“ lajatas Ants vastu, mille peale meeste vägi, ja viimastel minutitel tulnud naiste kari, kõvasti naeru lagistas. Võeti mõned ämbrid leili veel ja siis äkki karjatas peoloom Maik taas: „Kõik lumme!“
Saun oli hetkega tühi. Iga viimane elukas istus nüüd persetpidi neljateist kraadises pakases ja mõnules sõmeras lumes. Eriti kaua ei oldud, mõned sekundid ja saun jälle rahvast täis. Tehti veel mõned ekstreemsed külma-kuuma naudingud, mõni julgem isegi üle kümne korra ja üritas seejuures veel ujuma ka minna. Aga asjata vaev, mis kinni, see kinni, ei aita siin ka rusikaga tampimine. Paarimeetri sügavune jõgi oli täies pikkuses kinnikülmunud. Korralikud linnahärrad ei lase sellise külmaga koeragi välja jalgatõstma, kuid näed, kuskil metsas on absoluutselt võimalik leida karastavaid saunalisi. Pigem seob peremees koeral sõlme või panneb punni ette, aga jalutama vaese loomaga ikka ei lähe.
Kell oli juba pool kaheksa õhtul. Pärast viie ruutkilomeetrilist metsaala läbi kammimist, oli Juhan näinud üle kahekümne rändrahnu, mis osutusid õnneks kivideks ning millest üks suurem, kui teine – kuid sellest teerajast ei olnud haisugi. Suitsud olid otsa saanud ja varbaid ta ei tundnudki enam. Ärimees istus kivipeal ja ning põrnitses silmadega ühte rändrahnu, mis sellel maa-alal viimaseks osutus.
„Kurat selle juurest lähen otsin veel seda neetud rada, kuid too jäeb ka viimaseks,“ tark otsus Juhani poolt. Ta oleks võinud minna ammu auto juurde tagasi, seda teed ta veel unustanud ei olnud. Pigem tundis kogu metsa läbi ja lõhki. Kuid ta ei andnud alla, sest talus pidi teda ees ootama kaks kasti viina, kõvasti süüa ja isegi paar litsi oli tellitud. Lisaks veel endised klassiõed, kes end kergesti kätte andsid. Juhanil naiste saamisega probleemi ei olnud, pigem aga mure neist lahtisaamisega. Iga kord, kui ta mõnega maganud oli, armus naine temasse silmpilkselt ära ja kiindus ärimehesse elu lõpuni. Peas lehvivad pikad mustad juuksed, sirge rüht ja sinised silmad – on need, mis Juhanist unelmate mehe tegid.
Sammud olid lühemaks jäenud ja selg ei olnud enam nii sirge kui mõne tunni eest. Pigem meenutas ta Quasimodot või siis lumeinimest, aga praegu ei näinud ta välja küll Tom Cruise moodi, kellega teda pidevalt samastati. Taevas oli aja pikku selgemaks läinud ning lõdisev kuju rändas tähtede ja kuu saatel oma õnnekivi poole. Ning äkki tabas mehe silmi jumalik valgustuse sära. Ta nägi umbes neljakümne meetri kaugusel kivist metsavahe teed.
„See on see õige. Mu sise tunne ütleb seda,“ ja ärimees pistis õilsalt jooksu nagu sajameetri olümpia võitja oma auringile – kiljates, rõõmustades ning pealtvaatajatele tänu sõnu ja suudlusi saates. Õnne pisarates Juhan oli justkui seitsmendas taevas. Kivi jõudis üha lähemale ja teerada oli „kiviga visata“ kaugusel, kuid kümne meetri kaugusel rändrahnust käis hirmus okste ragin ja lumi tõusis maast õhku.
„Aahh…“ kiljatas mees ning silme eest jooksis elu läbi. Kõik mälestused lasteaiast, esimene suudlus, purjusolek, salaja maja taga sutisu tegemine, esimene seks, keskkooli lõpetamine, ülikool ja abiellumine, lapse saamine – mitu tuhat kaadrit viskus mõne sekundiga ajust läbi ja tuletas kõik patud ning heateod taas meelde. Prantsatuse järel oli vaikus, ei ühtegi metsa häält. Selili maandunud ärimees vedeles teadvuseta.
