“Kõik Patrickust”
“Ma lihtsalt mainin, et sain selle töö.” lausus Hugo, mõistlikult hea välimusega tudeng. Kes tegelikult elab hoopis teises linnas ning sündinud kolmandas. “Mõistlikult hea välimusega” oli miski, mida ta ise enda kohta ütles. Sest see oli piisavalt diplomaatiline selleks, et väljendada oma teatavat edu vastassugupoole seas, ilma ennast liialt ilusaks tehes. Ning diplomaatilisus oli kvaliteet, mida Hugo ei kannatanud kunagi kaotada.
Siinkohal oleks ilmselt parim hetk jutustada see standard looke, mis mul alati varuks, kui keegi peaks küsima “Mis mees see Hugo siis õieti oli?” Esimene oluline fakt on pärit aastast 1983, 7. august kui täpne olla, kui too “auk kummis” esmakordselt ilmavalgust nägi. Tõsi, ta ise ei olnud sellest teadlik kuni alles vahetult enne lõppu. Keeruline lapsepõlv sünnilinnast ära kolimisega, mille põhjuseks polnud muud kui sahkerdajast kohalik casanova Mario Barkhof ehk siis Hugo isa ja õnnetu Laura Talli abikaasa. Hiljem rääkis ta tihti sõpradele ja võõrastele, kuidas tema elu alles siis algas. Põhikooli algus, uus kodu, uued tuttavad. Kuid ega sealgi kõik roosiline polnud.
Vaadake, inimesed on oma loomulik äärmiselt kadedad ning eriti õrritab neid, kui naaber on edukam kui nemad. Ning Hugo oli alati olnud tiba arenenum eakaaslastega võrreldes. See viis tihti olukordadesse, kus ta oli sunnitud veetma aega üksi oma mõtetega.
Oma sõnade järgi tõsine huvi neiude vastu tekkis tal alles kekskooli lõpu poole. Kuid sellegi poolest jäi ta konto võrdlemisi arvukaks. Võib-olla oli see üheks põhjuseks?
“Ma lihtsalt mainin, et sain selle töö.”
“Suurepärane! Nii, et noored värsked keskkooli plikad sinu jaoks siis nüüdsest alates? Muide Murel helistas. Tahtis teada, kas sina äkki kursis pole miks ta õde juba teist päeva ahastuses nutab” muigas Patrick.
Jah, ta keppis teda.
Patrick oli Hugo toakaaslane või õigemini oli Hugo tema toakaaslane, sest Pati vanemate paks rahakott maksis kõige selle eest. Mitte, et ta oleks rumal olnud, aga ilma taolise tugeva finantseeringuta poleks režišööriks õppimine ja amatörfilmide tegemine kõne alla tulnud. Vastupidiselt oma sõbrale oli Patrick konservatiivsest perest, poeg käib kohusetundlikult iga nädal emmel-issil külas. Oma olemuselt suhteliselt boheemlaslik - sõjaväes ei käinud, räägib 4 keelt, plaanib Indiasse reisida ning hoidub seltskonnas staaritsemisest, kuid siiski selgelt erinev Hugost. Palju tagasihoidlikum naiste teemal, veider küll miks: mehel on nii nägu kui tegu võrdeliselt või vaata, et isegi rohkem kui tulevasel referendil, kellega tuba jagab.
“Kuulge seltsimees, see ei ole ju minu süü, et noored teismelised tüdrukud ei suuda programmiga kaasas käia, eks?”
Jah, ja tema õde kah.
“Wasauchimmer. Mina jätan end sellest pullist eemale. Mul endalegi muresi…Rääkides muredest. Vaata see minu kodunetöö - et mul on peaaegu piisavalt taustamaterjali ning skript on peaaegu valmis. Kuid Leo hüüpas alt ära ja kuna juhend näeb ette, et režišöör ise ei või mängida siis…”
“Sa tahad mind näitlema? Vabalt. Millal?”
