Novella Mortenegro
Ühel 1347. aasta pimedal sügisööl, kui sadas paduvihma ja tuul puhus järeleandmatult, kõndis mööda kitsast loogelist kaljuteed Principio linna poole mustas mantlis mees. Aeg-ajalt ta libastus märjal teel ja vahetevahel tõmbas oma kuuehõlmu kokkupoole, ise samal ajal külmast üleni värisedes.
Kui ta väikelinna väravast sisse astus, lõi kell parajasti südaöötundi. Mees kõndis veidi aega mööda ühte tänavat, pööras siis paremale, siis vasakule ja jõudis lõpuks võõrastemaja – Antico – juurde. Ta oli vaid paar korda koputanud, kui uks juba avati ja ta sisse kutsuti.
“Teie päralt on meie parim tuba! Härra…?”
“Mortenegro,” vastas mustas mantlis mees, ise rahapunga taskust välja tõmmates.
“Just nimelt, härra Mortenegro, te saate meie parima toa. Ainult 10 kuldfloriini öö!” jätkas erutunud võõrastemajaomanik agaralt.
“Kahtlemata soodne hind,” ütles härra Mortenegro pisut irooniliselt, kuid asetas palutud raha siiski lauale.
“Tulge nüüd minu järel, ma näitan teile teed.”
Ja nii viis võõrastemaja omanik, keda kutsuti rahva seas pilkavalt härra Voraceks, musta riietatud külalise ühte pisikesse teise korruse tuppa ning lahkus ise kiiresti, sealjuures märkides, et hommikusöök ei ole hinna sees.
Kahtlemata on see kõige viletsam tuba, kus ma kunagi ööbinud olen, märkis härra Mortenegro muiates iseendale. Tuba oli igivana ning paistis, nagu poleks seda juba aastaid kasutatud, koristamisest rääkimata: peegel oli räpane, põrandat kattis pehme valge tolmukiht ja riidekappi kaunistasid loendamatud ämblikuvõrgud. Aga sellel hetkel polnud see oluline, kui härra oleks otsinud luksust ja mugavust, poleks ta oma jalga selle linna lähedalegi tõstnud. Ei, tema oli siin hoopis teistel põhjustel.
Vaevalt oli kell löönud kuuendat hommikutundi, kui härra Mortenegro oli juba jalul. Tema esimene mure oli leida sellest armetust linnast mingi vähegi talutav söögikoht ja seejärel ka uus öömaja, sest isegi temasugusele mehele tundus 10 kuldfloriini ühe öö eest väikese varandusena.
Umbes kella poole seitsme paiku astus härra Mortenegro võõrastemajast välja veel veidi vihmamärjale kõrvaltänavale. Ta oli vaid paar minutit väikestel kitsastel tänavatel uidanud, kui leidis sobiva söögikoha – Semplice-nimelise kõrtsi. Härra Mortenegro istus pika puust laua taha ja jäi ootama. Peagi tuli tema juurde sõbraliku naeratusega ümar keskealine naine, kes tutvustas ennast kui preili Gabriela Corteset, ja küsis, mida ta võib härrale pakkuda.
“Palun tooge oma parimat punast veini ja veidi juustu,” ütles härra Mortenegro.
Preili Cortese lahkus tagaruumi ja tuli peagi nõutud söögi-joogiga tagasi. Härra sõi, kuni kõht sai täis, ja kutsus siis preili Cortese uuesti enda juurde ning küsis, kas talle mõistliku tasu eest ka öömaja pakutakse.
“Kui kolm kuldfloriini öö eest on mõistlik, siis küll, härra,” vastas preili Cortese lahkelt.
Härra Mortenegro ütles naeratades, et ta oleks nõus maksma ka viis kuldfloriini, ja lasi preilil ennast mugavasti sisustatud tuppa juhtida. Päeva veetis härra oma toas puhates ja mõtiskledes, kuid õhtu saabudes läks kõrtsituppa sööma. Ta einestas koos preili Cortese ja viimase õe, proua Francesca Curiosoga, kes oli Firenzest Principio linna oma õele külla sõitnud. Õhtusöök möödus meeldivalt vesteldes ja peagi läksid kõik oma tubadesse.
Umbes kella kaheteistkümne paiku tõusis aga härra Mortenegro vaikselt voodist, kontrollis, et tema toa uks oleks kindlalt lukus, ja ronis siis osavalt aknast välja. Ta kõndis kiiresti, kuid märkamatult, vältis suuremaid tänavaid ja jõudis peagi linnast välja väikese kiriku juurde, mida ümbritses surnuaed, ning asus tööle. Kui tund aega oli möödunud, hiilis härra Mortenegro märkamatult tagasi oma magamistuppa ja uinus.
Järgmisel hommikul einestas ta koos kahe õega ja läks siis proua Curioso juhtimisel väikelinnaga tutvuma. Nad käisid kirikus, sadamas ja kõige lõpuks turul. Kogu aja esitas proua Curioso härrale mitmesuguseid küsimusi ja pööras palju vähem tähelepanu linnakese tutvustamisele. Tema uudishimu võis olla lihtsalt loomupärane omadus, kuid samas võis see olla tingitud ka härra Mortenegro mitte just kõige tavalisemast välimusest. Ta kandis küll tavalist musta kuube, kuid selle all olid peened idamaisest siidist riided, tema nägu oli päevitunud ja tema sügavad mustad silmad erakordselt tähelepanelikud. Nagu proua Curioso peagi teada sai, oli härra Mortenegro ühe ristisõdija ning araabia printsessi kauge järeltulija.