Saun oli tühjaks jäänud, isegi laelamp enam ei põlenud, kuid tapvalt palav oli leiliruumis endiselt. Algselt plaanis Ants sinna magama minna, aga siin oli kuumem kui Sahhara kõrbes tipptunnil. Pidu käis majas täie hooga. Isegi sauna taha, mis asus saja jala kaugusel talust, oli kuulda, kuidas klaas kõlises ja rahvas sumises nagu mesilasparv. Leili võtmisest olid pead selgemaks läinud ja tulivee kallamine jätkus taas, justkui poleksi ennem võetud. Põhi teemaks olid meeste seas ikka: seks, naised ja viin. Ega naistelgi subjekt palju erinenud, lisaks kiitlesid nad oma laste saavutusi. Ükski naine ei uskunud tegelikult teiste juttu, et minu laps on nii tubli ja käib koolis, trennis ja õpib viiulit. Kuid viisakas on et kõnelejat mitte segata. Niisiis istusid naised veini või viina klaas käes, noogutasid järjekindlalt etlejale, näidates oma huvi jutu vastu. Vahet ei teinud, kas naiste kari toas või tuviparv Tammsaare pargis päevalille seemneid nokkimas.
Litsid siiski siin naiste seltskonnas ei viibinud. Istusid pokserites meestel süles ja tatistasid keelega ametnike ja ärimeeste kõrvasid. Enne töö, pärast lõbu – selline oli lõbutüdrukute moto ja ega neid kaltsunukke muuks saanudki kasutada.
Trollijuht Ervin oli ka kohal. Paks mees parimates aastates, istus rootsilaua ümber ja ajas salatit kõrri, endal suunurgast majoneesi klimp tilkumas. Ka tema polnud pärast sauna enam peoriideid tagasi selga ajanud, vaid soojendas laua taga, maika ja trussikute peal, oma tagumikku. Käed liikusid, kui ekskavaatoril – vasakus lusikas, mis kühveldas kartulisalatit ja paremaga surus kanatükki. Maika on siiski väga otstarbekas riietusese, nii arvab vähemalt Ervin, aegajalt saab sinna pühkida grillkoivalt pritsivaid õliplekke, lisaks leidub seal igapäevasest köögi kunstist tuntud vahukoort, ketšupit ja rosolje jälgi. „Paks laps, ilus laps – kui ta pole tütarlaps!“ arvab trollijuht ja järjekordne salati laks ning sõõm õllet läks makku teele, millele järgnes kõrvulukustav röhitsus ja peeretus.
Kaido käis võrksärgiga, demostreerides oma prink pepule veel lisaks kaelast suuremat piitsepsit, mis riidejuppides lihaselistelt trammis oli. Ta lootis ikka oma ilusa kehaga mõne mehe või naise ära meelitada, et õhtu niiöelda „korda läheks.“ Naiseliku kõnnakuga tõi ta daamidele veini ja meestele viina.
„Auk on auk, vahet ei näe!“ muhelus Kaido omaette ja ulatas Antsule viinapudeli, ise samal ajal Marile silma pilgutades.
Kõigil olid õhtuks omad plaanid ja ka partneritele silm peale visatud – kellega tasuks, kellega mitte. Rahvas sumises edasi ning ei tulnud ühelgi hingel mõttesse pärida, kuhu ikka Juhan on jäänud?
