ma olen liiga kriitilise silmaga. jälgin tema iga liigutust ja see teeb mu enda elu liiga keeruliseks. ikka käib seest läbi kibe noot, kui ma näen, et nende põlved on üksteise vastas, kui aknast välja vaadates peab poole kerega teisel seljas elama, kui ta üritab mind segada rääkides teistega korraga ja kõvasti. ja ühel hetkel ma nägin ennast mehena. täpselt samas olukorras ja täpselt samamoodi sellest olukorrast välja tulemas. vaatamata nendele tähelepanekutele ma ikkagi tundsin, et temaga on täiesti võimalik ja kohati üsna tore koos pidutseda.
vahepeal mõtlen, et peaks hakkama suitsetama ja jooma. seltskonna mõttes. mulle on väga palju ette heidetud, et ma olen nii vaikne ja tagasihoidlik ja üldse ei räägi millestki. äkki see aitaks. siis ei peaks vähemalt üksinda toas passima ja näppu imemea, kui teised väljas suitsetavad (teistega kaasa minna lihtsalt niisama passima oleks ka imelik…mulle tundub vähemalt) või ei kutsuta mind tubliks lapseks, kui ma alkoholi asemel limonaadi ostan. aga ma tean, et ma tegelikult ei hakka neid asju tegema. see oleks mõttetu ja minu põhimõtetele vastukäiv.
ma saan aru, et see, kui ma seltskonnas eriti sõna ei võta, paneb ümberringseid arvama, et mul on midagi viga, midagi on halvasti, et ma olen imelik. aga ma tõesti ei oska kaasa rääkida siis, kui inimesed räägivad pidevalt oma ühistest kogemustest, koos läbi tehtud üritustest, sest mina pole neid läbi teinud, mul pole seda kogemust, mis neil mitmete koosveedetud aastate jooksul on tekkinud. ma saan vaid noogutada ja kuulata nende vingeid lugusid. pealegi mulle meeldib kuulata. mind see ei häiri, aga tundub, et teisi küll… ma ei tea, mida ma tegema peaksin. ma tean, et ma oma sõprusringkonnas ei ole vaikne hiireke…