SKYLINE/SILMAPIIR

Yeah! Yeah! Yeah! laulis Usher klubi helisüsteemi suurtest kõlaritest. Ma toetusin mugavalt diivani seljatoele ja võtsin viskiklaasist järjekordse lonksu. Coca-Colat. Autoga olles olen ma alati sundkarsklane ja sõber oli mind justnimelt autoga tulla palunud. Lasin pilgu laisalt üle saali – eelmisest ruumi skänneerimisest oli möödas juba mitu minutit. Vahepealse ajaga polnud aga midagi muutunud. Rahvast polnud märgatavalt juurde tulnud, tantsuoskusi samuti mitte. Ühtegi tuttavat kuju või nägu ma selles varajases reedeõhtuses õõtsuvas inimsummas ei märganud. Seda üllatavam oli kolmene seltskond, kes mulle lehvitas ja midagi tervituse-laadset hõikas. „Kas ma tunnen neid?“ käis mõte peast läbi. „Ju siis,“ pidin tõdema kui nende tegevus kordus. Viisakusest tõstsin klaasi ja tervitasin neid kerge peanoogutuse ja käeviipega. Ega see tükki küljest võta, lehvita siis ununenud tuttavatele või niisama rõõmsale seltskonnale. Isegi purjus peaga võhivõõraid inimesi tervitanud, muust rääkimata.

Mu unise ja tuima olesklemise, mis niikuinii kuidagi ei reedesse ega kluppi sobinud, lõpetas taskus värisema hakanud mobiil. Aeglaselt küünitasin vasaku käe särgi rinnataskuni ja haarasin telefoni. Pilku siniselt helendavale vilkuvale ekraanile viskamata teadsin, kes teisel pool liini on. „Märten,“ surmkindlalt. Kandilised tähed ekraanil kinnitasid seda teadmist, kui pilk möödaminnes sellele langes.

„Jah!“ ütlesin torru, kui see kõrva juurde jõudis ning tuttavat häält kuulsin. Mõne hetke pärast lisasin: „Tavalises kohas olen, tagumises nurgas.“

Kuulnud, et tal läheb veel veerand tundi aega, võtsin vastu otsuse uue joogi ostmiseks. Enne mugavast asendist lahkumist mõtlesin muigega äsjalõppenud kõnele. Märten oli linna just teisest otsast sisse sõitnud. Teadsin ja kujutasin ette, kuidas ta kahekordselt kiirust ületades, halbu teid, liiklejaid ja ummikuid ropult sõimates ning valju muusika mängides läbi linna liikles. Isegi ilma äsjase kõneta. Tundsin selleks teda ja tema sõidumaneeri isegi liiga hästi. „Vaikne yuppie my ass,“ tavatsesime selle üle ironiseerida. Seejärel viimane lonks ja lonkisin baarileti poole.

Juba uue klaasiga vanal kohal istudes lasin päeva silme eest läbi. Täiesti tavapärase päeva ainus üllatusmoment oli tulnud pärastlõunal, siis kui juba tööpäeva ja -nädalat kokku tõmbasin. Üle tüki aja ilmus mobiiliekraanile kiri „Märten helistab….“ Vanad semud nagu me olime, polnud me siiski juba mõnda aega tihedamalt suhelnud. Tööd, tegemised ja elud eri linnades ja muud tüüpilised asjad. Teadagi, eksole. Telefoni vastu võtnud, kuulsin tuttavat häält. Juba tervituses järel teadsin, et tal on mingi jutt, mitte niisama „vana sõber, pole ammu näinud, saame kokku ja muljetame“ jutt, vaid oluline ja tõsine jutt. Ta teadis, et ma tean ja ma teadsin, et ta teab, et ma tean. Sellegipoolest rääkisime mõned minutid kõigest ja eimillestki, rebisime kildu ja aasisime niisama.

„Tegelikult oli mul asja ka.“ „Lõpuks ometi!“ mõtlesin seepeale.