„Öö…ahh…“ kostus ärimehe suust, kui ta silmad lahti tegi. Pupillid läksid suuremaks ja pilt selgemaks. Mees vaatas kella. “Oh jumal tänatud, õnneks ei olnud ma kaua teadvuseta, kõigest paar minutit.“
Kell näitas „19:47“ ja Juhan hakkas tasapisi jalgu alla ajama. „Ai sa lits!“ ägises ta ja vaatas oma vasakut jalga, mille säärest oli verd pükste peale imbunud. Seda ei olnud seal eriti palju, kuid vaikselt ikka nirises juurde. Mees võttis iste asendi sisse ja tõstis püksisääre ülesse ning oma tolline haav vahtis talle lahtise punetava suuga vastu. „Kurat, see tuleb kinni siduda.“
Juhan rebis mantli alt särgi küljest ühe tüki riiet ja tõmbas selle kiiruga kõvasti ümber jala. Uuesti end püsti ajades avastas ta, et jalg ei taha endiselt, korralikult, vastu maad toetuda. Mees tegi mõned sammud, kuid longates. „Hüppeliiges on on vist ka perses, aga õnneks mitte puru, kuidagi ikka kõndida saab,“ seletas Juhan omaette. Kuid samas, palju tal kõndida ka ei olnud. „Sein oli ees“. Ärimees vaatas ülesse, paremale, vasakule ja tutvus ümbruskorraga. Laes oli okstest trelliraamistik, mis lumega kaetud. Ühest kohast paistis kuuvalgus, sellest oletas mees, et oli sealt kaudu sisse kukkunud. Seinad olid kõrged, oma kaks inimese pikkust küll. Selgelt võis eristada erinevaid mulla kihte. Juhan ei saanud veel arugi, kuhu ta sattunud on. Paaniliselt lonkis ta kuue ruutmeetrilisel alal ringi ja sobras mõtetes, mida edasi teha. Taskust suitsu ei leidnud, need olid eelnevate rännakutega otsa saanud. „Kurat, miks minuga see kõik peab juhtuma. Ma oleks võinud eile minna koos teistega kaasa, aga ei… neetud kontori paberid vajasid kõbitamist. Praegu oleks ma juba purjus ja mõne naise kaisus lõbusas unes. Mina, aga istun mingis loomapüünises kinni ja pean võitlema, et ellu jääda… kuid kõige tähtsam on praegu siit august välja saada… kurat, ma ei lähe enam kunagi kuskile üksi.“
Muld oli külmunud ja üles ronimine katsed luhtusid. Verejooks ei olnud ka kinni jäänud, vaid nirises mööda kinganina maapinnale. Kõikjalt, puuri põrandalt, võis leida väikseid punakaid laike, mis maapinda imbusid. Väljapääsu lootus oli kadumas ja Juhan istus maha ning otsustas pisut tukkuda. Ava, kust varem kuuvalgust paistis, oli taas kinni kattunud. Tuul ja lume lendamine oli taas alanud ning valguse pimestanud. Uni tuli kiiresti ja juba oli kuuldagi vaikset nohinat tuuleiilide taustal.
Rolex tegi taas kaks piiksu. Juhan võpatas, ärkas ülesse ja vaatas kella. Üheksas õhtutund oli alanud. Lootus, et karupüünisesse kukkumine oli halb uni ning praegu joob kodus soojas tugitoolis istudes veini ja vaatab jalgpalli – osutus illusiooniks. Väljas oli külmemaks muutunud ja oma viisteist pügalat pakast võis üleval, kuuskede ja kaskede vahel, küll ära olla. Juhan isegi ei mõelnud enam sellele, kuidas siit välja saada. Ta lihtsalt istus tagumik vastu külma mulda ja vaatas ülesse okste rägastikku. Lootus oli kadunud. Aeg tiksus vaikselt, kuid ütlaselt oma rada ja augus läikisid ainult kaks ärimehe silma, millel nukker ja vesine pilk.
Järsku ta pilk peatus. Mees jäi kuulatama. Tal oli õigus, lumel liikusid sammud. Juhan teritas kõrvu ja soovis kindel olla ega ta hulluks pole läinud ja mõnda kodukäijat või vikatimehe samme kuuleb. Pärast poole minutilist tähelepanulikku uuringut otsustas ta karjuma hakata. „Appi, aidake… ma olen siin, lume all… appi,“ kisendas ärimees. Hetkeks ta lõpetas ning ka lumel olid sammud seisma jäänud. Ta arvas, et lumekiht peakohal on liiga paks ning võttis oma kinga jalast ja viskas selle läbi lume taevapoole. Äkitselt sammud kiirenesid ja nende mütsumiste hääl lähenes väga jõudsasti. Korraga käis õudne ragin ja prantsatus. Lumi oli püünise tiheda lume tolmuga täitnud ja tuli oodata, kuni see taas maha langeb. Seni ei osanud ta midagi arvata, vaid hoidis kätega peast kinni, mis oli paanika hoos põlvede vahele peitu pugenud.
