Remondimehed
ehk monteerimata,
originaal nimede ja rikutud mõtetega.
Ühesõnaga täisdokumentaal.
“Kirjuta ikka endast, siis avastad viha
ühiskonna ja kogu maailma vastu.
Mõistad kui saamatu sa tegelikult oled
ning miks ükski naine sind ei taha.”
Lauri Kõlamets
Vedelen voodis ja loen raamatut - Kerttu Rakke “Kolmas printsess”. Täitsa hea romaan. Pidin ta juba üleeile lõpuni jõudma, kuid siis vajusid need kaagid uksest sisse. Mina, aga olin alles üheksakümnendal leheküljel.
Telefon heliseb ja vaatan kella - “14:47”. Raul võtab enda mobiili kõne vastu. “Noh, kus sa oled? Mis jaamas? Aah, bussijaamas. Lähed kolmesega koju või? Mhhmm. Aga, kas tapeedi liimi toote või? Ahhaa… no me lähme siis Kõlliga poodi. Okei… kella kolmesega lähed Tartu või? Okei!”
“Kes see oli?” küsisin mina.
“Mart,” vastas Raul. “Ta läheb kelle kolmesega koju. Kurat - sada tapeedi liimi tõi. Praegu oli bussijaamas. Sandriga ajasid seal mingit värki.”
“Kuule, aga lähme siis poodi.”
“Äkki vaataks siia köögikappi. Seal võib ju mingit liimi olla?”
Tegime köögi seinakapi lahti ja hakkasime otsima. Kohe märkasin kollase, oranži värvilist pakki - “Tapeedi liim.”
“Näe ongi olemas,” kilkasin Raulile; minu korterikaaslasele.
Raul võttis telefoni ja valis numbri. ” Mart. Kuule, ära higista. Me leidsime kapist liimi. Davai… Okei!”
Siis helistas ta uude kohta. “Ema. Kuule Mart ütles, et ta tuleb kolmesega koju. Nii orjenteeruvalt pool kuus jõuab ta Tartusse. Kuule, isa tuleb teisipäeval või? Ahhaa… jah, meil oleks vaja küll…”
Jooksen kööki ja toon Raulile märkmepaberi, kuhu hommiku söögi järel panime kirja, mida meil Tallinna vaja on. Andsin paberipaki Raulile ja ta hakkas lehepealt emale ette dikteerima.
“…ei, puid meil veel on. Uut laudlina oleks vaja ja siis veel moosi. Vanaisalt õunamahla ka… ja kui te reisile lähete, äkki isa kannaks mulle paar tuhat krooni kah. See on kõik. No tšau!”
Ta viskas telefoni toas olevale peeglilauale ja heitis voodisse pikali. “Raha, ” ütles Raul ning puhkes naerma. “Ema ütles, et teeb meile kapsast hakklihaga.”
“Normaalne. Siis tuleb ainult keedu kartul juurde teha ja ongi valmis,” vastasin sellepeale. Tõusin ise voodist püsti läksin taas kööki. “Kuule paneme selle tapeedi ära. Kaua me siin passime. Täna on pühapäev. Vanamees on varsti ukse taga. Kui raske see ikka olla saab? Remondi tööd - see on ju meestel veres!”
s
Aga, miks me oma Tallina ühetoalises üürikorteris tapeeti panema hakkame? Et kõike ära rääkida, tuleks alustada reede õhtust. Nimelt Rauli vend Mart (alias Portnoy) tuli Tartust Tallinna, et siin interneti mängu – “Run-Escape” – eestlastest klanni kaaslastega pidu panna. Ise mõtlesin, et isssand jumal – joomine – peaks vist immigreeruma. Aga, kuna pidin järgmine päev näitlejaga, Maarja Jakobson ( teater Pärnu “Endla”), kokku saama, et küsida lavakunsti kateedri sisseastumis eksamite kohta informatsiooni, siis pidin nädala vahetusel pealinnas olema.
Reede õhtul, natuke pärast kella kaheksat õhtul, tungisid arvuti friigid uksest sisse. Sander, Mart, Sirts ja “Moneta”. Läks õnneks, et ainult kuus inimest viibis koos minuga selles korteris, muidu oleks võinud siin küll hulluks minna. Kamp istus köögis ja rüüpas õlut. Hiljem tuli “mururoheline” ka külla. Üritasin ise kraamist meetrite kaugusel olla. Teisipäeval on koolis verepäev ja minu “AB” on alati toetajaks verekeskusele. Midagi kasulikku peab eestlaste jaoks ka tegema. Kurat, see kanep on kolm kuud veres. Millegagi ei saanud riskida. Ühel hetkel annad vabatahtlikult verd, mõelge omast vabast tahtest, ja mõni minut hiljem tunnistatakse sind narkomaaniks. Nii see ei lähe!