„Oleks vaja kokku saada,“ jätkas Märten. „Tule autoga,“ lisas ta enesestmõistetavat. Siin linnas ei saa ju muidu üldse elada ega liigelda, enne kui meenus, et tema elukohas saab ka ilma hakkama.
Pakkusin välja, et tavalises kohas, nii kiiresti kui võimalik. Tööl oli mul juba kõik tehtud ning võimalust nädalavahetust kaks tundi varem alustada ei lasknud ma kunagi käest.
„Sobib!” tuli vastus, „hakkan sõitma. Eks ma helista kui linna jõuan.“

See oli juhtunud kolme paiku pärastlõunal. Nüüd oli kell juba veerand seitse. Vahepealne aeg oli mul kulunud kodu väisamiseks, kiireks metamorfoosiks tööinimesest peoloomaks ja klubisse jõudmiseks. Seal vegeteerisin juba teist tundi ehk neljandat kokat. Märten oli samal ajal kihutanud oma töökohast mööda linna asju ajama ning seejärel mööda linnadevahelist maanteed. Tema ajaarvestuseks olid kilomeetrid, suitsud ja keskmiselt 4.10 kestvad muusikapalad auto mp3-mängijast. Samal ajal liiklesid mõlemates linnades massid „suurtel kiirustel, hulgakesti koos ja pikkade vahemaade taha.“ Tööinimesed tahtsid töönädala tolmu õlgadelt pühkida ning lõõgastuseks läksid õhtu jooksul käiku kõikvõimalikud ja -võimatud viisid. Enne seda tuli end aga tööl, liiklusummikutes, kaubanduskeskustes, kodudes ja järjekordades üles kütta ehk maakeeli lihtsalt seaks vihastada. Massipsühhoos, kaasinimesed ja -liiklejad, ülemused ja alluvad, foorid ja pangaautomaadid, liiklusõnnetused ja -politseinikud, müüjad ja koristajad, reklaamiinimesed ja klienditeenindajad, abikaasad ja elukaaslased, armukesed ja petetud, vanemad ja lapsed, uksehoidjad ja turvamehed, administraatorid ja raadiodiskorid tegid selleks kõik endast oleneva. Tahtmatult, siiski. (See oli nende olemusse, identiteeti, töösse ja reedeõhtusse lihtsalt sissekodeeritud samamoodi nagu ellujäämistahe ja -instinkt loomadesse või pärilikud haigused DNAsse.) Välja arvatud muidugi viimased.

Kuid seegi polnud veel kõik, mis tol õhtul toimus. Näiteks lähenes pilvede kohal kõnealuse linna lennujaama üks lennuk. Rootsist, Stockholmist. Seda teadsid või teadvustasid vähesed – need, keda see otseselt puudutas (reisijad, meeskond, nende lähedased, taksojuhid ning lennujaamatöötajad). Oli ka paar vastupidist näidet – need, keda see puudutas (puudutama hakkas), kuid kes sellest veel midagi ei teadnud. Nagu alati enne suuremaid ja väiksemaid sündmusi.

Nagu elus/maailmas alati.

Kõigele sellele mõeldes vaatasin tühja, mõtteta pilguga saali, tantsivaid inimesi, plinkivaid tulesid. Silm vaatas aga ei reageerinud, ei jäädvustanud, mõistnud ega pannud tähele. Sestap oligi võimalik, et algul märkasin vaid siniseid teksasid, valget särki ja rohelist tuulepluusi. Tuvastasin kuju Märtenina just samal hetkel kui too mind tervitas.

Edasisest poolest tunnist on olulised vaid mõned hetked, laused ja mõtted.

Pärast tervitusi, uute jookide tellimist (mulle juba kuues koka, Märten nõudis kaks jäävett), uudiste vahetamist, igava peo siunamist ja naiste kommenteerimist jõudis jutt lõpuks tuumani, kokkusaamise eesmärgini.

„Tegelikult oli mul asja ka,“ ütles Märten ikka veel eelmise nalja üle itsidades. Ta pidas pausi, kogus end selle jooksul ja jätkas juba tõsisemalt: „Mul oleks teenet vaja.“

Olin aimanud, et asi selles on. Vanade sõpradena olime lugematuil kordadel üksteist aidanud. Ka päris hulludes olukordades. Praegu midagi sellist ei paistnud.

„Nõus. Teen ära. Räägi nüüd asjast,“ vastasin selle teadmisega.