Minuti pärast oligi lume langemine lõppenud ning õhk tundus taas puhas olevat. Juhan tegi silmad lahti ja vaatas maha. Mõned oksad olid võrestikust murdunud ning vedelesid lume sees. „See on hea, vähemalt saab nüüd tuld teha, kuid mis prantsatus see siiski oli,“ mõtiskles mees edasi. Ta tõstis pea ülesse poole ja jäi punnissilmadega sõnatuks, isegi mõte tal enam ei töötanud. Jalg, kust ennist king oli ära võetud, tundus pigem tulikuum kui jääkülm. Ligi meetri pikkune emane hallikarva hunt vahtis talle otsa. King hambus, karvad turris ja kihvade vahelt kostus vaikne lõrin. Hirmuäratav loom põrnitses Juhanit.
Magamistoas oli pime. Väiksest aknast paistis sisse ainult mõne tähe helkimine. Kuu käis aeglaselt pilve taga. Mari võttis end riidest lahti. Ants oli ta suutnud siiski muskli Kaido käest endale ära meelitada ja nüüd ootas keel ripakil, kuni naine ta kõrvale poeb.
„Kurat Mari on nii ilusa kehaga ja ega ta näolgi väga viga ei ole, huvitav miks ma teda küll paari aasta eest ära ei võtnud? Kuid, eks kõrvalehüppeid peab ka olema, teebki elu huvitavamaks… küll see keha on ikka Maril tipp-topp, kõik vormid fantastiliselt ümarad ja ilusad, mitte nagu minu paksul Gerlil… ainult tselluliid ja rasvad looklevad kahte lehte,“olid Antsu kõlvatud ja vesised mõtted enne õhtust suursündmust.
Mari oli tõesti ilus. Kuuvarjud mänglesid tema kehal ja voodist vaadatuna paistsid ainult kaunis ning vormikas naise keha. Selle hämara valguse taustal oleks saanud kindlasti mõne kallihinnalise akti pildistada, mis kriitikute arvates oleks olnud võrreldav maalikunstis mõne Salvador Dali teosega. Ülakeha oli naisel juba paljas ja aeglaselt, flirtides, liikus käsi seelikunööpi avama. Mari õõtsus lahti riietudes vaikselt muusika taktis, mis Antsule eriti meeldis. Mehe silmad olid kui kõhu kinnisusega võitleval jaapanlasel, punnis ja verest lõhkemas. Sukad lendasid nurka ja miniseelik libises tasapisi mööda sääri allapoole.
„Ah sa raisk, ta läheb iga aastaga järjest ilusamaks,“ mõtles Ants, kel käed naise lahti riietumist jälgides värisesid. Justkui narkomaan, kes pole oma kaks nädalat kaifi alla saanud ja jääkülm higi jookseb üle kogu keha.
Mari pani käed kuklasse ja tõmbas juuksesõle välja ning paksud kohevad blondid juuksed vajusid õõtsuvalt rippu. Ants oli sõnatu, ega mõelnud ka enam midagi. Naine liikus voodile lähemale ja varjude tagant tuli nähtavale päevitanud helepruunika kehaga naiseihu, mille nahk tundus esimesel puudutusel kui siidisall. Mari puges teki alla, seadis end mugavalt Antsu peale, kummardus pisut allapoole ning suudles meest. Esimese huulte puudutus tundus magusam kui mesi, millel välk on oma sähvaka juurde lisanud. Ants haaras Marilt piha ümbert õrnalt kätega kinni ja…
Juhan oli täielikus närvikrambis. Ei liigutanud, ega hinganud ja näost lumivalge. Hunt aga seevastu võimas kui lõvi ja lõrisedes näitas hambaid.
“Mis nüüd kurat juhtuda võib… kuidas ma käituma pean?” olid ärimehe esimesed mõtted. Liigutada ta ei julgenud, jalad olid surnud ning ka neid ei soovinud ta sirutada. Iga hetk võis saada saatuslikuks. Hundi möirgamised vaibusid. Loom sirutas oma koonu maha, et maad nuusika. Vere lõhn oli tema ninna sattunud ja see ei olnud hea märk Juhanile. Kõikjal, kus ta augus varem ringi oli käinud, asusid verepleki plärakad, mida hallvatt kohe lakkuma hakkas. Nüüd ei olnud enam midagi head loota. “Kaugel see tema jalgi loomast on,” arvas mees. Hunt lähenes lõrisedes Juhanile ning mees hakkas vaikselt alistuma ja surus ennast kõvasti vastu mullaseina, lootes sealt abi leida. Kuid aeg tiksus looma kasuks, hambad avanesid ja ilast tilkuv keel rippus suust väljas; tasakesi limpsates. Taas jooksid, kui võluväel, ärimehe elumälestused silme eest mööda.
