“Värdjad!”
Väikekodanlane Aarne Metsla saatis hambavahest liraka tatti vastu auväärse pangakontori aknaklaasi.
“Säh. Siin on teie tagatis. Kuradi värdjad sihukesed!”
Aarne ei saanud aru, miks just temal kogu aeg viltu veab. Olgugi, et Aarne oli alkohoolik, rassist, Rahvaliidu liige, neurootik ja patrioot, oli ta sügaval sisimas hea inimene. Sooja südame ja maitsetute päikeseprillidega.
Ilaklimp venis mööda pleksklaasi oma vääramatu lõppsihi poole. Selles oli midagi sümboolset. Midagi pühalikku.
Kas ei olnud mitte Aarne esiisa see, kes, piip hambus ja reisipaun õlal, hea mitu sajandit tagasi Vindla praegusesse asupaika saabus ja esimese tammejuraka paljaste kätega maast välja rebis?
Jah. Nii oli see kõik alanud. Aarne oli selle kangelasliku soo võsu ja just sel hetkel tundis ta muistset väge taas enda ihuliikmetesse voolamas. Ta peaaegu kuulis kuidas esiisade püha pind röövkapitalistide templi raskuse all ägas. Kuulis pühast hiiepuust tahutud kontorimööbli kaeblikku naksumist.
“Käige te ka munni!” kõmises Vindla õigusjärgse despoodi raevuhüüd, sellesse kätketud jõud levis resonantslainetena läbi aegruumi. Liuguste vahelt väljunud turvatöötaja seisatas kohmetudes. Tal oli olnud plaanis öelda midagi stiilis “Nüüd, härra, tulete ja pühite selle ise ära, või ma kutsun juhataja!”, aga ta ütles hoopis “Nüg…”
Aarne mõmises rahulolevalt, istus päevinäinud džiipi ja sõitis minema.
Uuno tatsas mööda Vindla peatänavat. Ta oli õnnelik. Ta oli isegi oma püksid täis kusnud. Ta vuntsid ja habe olid kummiliimised. Tema järel loivas mõõdukat distantsi hoidev lastekari. Lapsi oli kümme-viisteist. Nad olid silmnähtavalt tüdinud olemisega ja neil olid näod pesemata. Uuno peatus hetkeks, et vaadata mööda sügavsinist taevast sõudvaid valgeid pilvi ja mõtles:
“Ma olen karu. Urr!”
Ta astus paar sammu edasi.
“Karu tahab liha. Ma jooksen oma suurte karvaste käppade peal mööda põldu. Põld. Kartul. Kartul… Kartulikrõps. Ma olen kartulikrõps. Ma olen kartulikrõps ja mul on suured karvased käpad.”
Uuno pöördus kohapeal ringi, tegi “Urr!” ja kukkus selili.
Lapsekari, mis oli hetkeks instinktiivselt tagasi tõmbunud, vabanes pingest ja kogunes maaslebava kogu ümber. Rahakotti ei olnud. Muud väärtuslikku samuti mitte. Lapsed ohkasid ja loivasid edasi.
“Emme, mul ei ole ühtegi nukut!” ohkas Cäthrin nukralt ja pani pea ema sülle.
“Issi tõi sulle eelmine nädal kolm uut nukut, kullake.”
“Ma põletasin need ära.”
Hetkeline vaikus. Laminaadi ootusärev nagin.
“Emme, arvuti jookis kokku. Miks meil on nii sitt arvuti?” küsis Händrjuu nukral häälel ja vaatas oma ilusate siniste silmadega ema poole.
“Händrjuu, kullake, issi ostab järgmine nädal uue arvuti.”
“Emme, millal ma uued nukud saan?”