„Lühidalt, mul on enne homme õhtut null sekundit vaba aega. Tuli on taga, toru kuklas. Deedlain, noh. Firma perse vaja jälle järjekordselt mul ainuisikuliselt soost, mudast ja lõkkest välja kanda. Idioodid on endale korraga kolm jama kaela tõmmanud.“
„Nagu alati,“ lisas ta sarkastiliselt muiates. „Maksavad hästi ja ennegi hakkama saadud. Asi pole üldse selles praegu.“

Üksteise töödest me eriti palju ei rääkinud aga pidev firmade kuristikest tagasitõmbamine oli mõlemal tööülesandeks. Hetkeks lasin peast läbi viimased sarnased kiireid „päästeoperatsioone“ sisaldanud nädalavahetused. Pooleteise aasta arvestuses sai neid palju. Ilmselgelt liiga palju.

Järgmine lause, õigemini selles sisalduv küsimus lajatas mulle aga kiiresti ja külmalt näkku. Mõtterong jooksis hädapidurite kriuksudes rööbastelt maha. Aju piiksatas, hangus, viskas ette Windowsi „sinise surmaekraani“ ja restartis. Mõistus hakkas palavikuliselt tööle. Mõtlema, meenutama, pilti kokku panema.

„Ühesõnaga võitsin ma endale seda teadmata mõned kohustused varem. Need on seotud tänase õhtu ja ühe inimesega. Monat mäletad?“

Üks nimi ja küsimus.

Kiire, tõesti ülikiire sajandiksekundilise mälusobramisega kaapisin kõik olemasolevad mälukillud kokku.

„Mona Oks: Märten Oksa noorem õde. Sündinud 1984. aastal. Sünnipäeva ei mäleta. Märtenist ja seega ka minust seitse aastat noorem. Oli kunagi ammu minusse salaja armunud. Läbinähtavalt siiski. Seltsis minu ja Märteniga noorena päris tihti. Koos nende perega käisime kunagi Saksamaal puhkamas. Viimati nägime ligi kuus aastat tagasi. Viimastel andmetel tegeles Rootsis modellinduse ja rõivadisainiga. Päris edukalt, suht tipus sealkandis, siin eriti ei tunta.“

Kõik see oli toimunud kahe sekundi kestel. Jõudsin veel viimasel hetkel vastata nii et paus piinlikuna mõjuma ei hakanud.
„Jah, ikka mäletan. Su noorem õde ju.“
„Heh, ei salgagi vanu tuttavaid maha,“ irvitas Märten ja jätkas: „Igatahes maandub ta vähem kui tunni pärast lennujaamas. Andsin talle selle koha aadressi, ta tuleb taksoga siia.“

Kuulasin seda ja hakkasin taipama, milles teene seisnema pidi.

„No ja enne homset õhtut pole minust asja. Ülehomset isegi tegelikult, välja magama peab ju ka,“ parandas ta end.

„Muid tuttavaid tal praegu linnas pole. Usaldusväärseid vähemalt mitte. Aga sind ma usaldan sama palju, ei rohkemgi, kui iseennast. Mina olen alati see dünaamilisem ja tasakaalutum osa duost olnud.“

Märten oli kogu aeg oma õe suhtes liighoolitsev ja kaitsev olnud. Kui kooliajal, Mona nooruses oli see veel mõistetav olnud, siis nüüd tundus see kerge overkillina. Mona ise pidas seda aga armastusväärseks. Ja päris mitu korda oli suuremast ja vanemast vennast abi ka olnud. Meenusid näiteks juhtumid põhikooli ajast, kus kutid, kes talle suitsu pakkusid järgmisest päevast alates ka ise veendunud mittesuitsetajad olid. Füüsiline märkus suitsetamise kahjulikkusest oli mõjunud. Effektiivsus 100%, parem kui ükskõik millisel muul mahajätmismeetodil. Vähemalt põhikoolis.
Mona oli siiani üks väheseid modelle, kes tubakast suurt ei pidanud.

Lisaks oli Märteni silmis vaid ühe käe sõrmede jagu juhte, keda ta kartmata Monat sõidutada lubas. Esiteks nende isa, seejärel tema. Siis mina, kes oma tasakaaluka ja rahuliku sõidu poolest piisavalt kahtlane olin, et ilma pikaajalise sõpruseta poleks ma seal nimekirjas olnud. Ülejäänud kaks olid arvatavasti eriti professionaalsed võidusõitjad või päästeameti autojuhid. Seda, et neiu ise autot juhiks või näiteks mõne ekstreemspordiga tegeleb, ei tahtnud Märten isegi oma halvimas unenäos näha. Ometigi ei seganud see Monat nii sõitmast kui ka ekstreemsporti nautimast.