Viimaste mahvide hoos hakkas korter “kaselõhnaga” täituma, aga loodan, et minu kopse see ei rikkunud. No nii. Ah… täpselt. Tüdrukutel oli vaja veini pudel lahti teha. Mängisin toas kitarri kui teised köögis jõid. Vahepeal sekkusin ka nende vestlusesse ja lisasin paar oma mõtet. Sander hakkas mind sellepärast “elutarkuseks” kutsuma. Kuskilt kaugemalt ütleb üks mees tähtsaid lauseid. Tundub täiesti indiaani vanasõna moodi.
Punnivinni meil ei olnud. Lubasin, et võin ise pudeli avada. Ainus võimalus on seega kork sisse lükata! Kuid pudel läks surve alla ja poole kaela peale jäi punn kinni. Ma ei saa aru, kuidas nad neid pagana jublakaid üldse sinna pudeli kaela sisse topivad. Aga, jäta või ära võtta – rõhk oli liiga suur. Lõikasin pealt natuke noaga katki. Raul soovitas, et võta kruvikeeraja appi. Võtsin, kuid tulemus ikka negatiivne. Tüdrukud vaatsid pealt. Pisut piinlik hakkas, et veini korki lahti ei saanud. Andsin pudeli Rauli kätte ja pärast paari minutilist sorkimist tulemus: positiivne. Ise läksin tuppa kitarri edasi harjutama. Tüdrukud jõid veini ära ja otsustasid välja minna. Lootsin, et ehk nüüd saab rahulikult üksi kodus olla. Aga ei.
Mõned minutid pärast südaööd helises minu telefon. Raul helistas ja ütles, et ei saanud kuskile baari sisse. Muidugi Tallinnas on alampiiriks 21 eluaastat. Appi jälle need kaagid!!! Tulid tagasi ja istusid maha. Jälle köök ülerahvastatud. Olin jõudnud vahepeal köögi ära koristada ja Mardile voodigi valmis teinud. Muidu hakkavad Rauliga öösel kolistama ja müttama toas; magada siis ei saa.
Taas kaasas uus vein js laud kaetud õlle pudelitega. Otsustasin, et võin veini lahti teha. Arvasin, et ennem jäi tüdrukute ees tossikese tunne, kui pärast kümmet minutit tõsist tööd pudelit ikka lahti ei saanud. Võtsin kapist kruvikeeraja, koorisn kaela paljaks ja panin pudeli maha. Üks, kaks, kolm ja lajatasin kruvikeeraja sisse. Jeahh… tuli päevavalgele, et “Manastõrskaja Izba” kork osutus pisut pehememaks kui olin arvanud. Kruvikeeraja läks nii järsku sisse, et ma ei saanud arugi. Ennem kui…
…silme eest mustaks võttis. Terve nägu punast veini täis, muidugi dressipüksid ja kampsun ka. Tormasin vannituppa nägu pesema. Tulen tagasi ja Raul on näost tuli punane, vaata et läheb naerust veel lõhkigi. Ülejäänud rahvas ei olnud veel meie orbiidile jõudnud. Panin köögis laelambi põlema ja avanes päris jube vaatepilt – köögi tapeet on veini plekke täis. Täielik purskaev. Lakke ei olnud pritsinud (kõrgus 2.80 cm), aga kümme tolli laest alla poole küll.
Nüüd hakkas ka ülejäänud rahvas naerma. Raul võttis lapi ja üritas midagi puhastada. Sittagi, veini kõik kohad täis. Lugesin rikutud tapeedipaane. Võimas, päris karm laks!!! Tervelt kuus paani oli veiniga koos. See läks küll nüüd sitasti!
Sander tegi targalt suu lahti: “Pole hullu. Hommikuks kuivab ära ja plekid on kadunud.”
Moneta lisas ka: ” Ei, pesed “Ace´iga” ja plekid tulevad maha küll.”
Mõtlesin, et “Jeahh” – beib, kus sa sündinud oled? Juuksed on sul küll kartulikoore värvi, päris hele pole, aga ta oli ikka täilik blondiin. Need on ju veini plekid. Nühi või sitaga, aga maha ei tule. Tüdruk, 24 aastat vana, seltskonna kõige vanem. Muidu täiesti tipp-topp. Tekib sihuke tunne küll nagu kehalise tunnis mööda köit üles ronides. Kõik asjad olid tüdrukul omal kohal ja kuskil pole liiga palju. Ema küsis minult kunagi, et kui mehed neid beibesid panevad, kas nad siis selgroogu katki ei lükka või? Olen ise ka sellele mõelnud; pooleks äkki või hoopis neljaks? Raul pakkus välja, et sisikond peaks vahule minema.