“Millal iganes sulle sobib. Kuna ma selle kõik niikuinii kokku lõikan..kas või täna õhtul. Skript on mu laua peal, kondikava on paigas, aga mõnda kohta tuleb veel kohendada.” Kokkuleppe saavutanud kiirustas Patrick, kaamera õlal, õue.
Hugo haaras endale ühe õlle, sest sa ei sa ju ikkagi lugemist tõsiselt nautida, ilma külma õlleta või kuidas? Lõputu paberi ja fotode hunniku alt õnnestus lõpuks stsenaarium leida, “Kõik Patrickust” suurte punaste tähtedega esilehel. Vajunud sügavale tugitooli alustas ta parima filmi stsenaariumiga, mida ta eales nägi.
Muide, kas teadsite et Nicolas Cage ühes oma varasemas filmis metsikust entusiasmist teha suurt kunsti sõi ära elusa hiire. Või olete teadlik, et pea iga “Kaklusklubi”- ja “Sündinud Tapjaks”-laadne film läbib erinevates valmimisstaadiumites sellse tsensuuride kadalipu ja sobivustestid, et Stanly Kubricu “Kellavärgiga apelsiinist” võiks vabalt saada John Hughesi “Hommikusöögi klubi” kui mõistate mida mõtlen.
Hiljem asja uurinud ning muidu teemaga tutvunud inimesed ei osanud keegi öelda miks. Filmifestivalidel sai muidugi Patrick kogu tähelepanu endale, kuid ka seal rääkisid teadjamad mehed, et see oli vast ikka kuskilt kõrgemalt antud. Kui jutt juba Patricku peale läks võin ma väikse saladuskatte all öelda, et oma diplomitöö eest sai ta kõvasti kiita ning hetkel pidavat ta töötama Euroopas ühe projekti kallal, mingi lühifilmide sari, “Haunted”, ühe ameerika kirjaniku samanimelise romaani põhjal. Paljud, seal hulgas Hugo ema, olid äärmiselt nördinud, et Patrick selle materjali avaldas, ega minagi seda nüüd kõige eetilisemaks ei pidanud. Aga teisalt oleks olnud kahju lasta suurt kunsti raisku minna.
Aastaid peale sündmust ennast peetakse jätkuvalt 9-11 originaalkaadreid parimaks katastroofi kujutavateks materjalideks, mis viimase kümnendi jooksul avalikuse ette jõudnud. Ega näitlemine pole alati olnud lõbus ja meeldiv. Kolmekümnendatel aastatel pidid kaskadörid ja statistid tihti gangsteri-filmides päriskuulide eest hüppama. Tänapäeval võib paari nupuvajutusega saata filmitegelase ükskõik millisesse usutava väljanägemisega keskkonda. Rääkimata kõiksugustest pürotehnilistest- ja trosskraanavahenditest. Kuid sellest hoolimata jääb kunst, nagu ütles Platon, vaid elu jäljenduseks, see pole päris…läbinäritud näts, kasutatud teepakike. Seepärast püüavadki kõik parima tulemuse nimel olla kaamera, mis asub kaamera taga, mis asub kaamera taga…Kuid praktika näitab, et piisab vaid sellest mida tegi Patrick või õigemini Hugo.
“Kõik Patrickust”
[ mingi kerge melanhoolse muusika saatel kaadrid suvalistest inimestest tänaval. algustiitrid. fade to black. pilt tuleb uuesti ette kuskil toas. kaamera ette istub keegi noormees ]
Tere.
[ ootab paar sekundit ja siis näeme noormees uuesti istumas ]
Tere. Ma pidin lihtsalt kontrollima, kas kaamera töötab. Hirmus totter oleks kui ei jääks midagi peale. Tavalises suurlinnas ei tule sul oodata ühistranspordi järele rohkem kui 5 minutit. Keskmises pizzarestoranis pead ootama oma rooga 15 minutit. Uue elu algust ootad 9 kuud, selle lõppu aga aastaid. Lihtsalt masendav. Ma olen kindel, et kui beebid suudaks rääkida siis nad karjuksid “Minu ema ja isa seksisid ja mina sain ainult selle näruse elu”. Pole midagi jubedamat kui oodata midagi, mida sa tead, et on vältimatu, kuid, mis sellegi polest, ei taha kuidagi normaalsel ajal kohale jõuda.
