Aeg on liigestest jälle üsna lahti, lonkab iga seierit; üha enam inimesi ärkab hommikuti painava kuklatundega, et midagi on toimumas. Raadiod sellest veel ei räägi, teevad lihtsalt müra, et inimesi rahustada; televisioon tuleb massiparanoiadele poolele teele vastu, pakub konspiratsioone ja vihjeid, mis inimesi aga tegelikkusest eksitavad. Kõik tajuvad, et midagi toimub, kuigi vahendid vastupidises veenmiseks on võimsad. Elektris ei saa eksida. Üha rohkem inimesi, sümptomaatiliselt võigas hulk inimesi tajuvad seda instinktiivselt. Nad hakkavad kokku hoidma, nad hakkavad millegi vastu võitlema, kobades oma teadmatuses ja informeerimatuses; üha enam uusi algatusi, üha ühiskonnakriitilisemad avaldused, jõud on, aga sihti ei ole. Midagi on valesti, miski kisub inimkonda hävingusse, aga veel ei teata, mis see on.
See toimib alati. Asjad sünnivad teineteisest ning mõnikord saab neid hakata ette ennustama. Me ju ei saa kindlad olla, aeg võib olla sinusoid, iga tõus ennustab langemist ja vastupidi.
Alati on inimesi, kes seda tunnetavad, kes seda käivitavad ja teisi kaasa tirivad, toimivad niiöelda katalüsaatoritena. Keegi, võis vast olla Cioran, kirjutas sellest, kuidas iga tsivilisatsiooni allakäik toob endaga kaasa massilise haigustele pühendumise, sealjuures tohutu hulga ravitsejaid ja ravimeid; ühiskond on inimeses juurdunud sügavamalt, kui me tahaks uskuda; igaüks meist on teatud mõttes ise ühiskonnamudel, kõikide oma haiguste, tujukõikumiste, tendentsidega. Sellepärast tajuvadki inimesed enamasti ära, kui midagi suurt hakkab toimuma, ning valivad sellele vastavalt omamõõtmeliste vahendite hulgast midagi, mis leevendaks kaost inimeses ja seeläbi ka suuremas mastaabis.
Eriti tundlikult reageerib sellistele võngetele enamasti ilmselt kunst ja kirjandus kui ühest küljest natuke süsteemiväline, teisest küljest kõige tundlikum inimtegevuse jälg.
Ühesõnaga, arenevas heaoluühiskonnas, suhteliselt stabiilsete majandusnäitajate ja nähtavasti eluvõimelise poliitika riigis hakkavad tekkima kentsakad kalded ja protsessid. Inimesi kisub kunsti, eneseväljendusse. Plahvatuslikult kasvab näiteks noorluuletajate arv. Almanahhid, kogumikud. Igaühest võib saada meister. Keldribaarides mängivad ööst öösse järjest uued ja uued muusikakollektiivid. Enam ei mõju pentsikuna kõrghariduse omandamine mõnel täiesti ebapraktilisel humanitaaralal.
Kõigil on midagi öelda!
Kõik loovad.
Nagu katastroofide eel ikka, on ravivahendite rohkus säherdune, et lakkab tegelikult toimimast leevendajana, vaid tekitab järjest enam uusi vaevuseid.
(Eespool toodud näites ravimite ja ravitsejate kohta kulmineerub see lõpuks sellega, et iga haiguse kohta on lugematu arv rohtusid, iga teine inimene on arst – hõõrumine on nii tugev, konkurents nii vänge, et ühiskonna funktsioneerimiseks PEAVAD kõik inimesed jääma haigeks. Plahvatusliku loome kohta on raskem sellist paralleeli tuua: tundub tõenäoline, et kui kõik inimesed LOOKSID, siis keegi ei HÄVITAKS, aga inimese tasakaalustamiskirge tundes näiks loogilisemana see, et mida rohkem on loodud, seda rohkem tuleb hävitada.)
Enese talletamine on muutunud lihtsaks. Megabaitidest terabaitideni, vahendid seinast seina. Tundidepikkused salvestatud vestluslogid poolvõõrastega, miljonite kaupa päevaülestähendusi blogide näol, aina suurema mahuga internetipostkastid, et iial ei peaks enam kustutama ühtegi meili, miljardid udused digifotod hetkedest ja inimestest. Tuhanded inimesed päevast päeva üle linna sadades turvakaamerates. Informatsioon selle kohta, mille eest sa kaardiga maksad, millisest metroopeatusest sa sisened transpordivõrku ja kaugele sa sõidad, mida sa internetist alla laed, kui kaua sa ühel või teisel saidil viibid. Helisalvestised – kes mida ütles, mis intonatsiooniga, mis kõnerütmiga.