Aga loodus on tasakaalus. Üht liiga palju, teist liiga vähe. Sellel tüdrukul oli pööning täisti tühi. Kindlasti tuvi sitta täis, katusealune kajab või siis tühimik täidetud saepuruga.
On olemas kahte sorti plekke, mis pesemisega ära ei kao: veini- ja ropsiplekid. Ei aita siin “Omo”, valgendaja või “Super Power Master Ariel 2000”. Null, nichts, nitševoo, nothing! Aga, mis sa oskad tahata, kui kahekümne nelja aastaselt mängitakse internetis arvutimänge ja istutakse jututubades. Kõigele lisaks naine ka. Tema vanused naised on tavaliselt saanud selleks ajaks kaks last, lõpetanud ülikooli ja löönud edukalt juhtivatel töökohtadel läbi. Kuid siin oli elav näide hilisest puberteedist. Parem hilja, kui mitte kunagi.
Kui Raul maa peale tagasi jõudis ja naermise lõpetanud oli, avast ta köögi seinakapi. Vaatas mingit kilekotti ja tõstis selle söögilaua peale, kus peaaegu üks õlle pudel oleks kreeni vajunud. Jumal tänatud, õnneks ei olnud vaja õllet koristama hakata. Kilekotist vahtisid talle vastu tapeedi rullid. Pool rulli oli alles köögitapeeti - oleme päästetud. Viskame selle seina ja papa Margus ei saa muutustest arugi. Sander ütles, et teeb kodus ka remonti ja võib meile liimi anda. No, kui seda ka saaks oleks päris super.
Arutasime, kuna võiks tapeeti seina panna. Laupäeval mitte, sest Mart on terve nädalavahetuse pealinnas ja siis trimbatakse niikuinii alkoholi. Parandus töödest ei tuleks midagi välja. Pühapäeval seega, sest kui esmaspäeval liimida, võib äkki tapeet seinast alla kukkuda ning kui papa Margus teisipäeval tuleb, siis oleks meie patt koheselt päevavalgel.
Raul vaatab tähtsa näoga liimipaki tagakülge.
Tapeedi liik Suhe Veekogus l
Vana paber 1:60 7,5
Pabertapeet 1:50 6,3
Pestav tapeet 1:40 5
AS FLORA KOMMERTS
ja plaa, plaa…
“Nii…” ütles Raul ja katsus tapeeti. “Päris paks. See on vist pestav tapeet.”
Okei. Veerand pakki on liimi pulbrit. Kui palju vett tuleks panna? Pakendil antud kogused käivad ju täis paki kohta. Muud ei jäe üle kui sisetunne. Sisetundega tuleb meelde üks nali, kui eelmine aasta lasnamäe ühiselamus elasin. Vastas toa tüdruk Vändrast ütles, et teeb alati süüa sisetunde järgi. Jeahh!!! Ühel hommikul tegi tervele oma toale manna putru. Koguseid pani muidugi sisetunde järgi. Kui pudru valmis sai, siis toakaaslased noogutasid pudru keetjale veenvalt näkku ja lõikasid noaga endale potist putruga, justkui leivakääru. Paar nädala pärast õnnelikku hommiku sööki tuli see tüdruk minu tuppa ja ütles, et tegi suppi ning pisut jäi üle. Hea meelega läksin sööma. Võtsin supipoti kätte ja panin lusika sisse. Lusikas seisis püsti kui tänavapost. Niipalju siis sisetundest. Kui midagi kindlasti maailmas olemas ei ole, siis on see sisetunne. Ainuke, mille peale võib loota on juhus. Täpsemalt tõenäosusele toetudes. Üldiselt kehtib kõige juures Murphy seadus – kui midagi sitasti minema hakkab, siis ta aina lähebki!
