Preisimaal 1915
Varsti saab tollest juba aasta, mil kodunt lahkusin (ja ühtlasi ka aasta suure ilmasõja algusest). Mäletan veel viimast õhtut pere seltsis: ilus laupäevaõhtu, heinamaadel rõkkavad ritsikad, Miina saunast õhetavad põsed. Õeke, armas, oli ajanud mulle pika heinakõrre otsa ilusaid priskeid metsmaasikaid, pakkus neid mulle, ise rääkis häbelikult: näljakustutuseks teele. Nooremad vennad, kes muidu hetkekski ulakuste tegemist ja väljamõtlemist ei lõpetanud, kõndisid nüüd ringi noruspäi: osalt sellepärast, et lahkumas oli lõbus seltsiline ning hea õpetaja koolitükkides, milledega Augustil ja Märdil kuigi sõbralikku läbisaamist ei olnud; teisalt jälle jagati ema-isa suurt muret ning salajast kartust, et ehk enam kunagi ei… Oli ju suur sõda Euroopas lahti läinud ja mina ühes paljude seltsilistega ootasin rindemehe saatust. Vanem vend Juhan hoidis tol õhtul rohkem kui muidu minu seltsi. Kallis vend! Noorpõlve armsaim seltsiline, rahulik ja arukas, võttis igate pidi isa järgi, kes temast talule uut peremeest kasvatas. Igatsen teda, vahest rohkemgi kui armast isa ja ema. Aga nukker hakkas emakest vaadates, kuidas ta seal suurrätiga nina pühkis ja mu seljakoti kallal askeldas. Isa kinkis uhke taskunoa, mida poisipõlves Raua Eedi poes klaasvitriini all imetlemas sai käidud. Oli kuidagi eriline tunne, uhke ja samas ka kurb. [—-]
Nüüd oleme siin Preisimaal, Samsonovi juhatusel suure Vene riigi läänepiire kaitsmas. Oma küla poissegi on paar tükki meie rühmas, vaimsus on hea. Valmisolek - too on nagu ikka sõjas. Siin ei küsi keegi, kas sa oled valmis relva tõstma, ennem saadetakse kuul kulmude vahele. Nii räägivad vanemad vene sõdurid, kes sajandi alguses jaapanlastega kähmlesid. Ja neid usutakse.
Ei tea, mis meist saab. Kui oleks Jumalgi abiks… [—-]
Venemaal 1918
[—-] Ei tea, kas tõepoolest oli taevaste vägede käsi mängus, aga igal juhul viieteistkümnendal aastal me Villemi suurtükitule alt pääsesime. Kogu öö redutasime kusagil üksildases rabas, kuhu ainult kaugelt kostusid sõjatandri hääled. Samsonovi suurt armeed peksti nagu koerakutsikat, meie kaaslased langesid. Ent meie unistasime “reeturlike” mittevenelastena juba koduradadest.
Koju me aga ei saanud. Selle asemel viidi meid kesk Venemaad punast revolutsiooni läbi viima. Mõned keeldusid - ja neid ei nähtud enam kunagi. Meile jäi vaid lootus tubli teenistuse korral elu säilitada. Nüüd siis istun rongis teel Ukrainasse, kus samuti kohe-kohe riiki pöörama hakatakse. Oleks vähemalt miskit lugedagi, niiviisi unub varsti kogu koolitarkus ära. Elu on alatu ja eilne kapsasupp lehkab hapukalt. [—-]
Saksamaal 1920
Sain lõpuks mõned lehed paberit, et teha tarvilikke ülestähendusi oma elust. Olen nüüdseks juba kolmat aastat Saksamaal, kuhu sattusin segastel asjaoludel. Ukrainas võeti mind valgete poolt kinni ning saadeti Saksamaale sunnitöölaagrisse. Seal oli vilets: mehed olid kõhnad, kasimata ja räbalais, pead kõigil tinge täis… Alguses olin meelt heitmas - kojupääsemislootust polnud, ümberringi räägiti võõrastes keeltes, töö tahtis hinge seest võtta. Elasime suurtes kehvasti püstipandud hoonetes ehk barakkides, palju erinevatest rahvustest inimesi koos. Leidsin mõttekaaslasi ja sõpru, kellest eredaim mälestus seisab meeles Gunnarist. Oli üks veidi üle kahekümne aasta vanune Põhja-Rootsist pärit poiss, kellega me ruttu leidsime nii-öelda “ühise keele”, mis oli soome keel sekka poetatud eesti- ja rootsikeelsete sõnadega. Jagasin temaga oma vähest toiduportsjonit, kuna oli teine niigi nadi väljanägemisega, aga vangilaagri toidu peal läks puhta surnu nägu, ükskord kraavikaevamisel isegi minestas, misjärel mina mõnede kaaslastega tema kraavist välja tõstsin ja jällegi üles äratasin. Oli veel ka üks tore