Minu tagasihoidliku arvamuse järgi oli selline liighoolivus ja kaitsmine iga kell parem kui korrast ära, lagunevad peresuhted ja vihavaenlastest sugulased.

Nüüd siis pidin endalegi ootamatult selle ülesande enda õlule võtma.

Enne lahkumist tegi Märten veel viimase briifingu. Meid mõlemaid ilmselt piisavalt hästi teades uskus ta end teadvat ka kahe vana tuttava kohtumise tagajärgi. Eriti kui möödas oli kuus aastat, kokkusaajad olid noored ja edukad, käes oli reede õhtu ning kohtumispaigaks ööklubi (kiire hindav pilk tantsupõrandal õõtsuvatele harvadele inimestele), mis siiski enam baari ülesannet täitis.

„See autoga tulemise jutt ei olnud ehk kõige parem mõte. Päeval oli olukord natuke teine, siis lootsin sulle kui kainele juhile, kes niikaua Monaga tutvust uuendab kui ma tööga valmis saan. Varahommikul oleksid mu peale korjanud ja siis oleks vaadanud, mis edasi saab.“

Taipasin, kuhu ta jutuga tüürib: “Ma pole veel elu sees joonud ja sõitnud. Olgugi, et mulle ei meeldiks masinat siia jätta, ei kavatse ma ka täna öösel lollusi teha. Ja seniajani olen ma veel sõiduvõimeline.“

Mõttes kippusin juba kahtlustama, et mitte kauaks. Korraks käisid peast läbi ka mu 2002. aasta Subaru Impreza GT võtmed. Võimas, kiire ja stiilne auto. Et kiusatust ei tekiks, peaks äkki võtmed kuidagi turvaliselt ära hoiustama.
Märten nägi mu sisemisi kahtlusi, ent ei öelnud midagi. Tema nägu väljendas lihtsat mõtet – ise tead, mis teed.
Mõne hetkega jõudsin otsusele, et võtmed jäävad sinna, kus nende koht ehk taskusse. „Saame hakkama, peame saama, alati oleme saanud!“ kinnitasin endale kergete, ent visade allesjäänud kahtluste hajutamiseks.
Jätsime Märteniga hüvasti, lubades ühendust pidada. Vana seltskonna kokkusaamist ja nädalavahetuse lööktöö lõppu oli vaja vääriliselt tähistada. Järgmise päeva õhtul või ülejärgmise hommikul, see pidid käigu pealt selguma. Jätsime veelkord edu soovides hüvasti ja juba kihutaski ta klubist välja ning hetke pärast kadus kummide vilinal juuniöhhe.

See kõik oli olnud vähem kui kümme tundi tagasi. Nüüd on kõik muutunud. Tegelikult olen ma ikka üksi, vaatan tühjal pilgul kaugusesse ja ei tea mida teha. Ma ei ole enam klubis, vaid oma maja (milline egoism ja omanditunne) katusel ja vaatan linna. Ma olen 16-korruselise paneelmaja katusel ehk üle 50 meetri maapinnast. Kuna maja asub ühes „mägedest“, siis ma ei kujuta ettegi kui palju see üle merepinna olla võiks. Ja kas sel ongi üldse mingit vahet? Äkki ainult enese rahustamiseks.
Kõik on persses, kõik on läbi. Lõpp, finito, the end, fin, die Ende. Inimesed on surnud, lubadused murtud, senised elud on osadeks lagunenud ja kaduvikku vajunud.

Vähem kui kümme tundi tagasi oli Märten klubist väljunud ja minema kihutanud. Juba varem oli Stockholm-Tallinn lennuk maandunud. Samal ajal oli kui Märten oma autosse istus, istus linna teises otsas taksosse Mona ja ütles klubi nime ja aadressi.(Säravalt naeratades nagu alati, nagu teda kõik teadsid ja mäletasid.) Vähem kui veerand tundi hiljem peatus klubi ees kümme aastat vana tumesinine Mercedes, mis juhtumisi kandis taksoplafooni. Vähem kui viis minutit pärast seda sisenes Mona ruumi. Vähem kui viis sekundid hiljem märkasime üksteist ja tundsime silmapilgselt ära.

