X

X avas uniselt silmad. Tal polnud õrna aimugi, kui kaua ta siin juba olnud oli. Te küsite, miks? Vastus on lihtne, siin lihtsalt ei tuntud päeva ega ööd, rääkimata kellaajast. X-i väike kamber oli kogu aeg ühtemoodi valgustatud, hoolimata sellest polnud X aga avastanud, kust valgus tuleb. Ometi ei saa öelda, et X polnud sellele probleemile mõelnud. Tegelikult oli ta veetnud pikki tunde otsides pirni, elektrijuhet või lülitit. Aga tulemus oli alati üks ja seesama – null. Lõpuks oli X jõudnud arusaamisele, et küllap valgustab tuba end ise. Ehk just sellepärast olidki väikese ruumi pehmed seinad, põrand ja lagi ühtlaselt valkjaskollakat värvi.
Leidnud lahenduse valgustatuse probleemile, hakkas X mõtlema kellaajale. Kuna tuba oli kogu aeg valge ja sellel polnud ühtegi akent, oli võimatu öelda, mis kell parajasti oli. Lõpuks hakkas X aega hindama söögi põhjal. Vahetevahel tuli X-i juurde vanemapoolne helerohelisse kitlisse riietatud kurvasilmne naine ja andis talle süüa. Ükskõik, mida X naiselt ka ei küsinud, viimane ei vastanud kunagi. Ta lihtsalt istus pehmel põrandal ja ootas, kuni X oma toidu ära sööb, ning läks siis jälle ära. Kui X oli selles toas juba pikemat aega viibinud, pani ta tähele, et mõned söögikorrad kordusid. Näiteks igal kolmandal korral toodi talle teed ja putru. Teinud selle suurepärase avastuse, pani X aluse omaenda uuele ajasüsteemile – pudruajale. Sellest ajast peale ei huvitanud X-i enam kunagi, kas on päev või öö. Tema arvestas aega enne ja pärast putru.
Pärast nende probleemide lahendamist hakkas aga X-il igav. Pikka aega ei teadnud ta, mida mõelda. Pealegi mõjus toa valkjaskollakas valgus kuidagi uinutavalt. Mitu päeva otsis X uut mõtet, seda ometi leidmata. Ta oli juba päris õnnetu, hakkas ennast isegi rumalana tundma, kui ükskord tõi helerohelisse riietatud naine talle pudruga koos ka ümbriku.
X tahtis naiselt küsida, milleks see ümbrik, kuid loobus sellest mõttest, sest teadis, et naine temale nagunii midagi ei ütleks. Kui naine lahkus, hakkas X ümbrikut uurima. Ta polnud küll väga kaua lugenud, kuid X-ile endalegi üllatuseks oli see suurepärane oskus siiski säilinud.
Tuli välja, et kiri oli adresseeritud kellelegi noormehele nimega Oliver. Kuigi pisut võõras, tundus nimi ometi tuttav. Veidikese mõtlemise järel otsustas X, et küllap kuulub nimi talle endale. Pole ju sugugi võimatu oma nime unustada, kui ei leidu kedagi, kes seda sulle ütleks. Edasine kiri aga oli nii kummaline, et X hakkas kahtlema, kas see on ikka talle. Nimelt oli kiri saadetud Prantsusmaale, täpsemalt Pariisi ülikooli. Keegi naine kirjutas pikalt ja laialt, kuidas ta oma poega igatseb ja loodab, et tollel ikka hästi läheb. X luges kirja mitu korda läbi. Nii kummaline, kui see ka polnud, hakkas kiri talle iga korraga üha rohkem meeldima.
Veidi aega hiljem tuli kitliga naine uue söögiga ja küsis X-ilt kirja tagasi. X ei olnud nõus. Ta hakkas naisega vaidlema. Naine vaatas teda kohkunult, kunagi varem polnud see meeldiv noormees talle vastu hakanud. Sageli küsis X igasuguseid eriskummalisi asju, kuid kunagi varem polnud ta silmades rääkimise ajal olnud selliseid hullumeelseid sädemeid. Tegelikult ei olnud X sugugi vihane ja ka kirja ei tahtnud ta endale hoida, talle pakkus lihtsalt lõbu midagi öelda ja seejärel kuulata, kuidas talle ka vastatakse. Juba pikka aega, umbes 30 putru, nagu X arvas, polnud keegi temaga rääkinud.