Järsku hunt hüppas Juhani poole, õnneks sai ta parema käe ette sirutada, ja lõuad haarasid sellest kinni. “Appi, aidake… Jumal tule appi… tapetakse… lase lahti elajas!” ulgus mees, kuid abilisi polnud kusagil. Loom väntsutas inimest, kui väiksest vankris lamavat titakest. Nosis rõõmuga saagi küljes ja vedas kätt kord vasakule, siis jälle paremale. Juhan puskles vastu, kuid kihvad olid juba mitukorda käinud käevarre luu vastu ja see tegi mehe üritused, enda lahti pääsemiseks, järjest passiivsemateks. Juhan nuttis.
Pärast viie minutilist looma rünnakuid otsustas ärimees jõu kokku võtta ja ennast lahti rebida, kuid susi ikka jätkas oma tegevust ja ei osanud mõeldagi, mis nüüd võiks juthuda. Mees haaras kinni looma tagajalast ja hakkas seda metslase kombel väänama. Hunt urises järjest kõvemini ning hambus üha kõvemini Juhani käe külge, et sealt mõni tükk endale ära rebida. Läbi paksu mantli tundus see siiski, sellise metsiku kiskja jaoks, ikkagi raske katsumus. Järsku käis raksatus ja loom niuksatas, susi lasi koheselt lõuad lahti. Ärimehe õnneks oli ta suutnud ära murda hundi vasaku tagajala. Seejärel virutas silmpilkselt mees oma lakk–kingaga metsloomale lõua alla, millele taas järgnes kõva kontide klõbin. Võsavillem langes hoobilt kokku ja suri. Juhan ajas end püsti ja virutas korjusele jalaga, nii et paar ribi kõhus puruks prõksatas ning taguotsast soolikas välja hüppas.
“Raisk, tahtsid mind ära tappa. Säh sulle saatana sigitis… söö oma solk sa ise… ahaahaaa… kurat suitsu tahaks…” pobises võidu hirmus ellujäänu. Verd tilkus ta käest, mis nimetissõrme kaudu maapinnale nirises. Ärimees tegi mantihõlmad lahti ja viskas palitu seljast, rebis tüki riiet oma triiksärgi küljest ja sidus selle ümber käsivarre. Pilt juba virvendas. Verekaotus oli suur, kuid mõelda oli vaja kiirest ja selgelt: “Mida edasi teha… kuidas välja pääseda?”
Käsi toetus mõtlikult lõua alust ja peas käis tihe otsing. “ Kurat kõht on tühi… süüa tahaks,” pomises mees. Ainuke söödav asi tundus äsja tapetud hundi korjus, mis maas vedeles. Maapind oli kõikjal kaetud verega, kuid punane lumi ajas Juhanit järjest rohkem meelte segadusse. Tühja kõhuga mõtted ju ei liigu. Mees ei kõhelnud siiski hetkekski. “Kas mina või tema!” seletas omaette ja hakkas taskus kobama. Natukese aja pärast hakkasid mantipõuest võtmed kõlisema ja kimp tuli nähtavale. Ilma ühegi silma pilgutuseta valis mees kõige pikema, garaazi ukse, võtme välja ja lõi selle korjuse mao piirkonda. Verd pritsis vastu nägu, esimese hoobiga oli imevõtmeke tee söögi juurde avanud. “Jumal tänatud, et nii kergesti läks!” seletas mees ja hakkas nahaauku kätega suuremaks rebima. Vinske karvaalune venis kui tatt, aga lõhe tekkis ja pealegi üsna suur. Siis valis mees võtmete hulgast, ühe lühema, sakilise võtme ning hakkas sellega lihatükki saagima. Paarisaja grammine kõhualune lihatükk nägi peagi ilmavalgust. Sõrmede vahel olev lihajupp punetas kui maasikas juuli kuus. Juhan hingas sügavalt sisse–välja ja lõi hambad õhtusööki. Esimesele neelatusele järgnes kohe oksendus ja nätske karbonaad lisas veel ühe purpurse kaunistuse lumevaibale. Järgmine suutäis enam nii hull ei olnud ja peagi saigi ennist saetud lihatükk otsa. Suunurgast tilkus veel punast, mille Juhan rahulikult vastu käsivart puhtaks pühkis. Nüüd hakkasid mõtted taas ringi lendama. “Äkki saab korjust veel kuidagi ära kasutada?” kelkis ta rõõmust ümber korjuse tantsides, kuna kõht oli nüüd täis ja tuju hea. Toetas tagumiku vastu jäätund maapinda ja hakkas kukalt kratsima. Pingsalt silmitses ta looma, ninast kuni saba tipuni, kuid ei midagi. Täna vist meeled ei ole kõige paremini motiveeritud. Võttis esikäpast kinni, et ühte käntsakat nii mee maitseks, veel rebida. Eks siis mõtted äkki hakka paremini ragisema. Käpas oli aga midagi teravat ja lõikas peopesasse haava. “Ai saa raisk!” karjatas ärimees ning hakkas uurima, mis teda veristanud oli.