Nii mõndagi oli vahepealse kuue aasta jooksul muutunud. Tütarlapsest oli naine sirgunud, pikkust ja figuuri oli juurde tulnud. Kuid tema särav ja helisev naeratus, malbed näojooned ja sobiv soeng olid muutumatuna püsinud. Ega minagi polnud enam see noor ja vihane noormees, kes kuus aastat tagasi selle tütarlapsega viimati kohtus. Kohutavalt masendava kiirusega lähenev neljas aastakümme, vahepealne pingeline tööelu ja veel miski, mida vaevu oleks võinud vaimseks küpsemiseks või tasakaalustumiseks nimetada, olid hoolega nurki maha viilinud ning laiskust, tagasihoidlikkust ja rasvapolstrit kasvatanud. Noorust ju veel oli, pensinäride ja keskeakriisi kannatajate arvates. Viha ja jõudu ju veel oli, alalhoidlike allaheitjate, patsifistide ja nõrgukeste meelest.

Sel kõigel polnud tähtsust, polnud vahet, mis oli kuue aasta eest teisiti olnud. Hetkel tahtsime me üksteise eludest ja tegemistest kuulda ning mõista, kas teise kunagi nii huvitav ja ligitõmbav mõtteviis ja maailm alles oli. Noh, vähemalt mõnda aega. See lõppes siis kui pakkusin välja joogid minu arvel võtta. See tõi Monale meelde, kuidas ma talle kunagi kaheksa aasta eest pika lunimise peale õlut ja veini olla mekkida andnud. Mulle polnud see seik juba aastaid meeles olnud. Igastahes teatas ta selle peale, et õlut ta sest saati ei joo aga veinist ja muust ära ei ütle. Mõne dringi jooksul suutsin oma kainust kaitsta, seejärel hääletati kuiv seadus maha ja juhiload tühistati laudkonna ühehäälsel otsusel (või siiski kahehäälsel kui täpselt häälte arvu lugeda). Siis jõudis jutt selleni, et ma pole elusees Verist Maryt joonud ja kuna mina tutvustasin talle õlle ja veinimaailmu, siis tahaks ta mulle teene tasuda. Kaua sa ikka vastu puikled ja nii saigi seda kokteili mekitud, millest ma enda oma kahekümne üheksa eluaasta jooksul ilma olin hoidnud. Paari Mary järel sattusid seltskonda Punane ja Valge, perekonnanimega Vein ning natuke aega hiljem liitus juba kõiksugu erinevat rahvast alates mehhiklasest senjoor Tequilas´st lõpetades pommitajate B-52 meeskondadega, ei unustatud ka lähemaid sõpru – tovariisch Vodka ning tema kummaline lemmikloom (siiski lind) Valge Kurg olid samuti lauas. Meeleolu ja häälekus tõusis seltskonna kasvades. Mõne tunni möödudes meenutas käimasolev üritus vähemalt minu jaoks reklaami või muusikavideot, mis koosneb eri fotodest, mis lihtsalt ekraanile lajatatakse. Aeg ja ruum ei olnud enam pidevalt voolavad nagu filmilint või jõgi vaid hüplikud ja katkendlikud, sugugi mitte kindlad nähtused nagu polaroidfotod või lombid. Ma ei tea kui palju shotte ma võtsin, sest kusagil viieteistkümnenda juures läks loendus segi. On ühele lähenev tõenäosus, et Blackjacki mõistes olin ma end lõhki pakkunud. Muudest arvestustest rääkimata. Mona suutis kinnitada, et tema piiriks on õnnenumber 13 ja sealt ta üle ei lähe, pigem jääb vähema juurde.
Igatahes tekkis mingi hetk, mõned tunnid pärast südaööd mõte, (kui seda sellises olekus inimeste puhul mõtteks nimetada saab), ei pigem olukord, kus tuli lahkuda. Kui pika jebimise järel taksofirmaga ühendust sain, saadeti mind pikema jututa pikalt. Teise kõne järel soovitati kuradile põrgu külla minna. Kolmanda kõnega saadeti otsekohe karu perse mustikale. Lõpuks õnnestus ühel eriti kangelaslikul mõistmiskiirel läbi kilomeetrite paksuse alkoholiauru ja -udu kohala jõuda ning ette kanda: „See ei ole illuminaatide ja vabataksojuhtide vandenõu sinu vastu. Wannabe peopealinn on lihtsalt oma tuurid üles saanud ja möllab nüüd täie hooga!“ Veidikese arupidamise (millega käis kaasas ka pitsi võtmine nagu vanasõna ette näeb) järel tundus see üsna loogiline olevat. Rahvas liikus lõbustusasutuste vahel ja kell oli just nii palju, et esimesed tegelased koju hakkaks tahtma. See seletas küll 30 kuni 40 minutilised takso-ooteajad aga ei viinud meid lahendusele ega kodule sugugi lähemale. Tärkas jõetu viha rikkurite, pööbli ja välismaalaste vasu, kes kõik kasutasid mitte ainult peokohti vaid ka taksosid.
„Tõprad sellised!“ jõudsin veel mõelda enne kui kusagilt kerkis esile üks kuju. Tüüp, kes üritas kiirelt mingeid macho-punkte teenida, pakkudes kaine autojuhina imekenale neiule küüti. Pika vaidlemise peale jõudsime kokkuleppele – libedik sõidab Monaga ülikorralikult antud aadressil ning mina üritan oma Subarul järel sõita, sest „hõkk, omasid me siia maha ei jäta! Ügs kõigi ja…no, kurat ei jäta ja kõik…saan hakkama, vaata ennast. Kuhu ma jäingi?“
Uksest väljudes kainestas jahe ja niiske õhk mind veidike, vähemalt mu enda arvates. Kangelane istus rooli, Mona kõrvalistmele. Ma istusin oma masinasse ja püüdsin igal pähetuleval viisil pilti stabiliseerida ja fokuseerida. “Ja kurat, ära sa üle 40 sõida!“ puterdasin machole.