Lõpuks andis X alla. Seda sellepärast, et tal hakkas kahju naisest, kes vaatas teda pisarais silmadega ja muudkui korda samu sõnu: „Vaene väike.“ Kui naine lõpuks kirjaga lahkus, mõtles X, et küllap on ta pisut hullumeelne.
Järgmistel päevadel mõtles X sageli selle vanemapoolse naise üle. Lõpuks, kui naine oli talle juba neli putru toonud, silmad ikka veel pisaraist märjad, jõudis X probleemile jälile. Ainus võimalik seletus oli see, et naisel oli kõht tühi. Miks muidu tuli ta alati naeratades sisse, kuid muutus kurvaks, kui X küsimusi esitades sõi? Jah, selles probleem kahtlemata seisneski. Kuigi X üldiselt inimestele ei mõelnud, polnud ta siiski kalgi südamega noormees. Seepärast otsustaski ta tegutseda.
Ükskord, kui naine jälle tuli, tõi ta X-ile tähestikusuppi. X vaatas veidi aega uurivalt tähekujulisi makarone ja hakkas neid siis ükshaaval näppudega soojast leemest välja õngitsema. Naine, kes polnud kunagi varem näinud, et X midagi nii hullumeelset teeks, hakkas otsemaid ilmutama meeleheite märke. X-ile näitasid naise pisarad, et tal oli kahtlemata õigus olnud – viimane oli kindlasti näljas. Kas pole siis kohutav istuda ja näha, kuidas keegi suppi mitte kiiresti ära ei söö, vaid naudib seda aeglaselt, tähe kaupa, samal ajal, kui sul endal on kõht tühi? X-i arvates võis selline tegevus pisut hulluks ajada küll. Päris kaua aega võttis X supist tähti välja ja sõi neid ükshaaval. Kui supis oli alles veel ainult viis tähte, X lõpetas ja lükkas taldriku naise ette.
Esiti ei saanud naine aru, miks X nii teeb. Kunagi varem ei olnud ta midagi söömata jätnud. Märgates aga, et tähed pole juhuslikud, puhkes naine nutma. Ometi naeratas ta läbi pisarate. X oli õnnelik, et oli leidnud naise väiksele probleemile lahenduse. Naine vaatas X-ile tänulikult otsa ja heitis siis pilgu uuesti supile, milles olid tähed s, u, l, l, e. Lõpuks otsustas naine, et kõige õigem oleks supp siiski ära süüa, kingitusi ju tagasi ei anta.
Sellest ajast peale oli naine X-i vastu palju sõbralikum. Ta naeratas noormehele alati ja tema silmis ei olnud enam pisaraid. Ometi ei saanud X märkamata jätta, et naise muidu nii põhjatult õnnelikus naeratuses on samas midagi sõnuseletamatult kurba. Hoolimata sellest, et X püüdis naist söögikordade ajal alati rõõmustada, ei kadunud see kurbus. Seepärast otsustas X lõpuks, et pole mõtete ennast vaevata probleemiga, mida ta nagunii lahendada ei saa.
Üldiselt aga hakkas X-is jälle võimust võtma ütlemata rusuv mõtete puudus. Sageli oli ta mõelnud, et küllap on tarkadel meestel raske kõigi oma mõtetega hakkama saada, nüüd aga paistis X-ile, et ilma mõteteta on palju raskem kui nendega koos. Kaua aega otsis ta asjatult, püüdes leida väärilist mõtet, mida kaua mõlgutada saaks, ilma et see tüütavaks või kuidagimoodi igavaks muutuks.
Ükskord, pisut enne putru, X leidiski mõtte, või kui täpsemalt öelda, siis mõte leidis X-i. Nimelt oli X pisut masendunult lebanud pehmel valgel põrandal ja mõelnud mõtete puudusest, kui äkitselt maandus tema käele liblikas.