Lähemalt tutvudes sai ta aru, et üks küüs oli käest ihuvedela välja ajanud. “Täna õnne, et hullemini ei läinud, need raisad on ikka kohutavalt pikad. Oleks võinud labakäest ilma jääda,” ehmus Juhan.
Ning siis tuli kaua otsitud väljapääsu mõttelend. Nimelt nende pikkade küüniste abil saab äkki mööda seina üles ronida. “Aga, kuidas nad looma küljest kätte saada?” Ega siin mõtiskleda palju polnudki. Igasugused abivahendid nagu kirves või nuga ju puudusid. Juhan haaras ühe jala ja murdis selle suure pingutuse peale, teisest lülist (põlve õndlast), ära. Teise esikäpaga talitas ta samamoodi. Palju ei möödunud, kuni võis kuulda uuesti kondiraginat. “Nii nüüd on vaja veel need raiped looma küljest ka ära saada,” pomises töö hoos mees ja pühkis vahelduseks käsivarrega laubalt higi.
Taas läks käiku, ennist kasutusel olnud, lihasaagimiseks kasutatud võtmeke. Aga, kuna nahk koival väga elastseks ja paksuks osutus, polnud sellest vasejupist suur tolku. Ei see sunnik teinud nahale kriimustustki. Jäi üle ainult üks võimalus – läbi närida! Raske olukord, aga Juhan käitus taas kui käsku täitev sõdur ning asus nokitsema. Elu oli ju kaalul.
Kõigepealt tuli kõik karvad, murdunud luu piirkonnast, ära võtta. Peaaegu ükshaaval tuli neid lõikehammastega välja tõmmata. Aegajalt mees sülitas ning läkastas, sest karvad kleepusid kergesti keele külge ja hakkasid hingamisteid segama. Veerand tunnikest läks mööda, kuni väikeste nahatükkide välja hammustamise järel ava tekkis. Nüüd tuli appi vaskvõtmeke, seekord oli temast kasu. Saagis kiirelt naha ümbert ringi katki. Väike keerutus vasakule ja paremale ning esimene jalg oligi käes. Tehtud töö, nähtud vaev. Kuna olukord oli tuttav, siis üle kümne minuti ei kulunud, kuni mõlemad käpad Juhani käsi kaunistasid. Seisid uhkelt peos nagu kaks mõõka.
Võtmekimbu surus ta tasku ja liikus seina äärde. Ärimees vinnas käed ja lõi küünised pea kohale mulla sisse kinni. Õnneks ei olnud sein kivikõva ja küünised kinnitusid hästi. Igaks juhuks kontrollis ta, kas koivad ka keha kannavad. Tulemus: kandsid küll. Algas ronimine, nii öelda “alpinisti kirveste” abil. Nende iminappadega pääses hõlpsasti ülespoole ja peagi avanes maapind. Mees haaras esimesest ette juhtuvast põõsaoksast kinni ning keerutas, üle ääre, ennast lumele. Tõusis püsti ja vaatas ringi. Ees oli tuttav rändrahn ning kuu valguses paistis ka ennist märgatud metsavahe teesrada. Nüüd pistis Juhan teed mööda jooksu. Mantel, mille taskus mobiiltelefon, rahakott ja juhiload – jäid temast püünisesse maha. Neid ei olnud aega kaasa võtta. Lõõtsutades sumpas ja lonkas üksik ärimees pimedas padrikus talu poole. Peagi tulid kuuldavale talust kostuvad peohääled.