Külmkapi kõrvalt olevast riiulist võtsin sibulakausi ja kallasin selle mugulatest tühjaks. Raputan liimipulbri kausi põhja ja viskan pakendi prügikasti. Palju puru ei saanudki, nii umbes sada grammi. Vaevalt kattis see manna sarnane liim kausi põhja ära. Kraani juurde ja külma vett pool kaussi täis. Millega segada seda kliistrit? Lusikaga äkki? Raul arvas, et targem lusikat mitte määrida, pärast peab sellega veel suppi sööma. Võttis siis kirve ja hakkas puuhalu küljest pilbast lööma. Tark mõte. Annan kausi Raulile, et ta seda solki segaks. Ahhaa… tuleb meelde, et liim peab seisma ka, Aga kui kaua? Kaks tundi? Või hoopis ööpäev? Võtsin siis prügikastist pakendi ja hakkasin lugema. Hea, et prügipange välja ei viinud. Muidu oleks pidanud külma ilmaga suures prügi kastis otsima mingit paberi tükki. Inimesed oleks näitanud näpuga, et näe jälle mingi kodutu. Muidu kena poiss, aga nii alla käinud. Kahjuks pean tunnistama, et Tartus olen seda ühe korra isegi teinud. Viskasin Tallinna korteri üüri paberid kogemata minema. Õnneks leidsin need kiiresti ülesse. See käis nii kähku, et keegi ei näinudki. Või nägi? Tunnista ausalt, mind sa ei ole prügikasti näinud? Seda ma arvasingi. Oleksin äärepealt pidanud hakkama piinlikust tundma.
Ütlen Raulile: “Kuule, kui raske see ikka olla saab? Me oleme ju mehed. Remondi tööd on meil veres. Instinktid. Kõik parandamistööd on sünnist saati geenidega kaasas.” Kurat räägin ehtsa isase kombel. Täielik matšo. Vaata, et kohe destosteroonist lõhki ei lähe. Hormoonid möllavad. “Uuh beibi!!! All be back. You know I love you. I´m a man. Muskuliini!”
Vaatan liimipakendit ja silmad lähevad suureks:
Paki sisu puistata hoolikat segades vette. Liimi vahetevahel
segades oodata umbes 30 minutit, kuni kogi liim on lahustunud.
Soe vesi, mitte üle 70 ˚C, kiirendab liimi valmimist.
Matšo tase lamges valguse kiirusel ja hormoonid kadusid ajust. Kolm lauset paki taga küljel. Jeahh… kolm olulist lauset. Kui raske see remondi tegemine ikka olla võib? Võib küll. Konkreetselt kolm tähtsat asja puusse panna. Polegi paha alguse kohta. Üldiselt – seisult kolm null juhib papa Margus meie saladuse avastamises. Loen Raulile ka kõvahäälega teksti ette.
“Ilus töö kakakera!” sain vastuseks. Nojah, kasutasin külma vett. Valasin vee pulbri peale ja Raul segas liimi nagu vahustaks muna. Ühesõnaga lendas persse. “Härra Lauri Kõlamets kinnitage turvavöö. Hakkame maanduma, reisil Tallinn - Perse, sihtpunkti - Persse. Tänan tähelepanu eest,” ütleb stujardess ning limpsan pasakuulikestega jäätist ja noogutan teenindavale personalile. Või siis: “Tere õhtust televaatajad. Hetkel teeme erakorralise lülituse Tallinna raekoja platsile, kus antakse üle miljardiline auhind. Enne kuulmatu! Lauri Kõlamets nõustus suure publiku ees oma võitu vastu võtma. Näha on mehe näost naeru ja rahulolu loterii võidu üle. Jah, täpselt miljard. Miljard kilo sitta. Palun, ole hea ja tõmba ise kangi. Hüüdke kõik koos: ´kolm´, ´kaks´, ´üks´ ja ´tõmba´.” Rahvas karjub: kolm, kaks, üks, tõmba!!! Ja miljard kilo sitta langeb mulle kaela. Kõik kohad on pruuni ollust täis. Kõrvust, suust ja silmist ajab paska välja. Jeahh!!! Saatejuht surub mul kätt ja raputab selle pärast pasat puhtaks: “… ja nüüd tagasi uudiste juurde. Palun kolmas stuudio.”
“Kuule, aga paneme selle plekk-kausi pliidile ja soojendame vett,” ütles Raul.
“Okei.” Kurat selle poisil täna nupp nokib. See on vist sellepärast, et ta ei joonud eile tilkagi. Sõitis “Moskvitšiga” ringi ja vedas joodikuid. Hea, et mul autojuhi lube pole. Niikuinii jäeks neist esimesel päeval ilma. Raiskaks ainult kaks kuud mingit õppimis aega autokoolis ja nelituhat krooni.
Kauss tulele ja Raul hakkas liimi segama. Ise võtsin kapist vanu ajalehti ja hakkasin neid põrandale laiali laotama. Limoleom kleepus täiega. Vein, õlu, ketšup, siirup – igasugust plöga kleepus talla all. Eile lägastati korteri põrand võimsalt ära.
“Kuule, on valmis või?”
“No, ma ei tea. On sul mingit kraadiklaasi? Katsu järgi,” vastas Raul. Pistsin näpu liimi sisse. Kurat, see oli ikka kuum küll.