Itaaliamaa mees Lucio, kes hirmsasti laulda armastas ning mitmelgi korral meie meelehärmi peletas. Ka prantslastega sain hästi läbi, nii et aasta pärast, kui meid mujale saadeti, oskasin päris talutavalt rootsi keelt rääkida, mõistsin mõningasel määral itaalia ja prantsuse keelt, ning ka saksa keel oli päris selgeks saanud. Järgnevalt leidis aset kõige kohutavam sündmus minu elus. Meilt - peale minu veel mitukümmend meest - kooriti kõik riided kuni viimse alussärgini ning suleti nädalaks ajaks ilma söögi ja joogita ühte mahajäetud heinaküüni keset Saksamaa metsi. Oli septembri lõpp, ilmad olid külmad ja niisked, paljud haigestusid mitmesugustesse külmetushaigustesse ning surid. Nii lõppes lõbusa itaallase Lucio elu. Gunnar ja mina aga pidasime vastu, hoidsime üksteise ligi ning istusime põrandalt kokkukraabitud höövlilaastuhunnikus. Nädala aja pärast algas õudus. Sakslased tulid meie juurde, kaasas ämbritega hernejahuputru. Paljud mehed, kellelt nälg tahtis silmanägemist võtta, kaevasid ämbritest pihuga putru ning toppisid endale sisse, kui palju mahtus. Mõned vanemad mehed aga hoidusid pakutud toidupoolist vastu võtmast. Gunnar ja mina talitsesime samuti nurisevaid kõhtusid ning vaatasime pealt, kuidas ämbrid tühjenesid. Õhtupoole tekkisid sööjatel tugevad kõhuvalud, järgmiseks hommikuks oli enamik neist surnud. Ellujäänud viidi minema, neid pesti ja kasiti ning anti uued riided selga. Seejärel saadeti meid mööda suurt Saksamaad laiali, kes kuhu. Gunnarit ei näinud ma enam kunagi, ent loodan, et ta käsi pärast meie viimast jumalagajättu paremini on käinud.
Minu elu- ja töökoht on nüüd Mecklenburgis, ühes talumajapidamises, mis meenutab isa oma, kuigi siin peavad teenijad ja sulased sööma ja magama tallis ning palka ei saa sentigi. Pererahvas on lahke ja vaatab minu peale hästi, sest et ma ladusasti saksa keelt kõnelda mõistan.
Olen nüüdseks juba veidi kosunud ja ka eluisu on tagasi tulnud. Ühtlasi mõtlen üha sagedamini kallite vanemate peale. Mis küll toimub seal kaugel Eestimaal ja eriti kodukandis? Juhan peaks nüüdseks juba pärisperemees olema, Miina õnnelikult abielus, vennaksed Kusti ja Märt tarkust taga nõudvad härrad. Ja ema-isa! Kas usuvadki enam, et nende poeg Karl kusagil elus on ja nende peale mõtleb, nii et meel härdaks läheb ja silmad läikima löövad? Kas on neid ennastki enam?
Siin talus on peale minu veel paar sulast ning ka mõned tüdrukud. Ühe neiu, Grete, leian mina iseäraliselt kauni olevat ja temagi vaatab minu peale hästi, kuigi sõja- ja vangistusaastad minu näo ja käed parkinud on ning juuksedki välja langema kipuvad. Tema ei pea sõjast suurt, aga armastab kuulata jutte minu kodumaast ja räägib ka oma isatalust heameelega. Paljuski meenutab tema mulle kallist Miinat, õekest. Meie vestlused on alati pikad ja hingekosutavad, leevendades nii suurt igatsust, mida meie mõlemad kodu järele tunneme. Öösiti aga kriibib rahutus hinge ja nagu tõmbaks kuhugi… [—-]
***
On 1931. aasta augusti viimased päevad. Päike soojendab veel üpriski agaralt, vili valmib peades ning esimesed agarad terad kukuvad kuivanud maapinnale. Algab viljalõikus - töine aeg, mille puhuks võetakse suurematesse taludesse abiks päevilisi ning lõuna ajal rõkkavad heinamaad rõõmsast laulust.
Ühes Lõuna-Eesti küngaste vahel asuvas talus on just lõpetatud ennelõunane töö ning istutakse alla jõe äärde maha end värskendama ning kerget einet võtma. Mida selle palavaga ikka nii väga – hapupiim, leivatükk ning paar silku - peaasi, et olemine vähe tahedam oleks. Peremees ühes perenaisega istuvad kõrge pajuvõsa ääres vilus ning arutavad midagi tasakesi. Palgatud tööjõud – valdavalt üliõpilased - suplevad koos noorperega kilgates ja käratsedes soojas, laisalt voolavas jõevees.