“Ah sa raisk!” karjus Ervin politsenikule, kes teda küsitles. “See oli nii… kurat jah, kell oli 23:47… ma tean täpselt. Seisin siin ukse juures, selle suure kella kõrval… noh see, mis siin praegu maas vedeleb ja puruks on.”
“Ja, mis siis täpselt juhtus?” päris seaduse mees.
“Noh see kurat oli nii! Seisin siin ukse kõrval. Näed küll noh… see mida praegu siin enam ei ole… onju… saad aru jah? (potilseinik noogutas). Vaikselt eraldusin rahvast. Tead, söök oli otsa saanud ja… kuulasin vaikselt raadiot, mis suures toas mängis. Magamis toast oli kuulda veel, kuidas Mari viimaseid hüppeid tegi… ei, ei ära saa valesti aru! Ma nüüd seda siia küll kuulma ei tulnud. Nii see ei olnud. Mul endal naist pole, aga ära arva, et ma neid, Mari magusaid hääli kuulama tulin. Mitte seda…” hingeldas trollijuht ja saatis, pärast laubalt higi pühkimist, suure klähvi viina kurku teele. Viin liugles maku, ilma teist nägu tegemata.
“Iga tahes… see kurat oli hirmuäratav… raisk… tead noh, seisin siin ja kõik hakkasid juba ära vajuma… ning siis kõmatas õhtu kärakas. Õudne ragin. Uks lendas koos piitadega eest. Mina hüppasin siia varju… kuule hoia pudelit (Ametnik võttis pudeli enda kätte ja vaatas ehmunult “Viru Valgele” otsa). Vaatad, kurat sa ei jälgi üldse… noh vaata… näed jah… no mina hüppasin siia vasakult põrandale maha. Näed, niimoodi!” Ervin prantsatas kõigest jõust põrandale maha. “Kurat valus on siia teist korda hüpata,” ögises purjus mees ja ajas end seina toel taas püsti.
“Ma arvasin, et nüüd on sõda lahti või mis, aga võta näpust. Tegi silmad lahti ja tõusin ülesse. Mees, mingi mees seisab ukse peal. Üleni verine ja riided täiesti sitased. Tead kuradi räbalad nägid välja… see oli ikka jube vaate pilt küll. Ma ei tundnud algul äragi, kes see olla võis. Siis pingutasin silmi ja vaatasin teraselt… Juhan kurivaim. Ta jõllitas mulle otsa ning karjus, et anna viina. Ulatasin siis talle oma väriseva käega pudeli, milles veel pool liitrit see oli. Rabas joogi käest nagu mingi metslane. Jõi selle kõik ühe sõõmuga lõpuni… röhitses ja seejärel vajus kokku. Langes kõhuli nagu tühi kartulikott.”
“Kas see on kõik?” päris sinimundrilane.
“Vist küll… aaah, siis kargas paljas Mari kah toast välja. Vaatas Juhanit ja karjus, et kutsuge kiirabi. Mul endal ei tulnudki see kohe pähegi… mul on ju ka mobiiltelefon. Näed… „Nokia“… viiskümmend üks kümme. Saab madu mängida ja puha… Ah noh… võtsin siis vöölt telefoni, nagu mingi kauboi ja helistasin „üks üks kahte“. Kutsusin politsei ja kiirabi mõlemad ning jäin ootama. Keegi Juhanit ei puutunud. Lebas põrandal maas. Ja kahekümne minuti pärast oligi parameedikute helikopter kohal ning siis jõudsite ka teie.”
“Rohkem teil midagi lisada ei ole?”
“Ei kurat see on nüüd küll kõik!” vastas Ervin ja tormas majast välja, kus meedikud Juhanit kopterisse sõidutasid. “Oodake!” karjus maika peal väljas lõdisev ja hingeldav trollijuht.
“Mis on?” päris arst.
“Kas ta jäeb elama?”
“Me teeme kõik, mis on meie võimuses, kuid praegu ei oska me midagi öelda.”
Meedik tõmbas kopteri ukse kinni ja tiivik hakkas pöörlema. Lumi keerles Ervini ümber. Mees jäi lendavat kopterit silmadega ära saatma. Rüüpas lonku viina, mille ta enne majast välja jooksmist oli politseiniku käest ära rebinud ja lonkis reipalt majja tagasi.
Detsember 2001