See oli ilus päev. Hommikul säras päike ja kõik tundus olevat kõige paremas korras. Tundus, et maailm on nii ilus. Sel hommikul armastasin ma elu. Ma ei uskunud, et miski seda tunnet rikkuda võiks.
Ma olin armunud. Armunud Tema hallidesse simadesse ja pehmetesse huultese. Tema suudlus, see oli nii joovastavalt õrn ja hooliv. See, kuidas ta eelneval õhtul mind hoidis. Ta ütles, et armastab mind. Ta lubas, et ei lahku must iial. Ta lubas, et ei jäta mind enam iialgi üksi. Ta ei pidanud oma lubadust.
Veetsime päeva koos. Jalutasime käsikäes pargis ja sõime jäätist. Õhtul saatis ta mu koju. Ühel ta sõbral oli sünnipäev. Pidu toimus kuskil maakohas, linnast mõnikümmend kilomeetrit eemal järve ääres. Ta ütles, et see on ilus paik. Lubas mu kunagi sinna viia. Järjekordne lubadus, mida ta murdis.
Järgmisel hommikul tundsin, et midagi on valesti. Helistasin ta mobiilile. See oli väljalülitatud. Kella kolme paiku võtsin julguse kokku ja kõndisin ta maja juurde. Helistasin uksekella. Pikka aega oli vaikus. Siis kostsid sammud. Uks avanes ja seal seisis Tema äranutetud näoga ema. Küsisin, kas Tema on kodus. Selle peale hakkas Ta ema taas nutma. Ma ei mõistnud midagi. Ema kutsus mu sisse. Küsis, kas ma olen mõni Tema sõbratar. Vastasin, et jah, olen Tema tüdruk. Ema palus mul istuda. Nahkdiivan kleepus ebameeldivalt. Ema ütles, et Tema on surnud. Ta oli uppunud, kui kanepiuimas ujuma oli läinud. See uudis tuli kui välk selgest taevast. Tema? Aga Tema ei tarvitanud ju midagi. Kuidas see võimalik on? See ei olnud Tema? Ei, ei saanud olla.
Tuhat küsimust vasardas mu peas. Olin samaaegselt kurb ja vihane. Vihane Tema peale, et ta mu üksi jättis. Kuigi istusin, tundsin, kuidas mu jalad värisema hakkasid. Kuid ma ei nutnud. Ühtegi pisarat ei voolanud mu põskedel. Tõusin vaikides püsti. Väljusin Ema küsimuste saatel. Läksis Sellesse parki. Parki,kus me eelmine päev olime veel koos istunud. Sinna, kus olin olnud õnnelik. Sinna, kus Ta oli lubanud. Lubanud lubadusi, mida Ta ei täida…