[ vahepeal taustaks kaadreid inimestest ootamas bussi, metrood, klipid sünnitustest, matustest ]
Siin kohal oleks vist abiks ära märkida, et igasugune jutt sellest kuidas kino ja televisioon mõjub inimese, eriti noore, psüühikale demoraliseerivalt ja muudab ta vägivaldseks on kõige ehtsam pullikaka. Selle kohta on räppar Eminem öelnud kuldsed sõnad “Don’t blame me when little Eric jumps off of the terrace. You should’ve been watching him. Apparently you ain’t parents”. Mõistlik inimene, kes kasvab tervislikus ja korralikus keskkonnas ei saa selliste asjade poolt mõjutatud. Tõsi televisoon võib muuta inimesi apaatseteks ja/või tuhmiks. Aga see langeb jällegi suurelt sinna mõistlike inimeste kategooriasse.
Keskmine lifti ooteaeg on 13 sekundit. Keskmine valgusfoori tsükkel kestab 27 sekundit. Keskmine sünnitus paar tundi, keskmine suremine 68 aastat. Lihtsalt masendav.
Kujutage ette täiuslikku tuleviku maailma, kus liftid teavad alati ette milliselt korruselt sa millal lahkuda tahad ja on sul vastas, kus teed on nii ehitatud, et valgusfoore pole vaja, kus lapsed kasvavad katseklaasis, nii et sünnitamine jääb ära ja kus surm saabub just siis, kui sina soovid või siis ei saabugi.
[ vahepeal taustaks kaadrid närvilistest inimestest, kes ootavad lifti, valgusfoori, mõnd muud lühikese ooteajaga sündmust. sujuvalt montaaž täiuslikust maailmast, kus inimesed ei oota ja kus nad lahkuvad maailmast siis kui soovivad]
Mul on kõrini olemast looduse ori. Ma võtan saatuse ohjad enda kätte ning saan ise enda peremeheks. “Ära tee seda. See on suur viga” ma kuulen teid ütlemas? Aga vaadake, see on ju otsus nagu iga teinegi ning ma kannan selle eest vastutust ning olen kursis riskidega. Ning ei saa ju eitada, et on olemas võimalus, et surm on lihtsalt üleminekuritual. Nagu sündimisel lahkume üsast, et astuda siia maailma.
[ kogu selle aja jalutab noormes mööda kitsast tuba ringi ja žestikuleerib agaralt. hoides kaameraga pidevat silmsidet. silmis on näha sädet, vabanemist. suul on kerge naeratus. ]
Ma ei ütle, et ma olen alati tahtnud surra, aga kogu oma teadliku elu pole mul kunagi olnud tunnet, et oleksin üleliia kurb või pettunud, kui see peaks juhtuma. Te ei kujuta ette kuidas teie arusaamad igapäevastest asjadest muutuvad peale seda, kui teate täpsel millal, kus ja kuidas surete. Alles nüüd olen omandanud oskuse eraldada tõeliselt olulised asjad ja lasta ülejäänudel lihtsalt kulgeda. Ei, ma ei propageeri üldse oma tegevust. See ei ole kindlasti mitte kõigile. Vastav meeleseisund ja valgustatuse tase on elementaarseteks eeldusteks, kuid detailidesse ei hakka siinkohal laskuma…
Edasi Hugo sel hetkel ei loe. Vaid seab üles Patricku statiivi ja selle peale kaamera. Enne filmima hakkamist kontrollib ta kas kaamera ikka töötab…nagu ettekirjutatud oli.