“Okei. Pane gaas kinni. Sobib,” kinnitasin Raulile. “Näe pane siia.” Panin vana teleka kava põrandale. “Muidu kõrvetab kauss limoleomi ära.” Minu mõtte maailm on ka tööle hakanud. Esimene tark otsus täna. Võib veel asja saada, kui külm jaanipäeval ära ei võta. Muidu hakka veel mööda linna otsima, kust omale sobivat põranda katet saada.
Istusime Rauliga hekeks laua taha. Tõmbasime hinge ja viskasime nalja. “Vaata kui sa emale helistasid,” alustasin oma naljaga. “…siis oleks võinud öelda, et ütle isale, et Tartust oleks naelu vaja. Kui isa teisipäeval tuleb, äkki võtaks kaasa pahtlit, värvi ja noh… aaah… üks kaks korda neli meetrit suur kipsplaadi tahvel ka. Ning ärgu akutrelli unustagu.” Raul kihistas naeru, mis kole. “… mis me siin ikka tegime. Mart käis külas ja panime pisut “tina”. Kahte seina pole ees ja aknad on katki. Üldiselt on kõik okei. Tšau emme.”
Raul tuli laua tagant püsti ja hakkas liimi segama. See oli täiesti klimpis. Nägi välja kui maasika kompot, aga ainult selline läbipaistev ollus, mis süüa ei kõlba. Võtsin kapist mõõdulindi ja hakkasin paani pikkust mõõtma. “Okei Raul. Sina roni tooli otsa. Ma vaatan siit alt. Sul ei ole pohmakat. Seal üleval on õhurõhk nii kõrge, et mul hakkab kohe paha. Selge? Hoia kinni… väga hea… kaks meetrit ja kuuskümmend üheksa sentimeetrit.”
Tapeet põrandale. Ajalehed on ilusti alla pandud. Nüüd tuleb, siis paanid ära lõigataja seina liimida. Rauli idee oli järgmine: “Paneme ühe paani seina, siis vaatame kuhu teise saab panna.” Täiesti õige. Mõtle ise, kuidas sa kataksid ära kuus rikutud tapeedi paani kahe ja poole jaoga. Päris pingeline ülesanne. Lausa kõrgem matemaatika. Otsustasime, et lõikame täispikad tapeediribad – 2.69m pikad – paneme need kõige pleki rohkematesse kohtadesse ning ülejäänud pooliku lisame kuskile paigaks.
Lõigatud tapeedi tükid vedelevad põrandal ja liimi ollus jõllitab vihaselt vastu. Mis siin ikka rasket saab olla? Saab. Katsun liimi. See on paks nagu tarretis. Kallan kraanist tassi sooja vett ja lisan selle liimile juurde. Kohe näeb parem välja, parajalt vedel; ma vähemalt arvan nii. Ime kapp lahti, meil on pintslit või rulli vaja. Riiulites midagi kirjeldusele vastavalt ei paista. Lae alusel riiuli on üks raske pappkast. Võtan selle alla ja annan Raulile. Kurat, kast oli päris raske. Peaaegu oleks korteri kaaslasele selle selga lasknud. Juba otsib, Raul on kohutavalt kiire poiss. Jeahh… lotivõit. Kasti põhjas kilekoti, mille sees on uus ja värske kolme tolli laiune pintsel. See tundub täitsa pandav meie töö jaoks! Kõik on peaaegu korras, ahaaa… külmkapp on vaja ka ära tõsta.
“Võta kinni, tõstame külmkapi eest ära,” ütlen Raulile. Koheselt võtab ta kahe käega kapi alt kinni. Nüüd läks küll hästi! Külmkapi ukse all olev pleki kate jäi talle kohe pihku. Tüüp vaatas mulle lolli näoga otsa ja pobises, et selle saab tagasi panna. Ei tea, kahtlen? Mäletan hästi, kuidas ta seda mõned tunnid hiljem külge üritas panna. See oli küll kõrgem matemaatika. Viisteist minutit läks aega, lõpuks sai külge tagasi.
“Tõstame!” Prööt?!? Hetkega pääses valla kõhu tuul.
“Peeretasid või?” Küsib Raul uudishimulikult.
“Ei peeretanud,” vaidlen vastu.
“Ma ise kuulsin. Vuihhh… ähhh… vastik sita hais.” Raul jookseb esikusse.
“Kuule minu sitt ei haise,” ütlen enesekindlalt toakaaslasele. Möödub paar minutit. ” Tule nüüd. Davai, tõstame selle kapi eest ära.”
“Ikka veel haiseb.”
“Ise sa haised. Hoia kinni.”