Järgnenud mõnikümmend minutit on kõigist teadvustest jäljetult pühitud. Ma ei mäleta mitte kui midagi enne seda kohta, hetke, pilti. Subaru oli umbes 160 kilomeetrise tunnikiirusega üle äärekivi sõitnud, lennanud poole meetri kõrguselt maha betoonposti ning rullunud viis ja pool korda üle katuse. Autost olid äratuntavas korras vaid tagumised pool meetrit ehk pagasnik, üks tagaratas ning osa tagaistmetest. Esi- ja keskosa oli vaid vanaraud, mis ebamäärase vormi võtnud.
Selline vaatepilt lõi lagipähe, näkku, makku, põlvedesse ja mujale. Kulus teadmata aeg kui ma masinast väljununa lihtsalt murul vedelesin. Lõpuks suutsin end koguda ning vrakile läheneda. Polnud vaja olla kiirabiarst, et kõrvalistuja surm tuvastada. Sellistes olukordades saad sa sellest lihtsalt aru. Tegelikult sa tead seda juba enne aga viimane õhkõrn, olematu lootus puruneb, kui sa mingil viisil sellesse vanarauast kirstu vaadata julged. Alati.
Juhi leidmisega läks mõnda aega aega – ta oli läbi esiklaasi lennanud ning maandunud paarkümmend meetrit eemale. Keha veel töötas, hingas ja veri liikus. Liikus kehast välja. Ka nüüd polnud vaja meditsiini alast kõrgharidust, et tuvastata surmav verejooks. Isegi kui kiirabi oleks olnud koha peal ja nad oleks ta põõsast leidnud, poleks ta elu enam päästa suudetud. Aga nii ei läinud. Kiirabi polnud veel väljagi sõitnud, alles liikusid esimesed sündmuskoha poole jäävaid aknaid katvad kardinad. Alles olid kohutava paugu peale sügavast unest ärganud inimesed taibanud aknast välja vaadata.

Ootamatult ja kohutavalt üheselt sain aru, mida ma tegema pean. Kiiresti, nii kiiresti kui võimalik lahkusin sündmuskohalt, pealtnägijate uudishimulike pilkude alt. Mõne hetkega määrasin oma asukoha – kaks tänavavahet mu elukohast.