X ehmatas sellest kohutavalt. Hoolimata kergusest, millega liblikas maandus, tundis X oma käel teravat valu. See puudutus oli lihtsalt liiga ootamatu ja kaugelt liiga õrn X-ile, kes oli harjunud vaid mõnede karmide paitustega, mida kitliga naine talle vahel harva jagas. Kurbusega pidi X tõdema, et ei mäleta enam seda kätt, millega teda oli kunagi sama õrnalt puudutatud, kui praegu puudutas liblikas.
X heitis liblikale algul lühikesi ettevaatlikke pilke. Ei, mitte sellepärast, et ta oleks liblikat kartnud, hoopis sellepärast, et putuka tiivad olid nii kirevad, et X-il oli lausa valus neid vaadata. Oli ta ju harjunud toa valkjaskollaka värvi ja kitli helerohelise tooniga, liblikas aga oli sootuks kirevam. Esiti ei suutnud X määrata, mis värvi liblikas on. Seda sellel lihtsalt põhjusel, et X oli värvid peaaegu unustanud. Ometi jõudis ta pikema mõtlemise järel otsusele, et õrn putukas on purpurpunane.
Värvidega harjunud, vaatas X liblikat kaua ja põhjalikult. Inimesele, kes räägib vaid pisut hullumeelse naisega, kes talle isegi ei vasta, oli liblikas lausa kingitus. X rääkis liblikale kõigest. Oma puuduvatest mõtetest, kirjadest, mida talle vahel saadeti, ja ka kitliga naisest. Ei saaks öelda, et liblikas polnud hea kuulaja. Kogu aja, mil X rääkis, puhkas liblikas rahulikult ta käel. Kui X viimaks lõpetas, tõusis liblikas lendu ja tegi pehme valge lae alla imeilusaid kujundeid. See väike tants õhus ütles X-ile rohkem, kui olid kunagi öelnud kitliga naise üksikud sõnad.
Tegelikult tekkis X-il liblikat vaadates üle pika aja tunne, et ta tahaks ära. Algul oli see mõte teda sageli külastanud, kuid juba üsna kaua polnud sellele tema peas kohta olnud. Nüüd aga tekkis X-is suur tahtmine sellest valgest toast pääseda. Ta oli küll peaaegu unustanud, mis oli selle ruumi ukse taga, ometi igatses ta sellest hetkest meeletult siit ära. Aga rohkem kui pääsemisest, rohkem kui ükskõik millisest vabadusest, unistas X sellest õrnast puudutusest, mida ta kunagi ammu tundnud oli.
Kui kitliga naine X-ile kooki ja kohvi tõi, pääses liblikas ukse kaudu välja. Ometi oli ta X-i peas ka kaua aega pärast seda. Isegi naine märkas seda muutust. Muidu nii rõõmsameelne noormees oli muutunud kuidagi nukraks ja vaikseks. Enam ei rääkinud ta oma kummalistest mõtetest ega teinud pisut kohatuid nalju. Nüüd oli X enamasti vait.
Pärast liblika külaskäiku muutuski X nukraks. Talle tegid rõõmu vaid kirjad, mida üks naine talle endiselt saatis. X-i meelest oli kummaline, et naine kogu aeg kirjutas, sest tema ju ei vastanud. Iga uue kirjaga ilmus X-i näole üha sügavam muie. Vahel ta isegi naeris, kui luges ümbrikult Pariisi ülikooli keerukat prantsuskeelset aadressi, milles, nagu ta märkas, oli naine päris mitmeid vigu teinud.
Ükskord ootas X juba pikemat aega putru, mille aeg tema meelest juba ammu pidi käes olema. Aga kui tema toa uks avanes, ei astunud sisse kitliga naine. Tulija küll kandis kitlit, kuid ta oli vana prillidega mees.
Mees vaatas X-i kerge muhelusega ja kutsus ta siis kerge käeviipega endaga kaasa. X ei mäletanud enam, kui kaua ta oli selles toas olnud, kuid tema oletuste kohaselt vähemalt kuuskümmend putru. Seepärast tundus nüüd lausa imelik sellest pehmest valgest ruumist lahkuda. Ometi X läks.