Äkki märgatakse kedagi lähenemas. Tulija hingeldab raskelt, tema helesinisel vormipluusil on näha tumedamaid laike. Peremees tõuseb kähku põõsa alt püsti, rapsib end rohust puhtaks ning ulatab “ärrale politseinikule” terekäe. See võtab käe vastu, surub seda asjalikult ning küsib siis: “Kas teil, härra, on viimase kahekümne aasta jooksul pereliikmeid sõjas kaduma läinud?”
Peremees kratsib uurivalt pead ning vastab siis kerge nukrusenoodiga hääles oma mahlakas lõuna-eesti kõnepruugis: “Noorem veli läts jah sõtta suure ilmasõja aigu, põle tast kuuln’d pärast toda. Teised veljed sõdisid siinsamas, Vabadussõjas, aga tuu Karl, tuu läts jah Saksa Villemi vastu kohe… Ja räägitass’, et üits põlvepikku poisike kah sealt ei pääsend.”
Politseinik manab näole ükskõikse ilme ning hakkab küsitlema: “Kui vana see teie vend praegu siis oleks ka?” “Nu eks ta midägi üle neljakümne ikka oless’.” “Ja mis tema, see tähendab, teie isanimi on?” “Eks ma Juhan Jakobi poig ole, tema sis Karl Jakobi poig.”
“Ärra politseinik” küsib veel üht-teist ning ütleb siis: “Kui teil oleks võimalik minuga kaasa tulla?… Tartu, politseimajja.”
Peremees läheb natuke ähmi täis ning hakkab pobisema, et kuidas siis nii, kallil viljalõikusajal, ja ega’s tema midagi kurja ometigi pole teinud, rääkis vaid nii, kuidas asi on. Lõpuks aga – muidugi tuleb naine ka kõrvale tänitama – ütleb: “Nu ega’s seaduse vastu saa,” ja lisab seejärel rutakalt: “Oodaku ärra natuke, mool vaja kodunt läbi käia, kere kaevuveega üle uhada, puhas riie selga panna.”
Sama päeva õhtul jõutakse Tartusse ning Juhan Jakobi poeg viiakse tuvastama oletatavat Karl Jakobi poega. See jutustab juba mitmendat korda üsna uskumatult sellest, kuidas ta olla jala Saksamaalt Eestisse rännanud ning ainult ettevaatamatuse tõttu Eesti-Läti piiril kinni võetud. Pärast põhjalikku uurimist ja vaatamist selgub, et tõepoolest on kulla noorem veli üle viieteistkümne aasta jälle kodumaa pinnal, kuigi lühikese sakris metslasehabeme ja õblukeste, päikesest põlenud põsesarnade varjust on esialgu tuttavaid silmi raske ära tunda. Kogu olekki on Karlil elunäinud mehe oma, pilk rahulik ja kinnine. Juhani süda rõõmustab, teel koju räägivad vennad pikalt vahepeal toimunust. Kuuldes, et kallid vanemad on mõlemad manalateele läinud, õde Miina abielus ja suure koha perenaine ning nooremad vennad linnas suured teadusehärrad, on Karlil küll ema-isa pärast kurb, ent õe ja vennakeste pärast tuline heameel. Ta küsib palju kodutalu kohta ning noogutab heakskiitvalt, kui Juhan räägib vahepeal püstitatud abihoonetest, istutatud metsast, suurtest liigirikastest heinamaadest ja ilusast punasest eesti karjast, kes seal sööb.
“Tead, veli,” ütleb ta tasahilju Juhanile, “nagu hea oleks olla. Natuke ärev ja … õnnis.” Ja Juhan haarab hardas meeles oma venna käe ning hoiab seda kogu ülejäänud sõidu.
Juba on päike veerenud silmapiiri taha, kui jõutakse koju. Karl tahab veel õhtul üle käia kõik oma lapsepõlve armsamad paigad metsas, heinamaal ja jõe ääres. Ta läheb üksi ning viibib kaua. Perenaine ühes lastega, kes küll põlesid uudishimust näha kallist kadunud sugulast, on juba sügavas unes, kui uks lõpuks hingedel liigatab ja Karl sisse astub. Juhan, kes pika päeva väsimust trotsides venna tagasitulekut ootas, juhatab talle kätte magamisaseme. Räägitakse veel paar sõna juttu homsest tööpäevast ning siis heidab peremees Juhan teise tuppa perenaise kõrvale puhkama.
Järgmisel hommikul, kui minnakse peremehe nooremat venda äratama, lamab see oma voodis surnult. Tema näol on rahulik-kirgastunud naeratus, mis tahaks otsekui öelda: nagu hea oleks olla. Midagi muud nagu polekski enam vaja.