“Minul oli lapsena mängimiseks ainult kaks kõdunenud puulehte ja lömmis padrunikest,” torises vanaema kiiktoolist, “nendega sai kõik mängud mängitud. Näiteks mängisin talu. Üks leht oli lehmad, üks leht oli lambad, padrunikest oli peremees, perenaine, sulane, taluhoone ja laut. Kõiks mängud said mängitud sedamoodi. Ja kui Naabri-Heino külla tuli, siis ta võttis oma roostetand raudnaelad kaasa, nendest tegime…”
“Vanaema, sa oled loll!”
“Händrjuu, sa ütlesid, et kui ma nukud ära põletan, siis muutuvad nad zombideks ja kägistavad vanaema öösel ära.”
Vanaema tõmbas supi kurku.
Pireti jäigastunud pilk oli naelutatud tapeedile. Ta polnud kunagi tähele pannud kui huvitav see muster tegelikult oli.
“Händrjuu, sa lubasid et kui ma nukud ära põletan, siis nad kägistavad vanaema ära. Sa tead, et ma lähen vihaseks, kui sa mulle valetad!”
Händrjuu haaras arvutilaualt pastaka ja pöördus, et anda ennetavat hoopi, kuid oli juba hilja… Läbinud vennani olevad kolm meetrit viieaastasele lapsele mitteomase väledusega, haaras Cäthrin vennaraasu maitsetust potisoengust, tõmbas ta jõulise liigutusega tooli pealt maha ning surus hambad ohvri põske. Piret ahhetas. Vanaema läkastas. Händrjuu karjus. Veri pritsis.
Esimesest ehmatusest üle saanud, pani põsest lekkiv ja maruvihane Händrjuu toore jõuga oma ülekaalu maksma ning heitis õe kahemeetrise kaarega ohutusse kaugusesse. Ohutus kauguses juhtus olema ka vanaema, kellel oli murdosa sekundi eest õnnestunud hingetoru blokeeriv pordanditükk nina kaudu välja köhida. Cäthrin maandus talle sülle. Veeuputuseelne kiiktool, mis ei kuulunud juhtumisi maailma kümne elastseima mööblieseme hulka, purunes pilbasteks. Vanaema kukkus külili ja murdis käeluu. Händrjuu röökis endiselt vereloigus. Piret pani kohvitassi lauale ja läks köögist sidet tooma.
Just sel hetkel avanes uks ja Aarne astus sisse. Olles elutoale põgusa pilgu heitnud, asetas Aarne toidukotid maha, pani väljudes ukse ilusti kinni ja hakkas mõtlikult naeratades garaaži poole minema.
Kell oli seitse ja Metslate perekond nautis oma õhtusöömaaega.
“No mis me siin räägime… Ühisel nõul ja jõul saab ikka igast hädast üle,” naeratas Piret oma süüdimatut naeratust ja tõstis Aarnele kapsast. Aarne nägi kaame ja mõtlik välja. Ta otsaesisel pärlendas külm higi.
“Aarne, kullake, kas sul on juba parem?”
Aarne ei pidanud vajalikuks sellele küsimusele vastata.
“Vingumürgitus pole naljaasi, äkki peaks ikka kiirabisse helistama,” heitis Piret küsiva pilgu vanaema poole. Vanaema ei osanud midagi arvata.
Esikust oli kuulda kobistamist. Sisse astus Aarne vanim poeg Brändon. Brändon lõhnas Vindla kandi meestele kohaselt tubaka, kange heleda õlle ja Denim Black’i järele.
“Kule paps, miks su masinal aiavoolik sumpsi küljes on?”
Aarne ei pidanud vajalikuks sellele küsimusele vastata.
Sellel ööl magasid Metslad rahulikult. Kui muidugi välja arvata Aarne. Aarne nägi unes aiavoolikut. Hommikul oli keegi ta jalad täis oksendanud.
Jukka liigutas oma paljaid poriseid varbaid ja kammis pilguga läbi kõrge rohu.
“Aga kuhu need saada võisid?”