See oli juhtunud pool tundi tagasi. Praegu olen ma katusel. Päike tõuseb mõne minuti pärast, siis kui kell saab 4.15. Mul on veel mõned minutid aega. Aega, et meenutada, aega, et heita kate viimase poole tunni sündmustelt.

Ma olin kaks tänavat läbinud üllatavalt kiiresti ning mind polnud keegi kahtlustavalt vaadanud. Põhjust ju oleks – mu hele särk on verest punaseks imbunud, üks käis ripub vaid mõne niidiga (ju jäi kuigi vraki külge kinni). Püksipõlved on lõhki, sääred verised. Ka käed on punased ning üks verine triip on jäänud käega lauba pühkimisest ka otsaette. Kiiresti, kuid siiski piinavalt aeglaselt jõudsin oma trepikoja ükseni. Sisestasin koodi kiirelt ja närviliselt ning ma pidin seda kordama ligi kakskümmend korda enne kui sellega eksimatult hakkama sain. Kogu protsess oli koodipaneeli veriste käejälgedega katnud. See õõvastus ei suutnud enam kuidagi konkureerida varemnähtuga ning nii ruttasin sellest välja tegemata trepist üles. Lõõtsutades peatusin alles kaheksandal korrusel, oma ukse taga. Vaevaliselt avasin võtmetega ukse ning sisenesin. Toetasin selja vastu tugevast puidust plaati ning tõbasin hinge. Hetkeks. Mul polnud palju aega jäänud, teadsin, mida ma tegema pean.

Palavikuliselt sööstsin oma suure riidekapi kallale, täpsemalt sorisin läbi selle ülemise riiuli. Kui käsi puutus vastu kõvast ja libedast pappist karpi teadsin kindlalt, et tagasiteed enam pole. Tõstsin karbi alla, avasin selle ja võtsin sealt mis vaja. Paari vilunud liigutusega, mis olid nii sisseharjunud, et ka sellises paanikas ja ekstreemses olukorras olid need mehhaanilised, korrektsed ja täpsed, panin selle töökorda. Kontrollisin. Korras. „Lõpp on lähedal, ainult viimased osad veel,“ kinnitasin endale korduvalt, sugestiivselt kui mantrat.
Enne uksest väljumist käisin ka oma eriolukordadeks jäetud rahavarude kallal. Sokisahtlist kahmasin kamulaga rahatähti. Kui see polnud eriolukord, mis siis veel. Mul polnud selle paberiga lähimas tulevikus enam niikuinii midagi teha, kaugemast tulevikust rääkimata. Pikemas perspektiivis oleme me kõik niikuinii surnud.

Ronisin mööda treppe kaks korrust ülespoole. „See peab õnnestuma,“ sisendasin endale. Lasin uksekella, kõvasti, pikalt ja korduvalt. Seejärel tagusin ka paar korda vastu ust. Niisama, kindluse mõttes. Lärmi saatis edu – minuti pärast tatsas ukse peale valges hommikumantlis keskealine naine. Meie maja korteriühistu juhataja. Kella nelja paiku öösel naabri tehtud kõva lamendi peale ärkamine ei jäta positiivsele lähenemisele mingit võimalust.
Ehmunu ja tusasena nõudis ta mult seletust. „Kurat, mis on? Sa oled ikka puhta lolliks läinud vä?“
Olin õnnega koos, et koridor üsna pime oli ning ma olin suutnud endale paki Orbitit suhu ajada. Mu verine riietus polnud näha ning ma ei haisenud kui avatud viinapudel vaid kui kõvasti napsutanud inimene. Siiski inimene.
Vabandasin ja luuletasin kokku südantlõhestava loo sellest, kuidas noorel armunud mehel ehk siis minul oleks vaja katuse võtit, et oma südamedaamile suvist päikeseloojangut näidata. Lõpetasid suurepäraselt väljamängitud tundelise loo sõnadega: „Ärge seiske inimeste õnnel tee peal ees. Ma usun, et tänasest ööst võib alata sündmustejada, mis lõpeb abieluettepaneku, kihluse, pulmade, laste ja inimeste eluõnnega. Palun!“ Ma pole elus rohkem valetanud. Ma polnud elus nii kaugel õnnest, armastusest ja õnnelikust lõpust olnud kui siis, sellel uksel. Vaevalt ongi palju võimalusi, kus vale ja tegelikkus nii kardinaalselt erinevad.
Nähes, et naise kaalumist on vaja kiirendada ja mõjutada kahmasin taskust peotäie raha ja pistsin selle talle pihku. Sel hetkel oli tema otsus tehtud, ta ulatas mulle kiiresti võtme ja soovis õnne. Andsin talle uue peotäie moel kuidas antakse peavililleseemneid mitte sajakrooniseid. Soovisin talle veel head ja õnnelikku elu.