“Kuhu me selle kapi tõstame?”
“Esikusse. Üks, kaks, kolm… ahhh… kuule võta juhe ka seinast ära.”
Selg jäi terveks ja külkapp samuti. See läks päris kergesti.
“Kuule, kui raske see ikka olla saab? Paneme selle tapeedi seina ära. Kurat, see liim on ikka liiga paks. Paneme vett juurde.” Raul toob tassiga vett ja valab liimi sisse. “Davai, mina hakkan määrima. Noh, vaata nüüd vastu valgust, kas liim on ütlaselt?”
Raul vaatab kokku plätserdatud tapeedi tükki ja hakkab naerma.
“Mis värk on? Kas mõnes kohas pole üldse liimi?”
“Kurat Sexi Kristi määriks oma tuppega ka ühtlasemalt kui sina! Ääred on täiesti kuivad.”
“Okei, okei.” Määrisin ääred üle ja saigi valmis. Viis minutit vaidlesime, kuhu see tapeet tuleks panna. Tulemus: kõige määrdunud koht tuleks esmalt kinni katta.
“Roni ülesse!” käratan Raulile.
“Oota, las liim imendub natuke.”
“Kuule, isa on sama hästi kui ukse taga. Võta otsast kinni ja mine tooli peale.” Aega läks, aga asja sai. Võttiski kinni ja tõusis taburetiga kõrgustesse.
“Pane ülevalt natuke peale ka… no vot… ei, ei… alt ei lähe üldse kokku. Nii, sobib. Hakka harjama,” juhendan tööd. Raul hõõrub tapeedi seina kinni.
“Kuule, siia on natuke liimi vaja,” pobiseb ta omaette. Võtan liimi kausist pintsli ja surun selle talle, kogemata, vastu näppe.
“Normaalne mees!!!” ehmatab Raul.
“Sorry. Hullu ei ole. Määri ära. Kui liimiplekid on peal, tundubki tapeet vanem.”
“Kurat, selle ventilatsiooni koha oleks pidanud ennem välja lõikama. Anna nuga!”
“Võta,” ja ulatan noa.
“Normaalne. See ei lõika sittagi. Anna kääre!” Ulatan käärid. Näen nüüd oma silmaga, kuidas käärid lõikavad. Hõõrumistöö jätkub. “Valmis.”
Igaks juhuks käin lapiga ka veelkord üle. Muidugi, ikka on mõned ääred lahti. Panen liimi vahele.
Päris kõvad remondimehed oleme, mis siis, et varem seda tööd eriti teinud pole. Ise õpin loodusteaduste õpetajaks põhikoolile (geograafia, bioloogia, füüsika). Vean kihla, et kui tulevikus vaja oma majapidamises katkine elektripirn välja vahetada, kutsun elektriku kohale.
Võiks küsida, et kas me kodus polegi kordagi remonti teinud? Oleme. Raulile teevad tavaliselt selle ära spetsialistid. Minul aga on sihuke asi, et alati kui kuskil vaja värvida või tapeeti panna, lähen emaga tülli. Närvid ütlevad ülesse ja lahkun.
Kuid me oleme mehed. Selline asi peaks olema meil geenides. Minu isa on näiteks tisler ja Rauli isa päris andeka käega hobikunstnik. Aga midagi pole parata. Pärilikuse edasi kandmisel kadusid vist meie „remondigeenid“ ära. Loomulik kadu ongi viis protsenti.
“Lõikaks selle tüki pooleks? Siis saaks rohkem plekke ära katta,” pakun idee välja.
“Ärme hakkame poolitama. Siia paneme täispika paani,” vaidleb Raul vastu.
“Kuule, aga siis saaks need plekid ka ära katta.”
“Ahh… pohhui. See jäeb pliidi poole. Ütleme, et söögi tegemise ajal ikka pisut pritsib.”
“Kuule, aga selle koha võiks ikka ära katta,” osutan näpuga.
“Pohhui. Ma ei viitsi mõelda.”
Ei hakka enam vaidlema. Hakkan ise ka pisut ükskõikselt tapetseerimisse suhtuma. Minu korrektsuse-pedantsuse näit langeb iga kord, kui Raul ütleb “pohhui”.