Nellü, kes oli ennast paar meetrit eemal puujuurele istuma sättinud, jättis Jukka retoorilisele küsimusele vastamata ning jätkas väriseval häälel oma programmilist kõnet.
“Ma ütlesin sulle, et me ei oleks pidanud tulema sellesse arenguriiki. Taeva pärast Jukka, miks sa mind ei kuulanud,” ning lisas peaaegu sosinal, “siin on ju venelased!”
“Aga kuhu need ometi saada võisid?” laiutas Jukka, kes oli isegi soomlase kohta aeglasevõitu mõtlemisega kaheksakümne kolme aastane meesterahvas, käsi, “see noormees lubas ju neil silma peal hoida. Paistis kõigest aru saavat. Noogutas ja puha. Selline säravate siniste silmadega. Noh, vinksis vonksis. Eestlane ikkagi. Vaatad otsa ja näed, et vennasrahvas.”
“Tead Jukka, mis mina arvan,” sosistas Nellü männijuurika pealt vandeseltslaslikult, “mina arvan, et venelased lõid selle väetikese maha ja viisid meie asjad minema. Mine tea, äkki vedeleb teine praegugi siin kusagil lähedal põõsas.”
Jukka vajus silmnähtavalt rohkem kössi ja kiikas lähedalasuva pajuvõsa poole, kuid kogus end kohe ja kuulutas vanale inimesele iseloomulikul võdiseval kuid heroilisel toonil:
“Äh, pea lõuad vanamutt. Eesti meest paar tibla ei murra. Meil oli 40. aastal Karjala rühmas üks eesti poiss. Uhsaa, kus oli alles mürakas. Sa tead – ühel hommikul ärkame üles, vaatame, vene tankid tulevad! Meie omadel kohe püss põõsas ja sitt püksis. Aga see eestlane, tead, ringutas korra, tõstis kaks tükki krattipidi üles ja lõi peadpidi kokku. Vot nii - kõmaki! Lõi peadpidi kokku.”
“Tankid?”
“Just! Ei ei, see tähendab, või noh. Oot oot. Olime laagris ja siis korraga. Vene tankid…”
“Läheme nüüd politseisse, Jukka.”
“Ve… Jah. Jah. Läheme.”
Läbi Vindla jõge ümbritseva rägastiku liikus vaevaliselt kaks supelriietes kogu.
“Hõõ. Kõmm! Peadpidi kokku. Hähää.”
“Ole vait, Jukka.”
Metslatel olid külalised. Külalised olid Pärnust ja lõhnasid vastuvaidlemist mittesallival toonil Chaneli järele. Kohvilaual olid kauss küpsistega, pudel Larseni konjakit ja absurdne lilleseade.
Aarnest üle laua istusid nahkdiivanil tema pealaest jalatallani Adidasesse mähitud tädipoeg Andrus ja tolle neegriks päevitunud abikaasa Bärbel.
Andrusel oli Pärnus päris oma firma, mis tegeles Poolas toodetud pikendusjuhtmete importimise ja hulgimüügiga.
“Sel aastal käisime Gränd Kanaarias, aga kui Andruse firmal hästi läheb, siis järgmisel suvel sõidame võibolla Kariibiasse,” sädistas Bärbel ekstaatiliselt ja surus Piretile sülle külakostiks toodud päevitusõli järele lõhnava komplekti, mis sisaldas kahte kapsaks loetud Cosmopolitani ja Toblerone šokolaadi.
“Firmal läheb kenasti?” päris Aarne ilmel, mis reetis, et Andrus ei pea sellele küsimusele vastama, kui just väga suurt himu ei ole. Andrusel aga juhtumisi oli suur himu.
“Hehee, jaa. Eks ta ole. Ostad kümpaga, maha müüd 68 krooni tükk. Eks sealt vahelt ikka midagi tilgub ka. Aga see pole ju tegelikult mingi raha ka kui suures linnas elada. Parkimine ja muu selline värk.”
