Jalutades läbi metsa, teadmata, kuhu ma lähen…Tugev sügistuul, mis lausa sunnib mind tundmatusse liikuma. Päikeseloojangul tundub kõik nii kuldne, soe. Viimased kiired paitavad veel mu nägu ning tuul mängib mu juustega. Veel. Kuid mitte enam kauaks. Seda on tunda, kuidas puud ja maapind päikese endasse neelavad. Nüüd siis kadus ka see viimane kuldne helk, mis mind hetk tagasi paitas.
Ma tean, et valisin vale teeraja…
Mantlihõlmu kokkupoole tõmmates, hakkan kiiremini edasi liikuma. Süüdates närviliselt suitsu, kuulen kuidas tuul sosistab: „õige. jah. jaa kallike..“ …Ei ma kujutan seda ette! Olen lihtsalt väsinud, see ei ole päris… „Vabandage proua?“ Ei! Ma kujutan seda….
„Jah?…Vabandust, ma ei näinud teid.“ vastan järsku ehmatades, kohmetult & natuke punastades. „Pole midagi.“ vastab minust eemalseisev meesterahvas. Ta ruttab kähku minu kõrvale: „Ma pole lihtsalt varem inimesi selles kandis näinud. Olete te eksinud?“ „Selles kandis?…jah, ma olen eksinud. Kas te elate kuskil siin lähedal?“
Sügavrohelised silmad vaatavad mulle otsa. Kustutan suitsu. „Jah, elan siit umbes viieteist minuti kaugusel. Kas…kas teil läheb abi vaja?“ küsib ta, ikka oma pilku minu peal hoides.
„Oleks tore kui saaksin ühe telefonikõne teha, et kellegi endale järgi kutsuda…“
Viieteistkümne minuti pärast seisame suure, kahekordse ja väga uhke maja ees. „Kas te elate siin?“ Ta sirutab oma kahvaturoosa käe ette ja avab ukse: „Nagu näed. Ja…sa ei pea mind teietama, mu nimi on Lance… Meeldiv tutvuda.“ ta naeratas õrnalt & me läksime majja.
Tõsi küll, kõndisime viisteist minutit haudvaikuses…ja nüüd, kus ta esikutule põlema paneb, näen teda selgemalt…nii ilus, stiilne, veidi kahvatu „Samad sõnad. Meeldiv tutvuda.“ vastan, oma mõtetest kähku välja tulles. Lance võtab oma musta mantli seljast ja riputab selle imeliku, teravakonksulise nagi külge. „Kas sa elad üksi või kellegagi koos?…“ Sasides korraks oma pehmeid ronkmusti juukseid ning salli kaelast võttes, vastab ta lõpuks: „Muidu koos vennaga. Aga teada ei ole hetkel. Ärireis. Sa…võid kah oma mantli siia panna.“
Natuke aega ringi vaadates, otsustasin seda ka lõpuks teha. Mis siis ikka? Niikuinii läheb aega, kuni keegi mulle järgi tuleb…või selle koha üldse üles leiab.
Kõndisime läbi pika, uhke koridori suurde elutuppa. Kaminas põles tuli… metsikult, nagu säraks ta õnnest meid nähes. Toas domineerisid must ja veripunane värv. Enamjaolt siiski must, nagu tema riidedki. Elutuba oli väga hästi disainitud ja enamus mööblist oli vanaaegne. Kamina ees oli lai diivan ja klaasist laud. Raamaturiiul, mis akna juures seisis oli suur & vanaaegne, kumerustega ning täis vanaaegseid raamatuid, mida ma oleksin tahtnud kohe uurima minna. Toanurgas kumas väike lamp, mis küll erilist valgust ei andnud. Aga selle töö tegid hoopiski ära paljud küünlad ja suur kamin. Avarast, põrandast lakke ulatuvast aknast paistis nüüdseks juba kuu. Paksud veripunased kardinad olid kõrvale tõmmatud.
See koht oli isemoodi huvitav & hubane, kuid samas ka kõhe…
Lugesid selle läbi? Tore. Võib-olla jätkan mõnipäev seda lugu…
Aitäh.