Endiselt ei mahu mulle pähe, kuidas see ikkagi juhtuda võis, et ma veini tapeedile ajasin. Kõigis on süüdi need tüdrukud, kes veini tahtsid. Mina olin täiesti kaine sellel õhtul. Öösel, kui kogu rahvas ära läks, jõin ühe pirnisiidri. Aga plekid olid siis juba kaks tundi vana. Ja see siider ei maitsenud ka hästi. Esimest korda proovisin, kuid maitse üle ei vaielda. Isegi “sarve” ei teinud soojaks. Aga kaine peaga; oi, oi!!! Purjus peaga on mul küll igasuguseid asju juhtunud: parema käe rangluu murd; vasaku käe viienda näpuluu murd; vasakult poolt üks roide murd (täpselt ei saanud arugi, kas neljas või viies); kaks korda väänanud parema jala hüppeliigese välja; palju iga suguseid kriimustusi ja arme; kord oli ka parem silm sinine; noaga näppu lõiganud; mõlema labakäega lõkkesse kukkunud (kaks nädalat käisin “Miki Hiire” kinnastega ringi. Kõik sõrmed olid eraldi kinni seatud); loendamatu arv mäluauke ja… kurat äkki mu ema loeb ka seda novelli. Ta vist ei teagi päris kõike juhtumeid. Kuid praegu olen elus ja terve. Jumal joodikuid hoiab – nii ütleb rahvasuu. Mitte, et mina mingi alkoholik oleks. Vuihhh… jube. Kuidas te julgete üldse nii mõelda. Häbi, häbi… ära kihista nagu patune. Jube. Enda kaitseks võin öelda, et neid pidusid, kus ma kaine olen olnud, on palju rohkem. Ma ei ole üldse mingi kärarikas “peoloom”. Vahes käin sõpradega väljas ja lürbin mõne õlle. See ei ole ju keelatud? Või on?
“Hakka määrima,” käratab Raul. Otsustasime, et paneme teise paani eelmise kõrvale.
“Korras,” pobisen omaette. Paari minutiga on läikiv lima tapeedil. “Noh, võta kinni. Viskame seina. Mul on juba “kopp” ees.”
“Oota, las imendub.”
“Ei huvita. Võta kinni.” Sättimise läks aega. Kuidagi ei meeldinud, et seinanurk tuli ette. Kaks tolli tapeedi äärest pidi tegema üheksakümne kraadise pöörde.
Jõin vahepeal vett. Eile õhtul, kui pidustuste teine voor algas, ei hoidnud ka mina tagasi. Rüüpasin mõned pilsnerid ja hommikuks oli “päkapiku” maitse suus. Söögilaua peal heliseb Rauli “Nokia 3110”. Võtsin ime masina kätte ja vaatasin numbrit: “1 4 1 2” (selge - “Hotline” - see tähendab “koduliin”) ning ulatsin Raulile. Telefoni toon oli küllalt kõva ja kuna ma kõrval tapeeti sättisin, kuulsin kogu kõnelust pealt.
“Magad või?” küsis Rauli isa.
“Ei.”
“Kuule, ma kandsin sulle kaks tuhat krooni üle.”
“Normaalne. Kolmapäeval sõidate reisile või?”
“Jah.”
“No okei.”
“Okei.”
Võtsin talt telefoni tagasi ja panin selle laua peale.
“Panen hoopis tapeeti,” kihistas Raul naeru ja hõõrus tapeeti kinni.
Uskumatu, et me seda tegime, ma mõtlen remontimist. Varem on mul Rauliga ainult üks ühine kogemus selles valdkonnas - ukse parandamine. Nimelt, Tartus bändi “Green Leaves”, vanas prooviruumis, mis kuulub bassi mängijale Herki Tammele, oli vaja ukselukk –ja piit korda teha. Muide – prooviruum eriti suur ei olnudki, kaksteist ruutmeetrit. See tuba kuulus Hekri maja juurde. Keegi seal ei elanud. Mingi vana köök… viina vist… ei, ei… ja täpselt – pesuköök. See ta oli. Üldiselt pidi ühe koha peal seisma. See, kes natuke juukseid lehvitades ringi kargas, võis pea vastu bändi kaaslase kitarri ära lüüa. Teine võimalus – kukkuda Mardi trummide vahele.
Aga välis uks ei käinud hästi lahti. Kõige agaramad, mina ja Raul, lubasime kohesel asjaga tegelema hakata. Raul ütles kõigile: “Eest ära. “Raul Gates” ja “Bill Kõlamets” tulevad teie probleeme lahendama.” Otsisime peitlid, kruvikeerajad , haamrid ja kõik mu vajaliku välja. Tagusime puulaaste välja ja tegime lukukeelele suuremat käigu ruumi. Aega läks kuskil kaks tundi. Kui töö valmis sai, panime lukusüdamiku ette tagasi ning kõva matsuga tõmbasime ukse kinni. Keerasime kõigi silme ees lukku kinni ja lahti. Töötas, ilma naljata, käis kaks pööret vasakule ja paremale. Avasime luku lahti ja hakkasime ust lahti lükkama. Kõikide eelduste kohaselt oleks pidanud lai maailm nätavale pääsema. Jeahh!!! Kui need oleme ju meie - remondimehed: Raul ja Lauri. Mehed, kes kõiki asju jala ja haamriga parandavad.