Bärbel noogutas valulikul ilmel.
“Teil on siin hea rahulik elu. Linnulaul ja sihuke värk. Meil, linnainimestel, pole muud, kui päev otsa ratastel. Vahel ikka mõtlen, et tuleks maale elama, teeks peenra ja võtaks paar lehma. Aga midagi ei ole teha, raha tahab teenimist.”
Aarne näris küpsist ja nohises.
“Aga ega keegi pole öelnud, et elu peab kerge olema,” sõnas Andrus elutargalt ja krahmas Bärbelil ümbert kinni.
Neiu kiljatas ja hakkas naeru kõkutama: “Oi, Piret, kas sa tead, kuidas ma Gränd Kanaarias oma selja ära põletasin. Kõik nahk tuli maha, tead kui mõnus. Ma pole vist elu sees nii pruun olnud. Oi näe veel üks Cosmo!”
Piret võttis kingituse tänuliku naeratuse saatel vastu ja pani laua peale lillede ja Larseni vahele aukohale.
“Oh. Andrus, kuule, kas sa juba oma plaanidest rääkisid.”
“Mis plaanidest?” ühmas viimane, võttis kausist küpsise, ent pani selle üürikese kõhklemise järel tagasi.
“Firma plaanidest noh,” venitas Bärbel vandeseltslaslikul toonil ja patsutas Pireti kahkjasvalgele käevarrele, “Andrus tahab firmat suuremaks teha. Et siis saab rohkem raha. Onju Andrus?”
“Ah see. Oli siin jah väike mõte, et teeks ettevõttele ühe divisjoni juurde. Noh, et üks oleks pikendusjuhtmedivisjon ja siis teine oleks nagu ribikardinadivisjon.”
“Tohoh. Miks just ribikardina?” kergitas Aarne kulme.
“Noh, eks tuli hea pakkumine. Poolast. Kümme krooni tükk. Maha müün 117 krooni tükk. Sealt vahelt peaks ikka nagu ehk midagi tilkuma ka siis. Hõh hõh.”
“Andrusel ikka pea lõikab. Mina kohe imestan vahel. Kaheksa klassi haridust ja selline ärivaist,” nentis Bärbel heldinult.
“Loll õpib, tark teab isegi,” muheles Andrus ja avas Larseni.
Uuno kükitas hingeldades suure kivi taga. Tal olid vuntsid kummiliimised ja ta oli ennast täis kusnud.
Seekord oli pääsemine olnud napp. Juhuslikud kuulid vihisesid endiselt üle Uuno pea ja tungisid lähedalasuvatesse männitüvedesse, kuid jälitajad olid maha raputatud ja see oli kõige tähtsam.
Uuno võttis taskust püstoli ja vaatas seda murelikul ilmel. Padrunid olid otsas, automaat lamas kusagil laukapõhjas ja granaate oli järel vaid üks. Diversioon või asi…
Taganeda oli hilja, sest selja taha jääv metsatukk ja lagendik olid juba paksult fašiste täis. Kui Uuno kõhutas hiirvaikselt, võis ta kuulda verekoerte haukumist. Uuno teadis, et tagasiteed ei ole. Ta oli samahästi kui surnud mees.
Puude vahelt paistis vaenlase tugipunkt. Staabi ees seisis kaks saksa soomukit, neist paari meetri kaugusel olesklesid neli sõdurit ja ajasid juttu. Tunnimehi Uuno terane silm ei märganud. Ainult üksik ilma peremeheta valvekoer hulkus mööda hoovi ringi.
“Häh – seal teil on see paljukiidetud saksa distsipliin,” irvitas Uuno sisimas ja surus granaadi tugevamini vastu külge. Uuno tõmbas otsaesise kipra – Uuno mõtles. Staabihoonele poleks nii tühine kogus lõhkeainet olulist kahju teinud. Ta otsustas rünnata üht soomukitest. Nii poleks tema surm asjata. Heas korras saksa Tiger-tüüpi tank kaalus lihtsa reamehestaatuses punasõduri elu nii või teisiti üles.