Õhtul einestati taas kolmekesi ja kui kell lõi kaheteistkümnendat tundi, seadis härra Mortenegro sammud jälle surnuaia poole. Ainult seekord ei olnud ta nii vaikne ja märkamatu kui eelmisel korral ja proua Curioso nägi teda lahkumas. Järgmisel päeval ei rääkinud proua sellest kummalisest vahejuhtumist midagi. Kuid kui saabus uus öö, ootas ta juba pinevalt oma aknal, et näha, kas härra Mortenegro ka seekord nii salapäraselt lahkub. Proua suurimaks üllatuseks ei lahkunud härra mitte ainult sellel, vaid ka mitmel järgmisel ööl. Lõpuks sai proua Curioso uudishimu temast võitu ja ta otsustas härra Mortenegrole järgneda. Proua hämmeldus kasvas iga härra Mortenegro järel astutud sammuga, sest tema ettekujutuses oli härra kohtunud salaja oma südamedaamiga, mitte läinud keset ööd surnuaiale.
Kui proua oli surnuaiale jõudes hämmeldunud, siis nähes, et härra Mortenegro kaevab seal hauda, oli ta keeletu. Proua lihtsalt ei suutnud mõista, miks peaks üks rikas härrasmees keset ööd surnuaias hauda kaevama või täpsemalt öeldes, ta ei suutnud ette kujutada, miks peaks üks härrasmees üldse hauda kaevama. Selline kummaline ja salapärane tegevus pani proua südame ärevalt põksuma ning peagi märkas ta, et väriseb üleni hirmust. Sellest hoolimata või vastupidi, just sellest tingituna, ei rääkinud proua ka järgmisel päeval midagi.
Öösel aga otsustas ta surnuaiale minna ja härra Mortenegrolt tema tegemiste kohta seletust pärida. Proua värises kergelt, kui ta istus tühja haua serval ja nägi härra Mortenegrot lähenemas. Viimane kõndis pisut üllatunult, kuid siiski otsustavalt proua juurde ja istus siis samuti. Veidi aega möödus, ilma et kumbki neist oleks midagi öelnud, siis lausus proua vaikselt:
“Vabandage, et ma teid sel viisil jälitanud olen, härra, kuid kas te võiksite, palun, seletada, millega te keset ööd surnuaias tegelenud olete.”
“Haudade kaevamisega,” vast härra Mortenegro otsemaid, nagu oleks just haudade kaevamine see, millega iga korralik härrasmees öösiti tegeleb.
Proua Curioso kergitas kulme.
“Praegu olete te üllatunud, aga peagi mõistate, et neid haudu tuleb kaevata veel ja veel ning need saavad täidetud – iga viimane kui üks,” ütles härra Mortenegro ja proua hakkas veelgi rohkem värisema.
“Mida te ometi mõtlete? Iga haud saab täidetud?!”
Härra Mortenegro ei vastanud kohe, aga kui ta lõpuks rääkima hakkas, oli tema hääl süngem ja salapärasem kui kunagi varem:
“Jah, proua, iga haud saab täidetud. Enam ei saa midagi teha. Idas on hävitustöö juba alanud, peagi jõuab see ka siia. Jah… enam ei saa midagi teha.”
“Hävitustöö? Millest te ometi räägite, härra?” küsis proua Curioso ahastavalt.
“Kas te olete kuulnud, kuidas räägitakse, et uudishimu pole küll patt, aga ometi võib see mõnikord tappa?” küsis härra Mortenegro vastu.
Proua ainult neelatas ega vastanud. Härra Mortenegro aga ütles:
“Minu töö siin on tehtud ja ma pean edasi liikuma, hüvasti, proua Curioso.”
Ja neid sõnu lausudes suudles ta prouat põsele, tõmbas seejärel mantlihõlmad kokku ja lahkus. Proua ei teadnud, mida öelda, ta istus veel kaua hauaveerel, ise täiesti segaduses, kuid lõpuks läks ta siiski koju ning heitis surmväsinuna voodisse.
Hommikul, kui ta ärkas, oli samal kohal tema põsel, kuhu härra Mortenegro teda suudelnud oli, imelik muhk. Peagi levisid muhud üle terve tema keha ja vaevalt paar päeva oli möödunud, kui proua Curioso kõrges palavikus hinge heitis.
Sedamööda, kuidas härra Mortenegro edasi liikus ja surmasuudluseid jagas, kasvas katku koolnute arv, kuni 1348. aastal puhkes tõeline epideemia, mis ei laastanud mitte ainult Itaaliat, vaid kogu Euroopat.
Nimede tähendused:
antico – it iidne, väga vana.
cortese – it lahke, sõbralik.
curioso – it uudishimulik.
mortenegro – morte – it surm, negro – it must.
principio – it algus, päritolu, alguskoht.
semplice – it lihtne, tavaline.
vorace – it ahne.