Tuulpõlevate maade
varjus libises
lagendike siirus
üle puhaste ja
siniste meelte,
katsudes vaid
neid lüüa ja
muuta meelaks
minevikuks, mis täis
vaid aega, millest
säilinud ei ole
ühtegi pilti
ega mõtet,
vaid teadmine,
et kunagi peegeldus
silmis lendavate
lindude helk