“Elagu Nõukogude Sotsialistlike Riikide Liit,” sosistas Uuno kirglikult ja sammus sirge seljaga puude vahelt välja.
Aarne rebis pilgu Andruse Chrysler’ilt lahti.
“Ilus õhtu.”
“Mhmh.”
Vaikides seisid kolm kogu loojuva Päikese viimastes kiirtevihkudes ja kuulasid lähedalasuva reoveejaama mõtlikku vulinat.
“Kena olemine teil siin maal jah,” arendas Bärbel vestlust, “teil siin see taburetivabriku asi ikka edeneb või?”
Aarne rebis pilgu Andruse Chrysler’ilt lahti. “Ah? Et, täitsa kenasti läheb, see tähendab. Mõtlesime siin ka, et peaks tootmist suurendama ja, noh, innovaatilisemalt asjale lähenema. Paneks leenid külge osadele.
Et oleks ergonoomilisem, või midagi siukest.”
“Kui jamaks läheb, tule Pärnusse. Vaatab sulle mingi töökoha firmas. Palka pole alguses muidugi võimalik palju maksta, aga sa oled hakkaja mees,” Andrus koogutas peaga auto poole ja pilgutas Aarnele silma, “paar aastat kõva rassimist ja…”
“Oh, juba tahate mul meest linna meelitada jah?” kihistas Piret, kes oli naisterahvastele iseomasel viisil eikusagilt välja ilmunud, ”näe, võtke kartuleid kaasa.”
Bärbel delegeeris mullase kilekoti õõva maha surudes kaasale.
“Einoh, tõsiselt. Mina ei jõua ikka ära kiita seda maal elamist. Värske õhk, linnulaul, suvel on kõik endal aiast võtta. Paremat kohta elamiseks on raske ette kujutada. Eks ju, Aarne?”
“Mhmh.”
“Vindla on nii tore koht. Väike ja rahulik. Lastele üles kasvamiseks ideaalne. Inimesed on kõik nii sõbralikud ja abivalmid.” Ta vaatas lootusrikkalt Andruse ja Bärbeli poole, kelle nägudest ei paistnud vaimustust. Ta vaatas lootusrikkalt Aarne poole. Aarne vaatas lootusrikkalt Andruse Chrysler’i poole. Piret otsustas tuure juurde panna.
“Täiesti muinasjutuline,” ta piilus silmanurgast Bärbeli poole, “mida sa hing veel tahta oskad. Ilus loodus, toredad inimesed…”
Seltskond ei märganud Uunot enne kui oli hilja. Uuno karjus “Põmm!” ja kukkus pikali. Sekund varem teele saadetud õllepudel vandus gravitatsioonile alla ja purustas Andruse Chrysleri esiklaasi.
Piret istus peenrale ja hakkas vaikselt nuuksuma.
“Mul on vist bäiksebiste, Nellü.”
“Sul on vanadus.”
“Mul käib bea ringi. Ma vist ei jõua enam räägida.”
“Ole vait siis!”
Natuke aega loivasid kaks supelriietes kogu vaikuses.
Siis juhtus peaaegu samaaegselt kaks asja, mida teelised olid juba pea kolm tundi pikisilmi oodanud. Puude vahelt hakkas paistma maja, teiselt poolt, teekäänaku tagant, kostis kõrvu politseiauto sireen.
“Maja!” hüüdis Nellü ja hakkas maja poole komberdama.
“Poliisi!”, hüüdis Jukka ja hakkas tuldud teed tagasi komberdama.
Konstaabel Ants Vägivaldne hoidis hambaid risti ja käsi istme küljes.