Mida ei saa tõendada, seda pole olnud.
Iga talletamata hetk on nullhetk, seda pole olnud.
Ühtegi mõtet, mida sa oled mõelnud ning jätnud üles märkimata, pole olemas. Või kui keegi teine on selle sinu asemel üles kirjutanud, siis oled sa oma mõtte igaveseks temale kaotanud.
Iga inimene, kelle kirjad sa oled kaotanud, lakkab eksisteerimast.
Kui sul ei ole fotot endast lapsena, siis sa ei tea, kas sa üldse kunagi oled laps olnud.
Sest seoses kogu selle infotulvaga teame me nüüd paremini kui ükski põlvkond enne meid, et inimteadvus on hõlpsaltmanipuleeritav, kõik tõed ja väärtused on sisendatavad, inimene saab kindel olla ainult selles, mida ta ise on näinud ja tajunud. Mälestusi ei saa usaldada, loeb olevikuhetk. Loeb see, mida saab reaalselt, vahetult puudutada või tajuda.
Ühesõnaga, üha kiiremini ja kiiremini kuhjub inimeksistents aja andmebaasi, kogu talletatud teave mõjub nii pimestavalt-kurdistavalt, et enda olemise tundmiseks peab inimene konverteerima iseennast samasse märgisüsteemi.
Kui sa ei loo, siis sind ei ole olemas.
Inimene, kelle nime google’i otsingusüsteem ei suuda leida, on meie märgisüsteemi kohaselt elanud nullelu, ta ei ole panustanud infotootmisesse, meil ei ole tema kohta andmeid.
Oletame nüüd, et parajasti, kui veel midagi kindlat ei ole selgunud, aga mingi närviline tunne ajab inimesi tagant ja tõukab neid ennast väljendama, toimub ühes äärelinnabaaris teatavas mõttes oleng, võib-olla kontsert või luuletustelugemine. Kõik kohaletulnud inimesed on ühel või teisel viisil loojad ning teisalt samavõrd loomingutarbijad. Igaüks püüab ajada oma asja, püüab hoida kinni oma hääbumahakkavatest printsiipidest ajas, mis möirgab absurdi ja kurdistab.
Üks fotograaf, kes toimuvat jäädvustab – võib-olla mõne ajalehe või seltskonnarubriigi jaoks, võib-olla nende inimeste jaoks, kes siin on, võib-olla püüdest tabada ootamatuid hetki, leida midagi kunstilist, võib-olla harjutamiseks, võib-olla selleks, ise pärast mäletada, et ta siin olnud on – see fotograaf tutvub ühe ilusa, ent kuidagi passiivse naisterahvaga, kes toimuvat küll jälgib, aga ise ei paista midagi tegevat. Selgub, et naine on tantsijanna, lapsest saadik balletti õppinud, teeb tantsuteatrit.
Fotograaf küsib tantsijalt:
„Kas sind ei vaeva mõnikord see, et sa töötad terve elu millegi nimel, mis kestab ainult hetke ja on kohe kadunud?“
Baleriin nipsutab kärsitult sõrmi ja vastab: „Niimoodi ei saa mõelda. See ju ei kao. Kui kas või üks inimene minu tantsu näeb, siis see ei kao.“
„Nojah, kui ta sinust kirjutab või sind pildistab,“ nõustub fotograaf. „Aga ikkagi. Sa õpid balletti varasest lapsepõlvest saadik kogu aeg, et saavutada meisterlikkus, aga juba õige pea oled sunnitud hoopis katki jätma, sest oled liiga vana. Sinu hetk on möödunud.“
„Tead,“ ütleb baleriin. „Ma ei usu sellesse, et kunst seisneb talletamises. Tõsi küll, ma naudin fotograafiat ja ma olen tänulik inimestele, kes on pildistanud ilusaid hetki ja ilusaid inimesi. Aga samavõrd naudin ma ka ilusaid hetki ja ilusaid inimesi, kui ma nendega reaalajas vastamisi satun. See, et ma neid näen, on iseenesest juba kunst, ma ei pea seda kuidagi salvestama.“
„Sa ei saa ometi öelda, et kui sa vaatad fotograafiat või maalikunsti või kui sa loed näiteks luulet, siis sa näed ainult seda, mida on kujutatud! Kunstis ongi ju oluline just et kuidas?“ on fotograaf siiralt üllatunud.