See oli seitse minutit tagasi. Vahepealne aeg kulus treppist üles vantsimiseks, katusele viiva trepikäigu ukse avamiseks ja selleks meenutuseks siin. Nüüd oli käes lõppmäng, lõppfaas, tõe hetk.

Lähenen katuserinnatisele. Vaatan kaugusesse, sinna, kus päike hakkab kõrgemate katuste kohale tõusma. Esimesed kiired murravad end läbi linnadžungli minuni. Taevas on kergelt roosakas. Mõned üksikud piisad uduvihma sajavad mulle pähe ja näkku segunedes pisaratega. Ma pole kumbagi märganud, ei pisaraid ega uduvihma. Lõpetan selle ebaleva hetke. Siin, nüüd ja praegu.

Võtan selle, mille ma kapipõhjast leidsin. Püstol. Tänan mõttes oma vana tuttavat, kes selle kunagi minu poole jättis. Ta ei vajanud enam seda, ega tahtnud olla seaduserikkuja. Mul polnud vahet. Polnud eluaeg olnud. Ja nüüd olen siis, püstoliga katusel. Märkan hetkeks kummalist helki, mille päikesekiired peegeldades tekitavad. Relv on puhas ja … ilus? Raputan pead ja sunnin end õigetest asjadest mõtlema.
Ma olin elanud valetajana nagu me kõik. Ma polnud iial olnud potensiaalne mõrvar. Nüüd olin küsimuse ees, kas ma suudaks elada mõrvarina? Aga potensiaalse enesetapjana? Elada enesetapjana? Loll, enesetapjana ei elata, enesetapjana surrakse.

Ma olin rikkunud oma parimale sõbrale antud lubaduse. See oli juba üksi piisav põhjus suremiseks. Aga ma olin tapnud ka maailma kõige armsama ja kaunima inimese, keda ma tundsin. Seda ei saa andestada. Ei mina iseendale, teised mulle ega isegi mitte Jumal või jumalad kui nad kusagil ka eksisteerivad.
Mus oli tõusnud macho, ma hindasin end nii üle, et pärast paarikümmet shotti istusin rooli. Lisaks olin ma suutnud kuidagi Monat veenda, et ma sõidutan ta korralikult ja turvaliselt minu poole. Päikesetõusu vaatama. See oli olnud ainus tõene osa mu jutust. Ma olin kiirustanud, sõitnud saja kuuekümnega ning peaaegu kodutänavas katastroofiga hakkama saanud. 160 galoppi kappama piitsutatud hobust kapoti all vedasid masina saja kuuekümnese tunnikiirusega teelt välja ja posti. Ma lendasin läbi esiklaasi, paarkümmend meetrit, see arvatavasti päästis mu elu. Turvavööd, turvapadjad, turvapuur ja muud turvaseaded polnud Mona elu säästa suutnud. Ma olin küll surmavalt vigastatud aga siiski veel elus. Seda verejooksu enam peatada ei saa, poleks isegi kohapeal saanud. Ja minusugune mõrvarlik macho just sellist surma vääribki.

Teotan ennast rinnatisele. Vabastan püstoli kaitseriivi ja vinnastan relva. Viskan veel viimase pilgu linna skyline´ile, silmapiirile. Mu pilk hägustub. Lõpp on käes. Liigutan äkiliselt, nii et katusel mind seni rahulikult uudistanud linnud laiali lendavad. Panen külma toru oma meelekohale. Kerge klõpsuga surub mu sõrm päästikut, plaksuga liigub kukk tagasi ja edasi ning nõel puudutab padruni sütikut. Pauk ja vaikus. Sähvatus ja pimedus. Vaikus ja pimedus.

Vaikus ja pimedus. Igavesti ja alati.