“No kurat, üle kolme nädala väljakutse ja kus nüüd kukkus rallitama. Vilkuri isegi pani peale. Kardad, et sattume ummikusse vä?”
“Okei, šeff, ma võtan üheksakümne peale,” nõustus Maiko, kes oli väga kole mees.
“Hoi, pidur-pidur! Vaata, seal!”
Maiko vaatas. Jep, seal too hull vanamees oligi. Sinivalge ratastel sitamaja, mida müügiesindaja hellitavalt “Suzukiks” oli nimetanud, lasi kuuldavale pidurdustsükli algust tähistava kriiske, kuid läks siis ikkagi kergema vastupanu teed – külglibisemisse. Jukka nina tegi krõks.
“Vau! Vaata – nagu liblikas,” osutas Maiko külgaknal laiutava verepleki poole.
“Idioot!”
Konstaablile tõusis veri näkku.
“Nüüd on ta meelemärkuseta ja ei karju kui me käsi vääname.”
Konstaabel Ants Vägivaldne oli, nagu nimigi ütles, äärmiselt vägivaldne mees.
“Okei, sitta kah, tõstame peale.”
Tagasiteel olid mõlemad mehed silmnähtavalt tujust ära.
“Me võime ju pärast talle läbi trellide peale kusta,” pakkus Maiko lootusrikkalt.
“Phäh!”
Aarne ja Andrus seisid mõrult vaikides Chrisler’i maiste säilmete kõrval ja ootasid. Korraks arvasid nad end kuulvat läheneva politseiauto signaali. Uuno lesis selili kohas kuhu oli kukkunud. Kummalgi meestest polnud tahtmist minna kontrollima, kas maaslamajal veel hing sees on. Politseiautot ei tulnud ega tulnud. Politseiauto asemel tuli vana naine. Joostes.
Naine ei märganud Uunot, enne kui oli hilja (Uunol oli muide väga hea kaitserõivastus, milles ta meenutas täiskustud maakamarat). Niisiis tõusis äkki ühest süütuna paistnud virtsalõhnalisest maakamarast saatanlik kämmal ja kahmas ohvril pahkluust kinni. Nellü kiljatas heledalt ja langes näoli porri.
“Korista oma nurjatu ihu Jeruusalemma pühalt pinnalt, Baabüloni hoor!” mörhatas Uuno ja kukkus Nellüle selga.
Kummalgi meestest polnud tahtmist minna kontrollima, kas maaslamajatel veel hing sees on. Andrus näpistas ennast. Aarne mobiil hakkas helisema.
“Halloo!”
“Kena päeva! Kas ma räägin AS Vindla Taburetitehas tegevdirektor Aarne Metslaga?”
“Jep.”
“Väga meeldiv. Mina olen Erki Kadarbik maksuametist. Meil tekkis seoses teie finantsaruandega paar küsimust.”
“Ei või olla.”
Aarne märkas, et ta oli hakkanud omaette naeru kõkutama.
“Me sooviks teiega kokku saada.”
“Väga kena.”
Teisel pool toru olev kodanik paistis oma hääle kõla nautivat.
“Teist oleks kena, kui te enne juurdluse lõppu riigist ei lahku.”
“Okidoki.”
Aarne ei suutnud enam naeru tagasi hoida.
Helistaja paistis hetkeks segadusse sattuvat.
“Ma ju räägin ikka Aarne Metslaga, eks?”
“Tema ise.”
“Ma, see tähendab, öh… Mina olen maksuametist, Erki Kadarbik maksuam…”
Telefon lendas lõbusalt saltosid tehes kraavi.
Maja poolt kostus süüdimatult reibas naisehääl:
“Musike, pangast helistati, jah? Said siis seda laenu, mida sul hädasti vaja oli või?”
“Loomulikult, kallis!”
Seekord panen ukse korralikult seest poolt lukku, mõtles Aarne ja hakkas lõbusalt naeru kõkutades garaaži poole minema.