Tantsijanna kohmetub ja mõtleb järele.
„Aga see on ju käsitöö, see on ju tehnika ja võttestik,“ ütleb ta lõpuks. „See on ju need tuhat plié’d ja jeté’d ja piruetti, mida tuleb täiuslikult osata, et hakata selle peale looma modernset tantsu. Või aastate kaupa klassikalist joonistamist selleks, et kunagi teha Malevitši või Pollockit. Muidugi ma imetlen seda, ma ju ei väidagi vastupidist, aga kunst on nägemises, mitte tehnikas.“
„Aga kas sa ei arva, et tehnika arendab nägemist?“ uurib fotograaf ja tantsijannal ei jää muud üle kui nõustuvalt õlgu kehitada.
„Ära saa minust valesti aru,“ ütleb tantsijanna, „ma armastan tantsimist ja ma teen väga palju tööd, et ma saavutaksin täieliku kontrolli oma keha üle, et iga mu liigutus oleks võimalikult täpselt koordineeritud ja teadvustatud. Ainult sellisel juhul on loomine võimalik, kaoses ei ole loomingut ja füüsiliselt halvas vormis inimese keha on kaos, tema kontroll oma liigutuste, kehamälu, närvide ja lihaste üle on minimaalne. Ausõna, ma saan sellest aru. Mida ma tahan öelda, on see, et asi ei muutu kunstiks sellepärast, et ta on fikseeritud.
Kujuta ette poeeti, kes loob kohapeal luuletuse, loeb selle oma kõige paremale sõbrale ette ning unustab seejärel. Kas sa väidad, et see ei ole kunst, kuna see jääb üles kirjutamata?“
„Noh, ei, seda ma ei väida,“ vastab fotograaf. „Aga fotograafia ja kujutava kunstiga on teistmoodi, ma arvan. Ei ole võimalik teha fotograafiat ilma seda mingil moel fikseerimata.“
„Kuidas nii! Minu arust sellega on just kõige lihtsam! Näiteks sa kõnnid hommikul mööda tänavat ja näed midagi, mis kõikide sinu tehniliste teadmiste – kompositsioon ja rütm ja mis iganes, ma ei tunne teie terminoloogiat – kõikide sinu sellekohaste veendumuste järgi on ideaalne foto, aga sul ei ole aparaati ja sa kadreerid selle stseeni mõttes ära. Seejärel kõnnid edasi, kuni näed uut stseeni. Kas see ei ole kunst?“
„Ei ole ju, kui mina ainsana seda näen. Võib-olla – võib-olla, kui ma kõnnin koos oma kõige parema sõbraga, nagu see naiivne poeet, ning näitan talle seda stseeni (kuna ta ise ei oskaks seda näha), siis võib-olla see on natuke kunst, sest mina tekitan temas mingi pildi kaudu reaktsiooni. Aga kui ainus reageerija olen mina, siis see ei ole kunst. Ma ei ole midagi loonud.“
„Just. Selleni ma tahtsingi jõuda!“ rõõmustab tantsija. „Minu meelest see on praeguses ajas sümptomaatiline, et me peame iseendid loojateks, kui tegelikult me lihtsalt moondame maailma pakutud toormaterjali ja enamasti väga väiklastel põhjustel väga viletsasti. Keskajal ei kirjutanud keegi millelegi nime alla, sest kõik oli Jumala töö läbi ühe või teise inimese kui pelga vahendi. Tänapäeval me läheme autoriõiguste üle tülli mõne mõttetu viisijupi või fraasi pärast. Me kõik oleme ainult vahendid.“
(Seda, kas kumbki vestluskaaslane mõnda jumalat usub, nad arutama ei hakka. Vaikimisi on mõlemad nõus, et inimene allub endast suuremale süsteemile, olgu selleks mõni kuri jumal või lihtsalt universum kogu oma seletamatuses.)
Tantsijanna jätkab.
„Eesti keeles on sõnal LOOMING ju isegi selline olevikudimensioon, kõlab nagu inglise keele kestev olevik, see –ing lõpp. Seevastu sõna LOODUS – mõlemad sõnad tulevad sõnast LOOMA -, loodus on see, mis on juba loodud. Loodus on Jumala tehtud, või mingi meile eelnenud korrapära tehtud. Meie loodud loodus on tehisloodus, meie võime luua hetkes, siis see on looming.