Veidike aega kõndis ta vana mehe järel mööda keerulisi koridore, kus oli meeletult palju uksi. Lõpuks astusid nad ühest sisse ja mees palus tal mugavasse tugitooli istuda. Mees vaatas teda üpris kaua sealjuures midagi ütlemata. Lõpuks ta tõusis, võttis riiulilt ühe väikese raamatukese ja andis selle tähendusrikkal pilgul X-ile.
„Peatse kohtumiseni, Oliver,“ lausus mees lõpuks, andis noormehele kilekoti riietega ja lahkus.
Jah, Oliver, see oli tema tõeline nimi. Nüüd ta teadis seda kindlalt. Oliver võttis kotist riided ja pani need aeglaselt selga. Valge ürbi, mida ta juba tükk aega kandnud oli, jättis ta parema koha puudumisel tugitoolile vedelema. Riided seljas, pistis Oliver raamatukese taskusse ja astus uksest välja. Hoolimata koridoride rohkusest, leidis ta kiiresti tee välja.
Kunagi varem polnud ta õues viibimisest nii suurt naudingut tundnud. Oliver tundis iga liivatera oma kingataldade all, kuulis tuule sosistamist, lasi ehtsal päikesevalgusel enda pisut kahvatuid põski paitada. Mööda vihmamärgi tänavaid kodu poole kõndides võis ta aga vanduda, et nägi ühelt lilleõielt lendu tõusmas purpurpunast liblikat.
Lõpuks jõudis ta väikese kollase maja juurde. Ta seisatas korraks, enne kui krigiseva värava lahti tegi ja välisukseni kõndis. Oliver kõhkles pisut, kui pistis käe oma vasakpoolsesse püksitaskusse, kuid veendus kohe, et tema mälu teda ei petnud – võti oli endiselt seal. Ta avas ukse ja kõndis seejärel mööda vana keerdtreppi üles. Jõudnud teisele korrusele, avas Oliver veel ühe ukse, võttis jalanõud jalast ja vaatas korraks ringi. Uskumatu. Pärast kõike seda oli ta jälle kodus.
Äkitselt kuulis ta kõrvaltoast ärevaid samme ja tundis siis, kuidas vanem naine talle kaela hüppab. Pikka aega istus ta teed juues oma emaga köögilaua ääres ja pajatas oma reisist Prantsusmaale, kus ta tegelikkuses kunagi viibinud polnud.
Hiljem, kui ema oli magama läinud, istus Oliver üksi omas toas. Ta muigas ikka veel Prantsusmaa peale. Ema oli lausa vaimustuses olnud nendest suurepärastest kirjadest, mida „Oliver“ talle kirjutanud oli. Kui kerge on ikka inimesi midagi uskuma panna, mõtles Oliver.
Alles siis meenus talle pisike raamat, mis juba päris tükk aega tema taskus oli olnud. Ta kõhkles hetkeks, kuid avas selle siis kiiresti. Ta lehitses raamatukest tormakalt, püüdes leida õiget lehte. Selle leidnud, ta muigas ja tema silmadesse tekkis jälle kord see pisut hullumeelne pilk.
„Vähemalt midagi ma oskan,“ ütles Oliver kõval häälel oma tühjale toale. Terve õhtu oli ta äärmiselt lõbusas tujus.
Järgmisel hommikul märkas ta raamatukese avatud lehtedel liblikat, kes otsekui oleks lugenud ridu, mis ütlesid:

Psühholoogia praktikum – 5

Purpurpunane putukas vaatas Oliveri üllatunud pilguga, otsekui küsides: „Sa polegi hull?” Oliver vaatas liblikat vastu ja ütles siis talle, ise samal ajal vandudes, et see on viimane kord, kui ta putukatega räägib:
„Ei, ma pole hull. Ma olen hoopis psühholoogia üliõpilane. Minu ülesandeks on mõista hulle. Ja seda on raske teha, kui pole ise kunagi nende nahas olnud. Kas sa ei arva nii?“
Liblikas vaatas teda endiselt kummalise pilguga, tõusis siis õhku ja lendas Oliveri põske riivates aknast välja. Noormees võis vanduda, et kuulis liblikat ütlemas: „Hull.“