ehk siis aeg maha. võtsime aja maha. tal on vaja rahulikult mõelda. lasen tal mõelda ja selgusele jõuda. kõik järgnev oleneb nüüd temast… praegu on mul küll kahju, et ma olen nii häbelik, sest selle tõttu jäävad nii paljud asjad ütlemata. mõtlen palju, aga ei suuda neid mõtteid kuidagi sõnades realiseerida.
armukadedus on üks igavesti tüütu asi. eriti veel siis, kui ma enda arvates ei tee midagi(olen ma siis sinisilmne või lihtsalt loll?). aga nüüd ma siis tean, mis seda tekitada võib ja oskan edaspidi õigesti käituda.
mõnel korral tundsin ennast peaaegu et ahistajana, kui ühe õhtu jooksul mitu korda helistasin ja muudkui pärisin, et kus ja millal… minu jaoks oleks see küll selge signaal sellest, et keegi ootab mind, tahab väga minuga olla. deem, ma olen vist ikka liiga kiindunud temasse. aaahh, nii keeruline on kõik kõik kõik kõikkk KÕIK. deemit noh!
mõtelda on mõnus….aga vahepeal ka valus.
täna sain päris pikalt kursaõdedega inimsuhetest rääkida. hullult huvitav oli kuulata, mille järgi keegi omale poissi valib. ja siis veel see teema, et tüdruk valib endale mehe oma isa järgi. kas sinu jaoks on see üks ja ainus kogu eluks kuskil olemas? kas sa usud sellesse? mina tahaksin sellesse uskuda. olen vist romantik.