Me elame haiglaslikult mineviku külge klammerduvas kultuuriruumis, see on lihtsalt meie tsivilisatsiooni temperamenditüüp. Kõik peab olema dokumenteeritud, me dokumenteerime kunsti.
Ja sellepärast VÕIN ma kogu seda kunsti ja loomet – või loodust - tõlkida teistele inimestele ümber ja see on minust tänuväärne – panna meeletu kogus tööd sellesse, et kirjutada romaan, mis paneb kellegi teistmoodi mõtlema, või laulda laul, mis tekitab kelleski täiesti uutmoodi tundeid; see on ilus, ma armastan seda; ma tahan öelda lihtsalt seda, et kunst on see juba siis, kui ta on veel ainult minu nägemuses. Muidugi lisandub nägemusele kogu töö väärtus ja kõikide nende raskete tehnikaõppimiseaastate väärtus; aga kunst kui selline ei ole ju konstruktsioon, mida sa paned erinevatest tükkidest kokku nagu masinat. Kunst on idee, kas ei ole?“
Fotograaf mõtleb pingeliselt järele ja kratsib lõuga, rüüpab konjakiklaasi tühjaks.
„Jah, ma saan aru. Sinu jutust jääb mulje, et ma olen nekrofiil, kes kiibitseb surnud hetkede ümber, talletab midagi, mis on tegelikult juba möödas.“
„Me oleme kõik nekrofiilid. Me elame nii tugevalt minevikule, sest me kardame seda, mis on tulevikus,“ arvab tantsijanna. „Kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Sellest see haiglane kihk kõike kunstiks talletada.
Mida ebastabiilsem on olevik, seda palavikulisemalt hakkame me kõike säilitama. Kujutame hetki ja inimesi, kes võivad kohe kaduda. Et oleks, mida hiljem mäletada. Et asjad materialiseerida ja omastada. Aga tead, mis on selle juures kõige traagilisem?“
„Mis?“
„See, et me oma paanilises jäädvustamisevajaduses unustame asju sageli vaadata ja tajuda. Nagu väikesed jaapani turistid, kes reisivad ringi ja pildistavad kõike ning alles kojujõudnuna vaatavad fotodelt, kus nad käinud on.“
„See on individuaalne,“ arvab fotograaf, „aga sul on õigus, see oht on olemas küll. Hetki on raske kogu aeg väga intensiivselt tajuda, teeb haiget. Fotoaparaadi taha varjumine distantseerib. Sama on, ma arvan, ka näiteks kirjutamisega. Teise märgisüsteemi tõlkimine neutraliseerib olukorda mingil määral.“
„Jah, aga sa nõustud, et tegelik looming, tegelik elu on ajas ja hetkes praegu, meie ümber?“
„Jah,“ ütleb fotograaf, „aga samavõrd on loomingut ja elu ka näiteks viiesaja aasta vanuses kunstis, kui seda on suudetud tabada nii, et see veel praegu puudutab. Sellest see teema üldse alguse sai. Kas sa ei tunne vahel vajadust säilitada oma kunsti nii, et ta räägiks veel pärast sinu surma hoopis mingi teise ajaga?“
„Kindlasti vahel,“ ütleb tantsijanna. „Aga ma elan praegu. Ja ma loon praegu. See on mulle väärtuslik. Ma ei usu minevikku ega tulevikku, kuivõrd kummaski ka potentsiaali ei ole või kui palju ma ka kummastki õppida ei või.“
„Lõpuni ei nõustu me selles teemas iialgi,“ arvab fotograaf. „See on lihtsalt eri kunstide vahe. Mina olen nekrofiil ja sina oled surmale määratu.“
Nad naeratavad nukralt ja lepivad, et tegelikult jääb suurem osa nende mõistmishaardest välja.
Ja maailmas hakkavad varsti juhtuma suured ja jubedad asjad, terve internet kogu sealse informatsiooniga lendab vastu taevast, kõik mega- ja terabaidid haihtuvad minevikku ja mälestusse, sõjad purustavad jälle reaalselt, lammutavad linnu ja hukutavad inimesi, suur hulk kultuurimälestisi väga paljudes suurlinnades hävineb; see, mis jääb järele järgmisele põlvkonnale, on ainult täiesti juhuslik valik hetki ühest või teisest ajast. Keegi ei saa ilmaski enam teada, mis oli kõige suurem kunst; minevikust jääb alles ainult mingisugune hägune idealistlik ettekujutus, mingisugune kujutluslik atmosfäär, ja kõik tänased loojad on surnud.