Tegime kindlaks, et ukselukk on lahti, aga uks ei avane. Kus on viga? Mina vajutasin lingi alla ja Raul kõmatas jalaga. Midagi, ainult seinad värisesid. Uus katse. Seekord õnneks uks avanes. Jumal tänatud. Koheselt leidsime ka vea ülesse. eelnevalt uksepiida kallal nokitsedes oli viimane pisut algsest asukohast ära liikunud ja uks tugevasti kinni kiilunud.
Tagajärgede likvideerimine: kaks lippi toetamaks uksepiita, pisut värvi ja olemas! Praeguseni käib uks, juba teist suve, kehvasti lahti. Ei oskagi kohe midagi lisada. Kas ma peaksin teile ka meie telefoni numbrid äkki avaldama? Igaks juhuks, kui vajate remondi teenuseid.
Hakkan määrima viimast pooliku tapeedi tükki. Analoogselt otsustasime selle lisada eelnevate kõrvale. Poolik tükk küll, aga külmkapi taha ei ole niigi tapeeti vaja. See tükk ulatus täpselt laest kapi ääreni; sobib.Uni tükib kohutavalt peale. Palju ei puudunud, kui oleks peaga liimi sisse vajunud.
“Ma ei saa aru,” alustan juttu. “… kuidas need remontijad suudavad nelikümmend aastat järjest tapeeti ja kipsplaate seina panna. Kas see töö erutab neid ka või?”
“Mina ei tea. Meestel peaks remonditööd veres olema. Seega lihtne teostada. Oskad ilma doktori kraaditagi,” ütles Raul vastu.
“Mina õpin loodusteadusi. Minu arust on huvitav näiteks vaadelda loomade ettearvamatuid liikumisi. Sellest ma saan aru, kui vaadeldakse veel taimi, aga ehitustööd? Igapäev üks ja sama reegel – liim peale ja seina.”
“Peaks ise ka ehitusele tööle minema,” pajatas Raul. Mõlemad naersime selle peale.
Uskumatud inimesed on remontijad küll. Äkki käivad nad värviplärakate ja pahtlitükidega kaetud kombensioonides ringi sellepärast, et naisi erutab vormiriietust kandvad mehed. Tavaliselt on nad ka “musklimehed”, see vist ka naistele meeldib. Kuid, appi!!! Teha iga päev samat tööd. No ei tea – vähemalt mitte minu jaoks – rutiin tapab!
“Olemas. Tapeet seinas. Ongi kõik,” ütlen Raulile. Jooksen tuppa ja vaatan kella - “16:41”. Ei läinudki kaua aega. Nüüd jäeb üle vaid kogu korter ära koristada. Riiulid tolmust puhtaks, vaibad ära kloppida, põrandad pesta, gaasipliit puhtaks küürida, peldikupott läikima nühkida ja palju muudki.
Lõpetasime koristamise mõni minut pärast kella seitset õhtul.
Kell on “21:02”. Lõpetasin Kerttu Rakke esimese täispika romaani lugemise. Täitsa mõnus oli. Huvitav ja kaasakiskuv. Arvan, et kui naiste maailm näeb välja selline nagu Kerttu kirjutas, siis ei erinegi ta palju meeste omast.
Tund aega tagasi tegime Rauliga süüa – itaalia pajaroog. Kõht on täis, raamat loetud, korter särab ja lausa läigib puhtusest. Enam ei kujutadagi ette nii hirmsat päeva, kui pühapäev kümnes veebruar aastal 2002 pakkus. Elu enam kunagi ei võta tapeedi panekut ette. Tuleb pisut hoolikam olla. Täna öösel magan kui laip.
Teisipäeva hommik. Rauli isa saabus. Tõi Tartust arvuti, maasika moosi, õunamahla ja vastla kukleid. Rauli ema, aga oli teinud lubatult kapsast hakklihaga kaasa. Jeahh!!! Papa Margus vaatas tähtsa näoga korteris ringi. Ta silmist paistis rahulolu. Mitte midagi ei saanud ta aru.
Unustasin vist öelda, et tapeet seisab seinas nagu “õlitatult”. Täiesti tibens. siiski on umbes paarkümmend plekki alles, aga “söögi tegemisel pritsib niikuinii”?!? Mis sest, et kolm ja pool paani jäi katmata, aga see on ju Rauli filosoofia järgi “pohhui”.
veebruar 2002