tuleb üks Filosoof. ühelt poolt. kahe raamatuga. üks paksem kui teine.
raamatud rasked. milleks raamatuid tassida? tassi pahna!
tassibki. kõrvade vahele peidetult.
aga raamatud tõesti rasked. paneb raamatud põlema. kõik raamatud tulebki visata tulle sest sisaldavad vaid sofistikat ja eksitusi. ja veel midagi. millest Filosoof aru ei saa. aga vähemalt ta teab et ta midagi ei tea. õigusega. ja ikkagi tema kõige targem sest kõik teised on jumalad või nõmedad. ja kuna jumal ammugi surnud on siis järelikult teised vaid nõmedad. või veel nõmedamad.
magus muie huulil keerab Filosoof muhedalt vuntsi ning istub lõkke äärde maha. targalt. üleolevalt. üliolevalt. istub ja hakkab mõtlema sest Tema mõtleb õigesti. Tema võib mõelda. selle terviseks lendab tulle järjekordne väärtusetu kirjandusklassik või väheteaduslik metafüüsik. ja leek lõõmab endasse krabiseva paberi. ning sütitab Filosoofi silmis erilise sära ja südames suurima sooja andes aluse uuematele ja senisest veel tähtsamatele ja mõttekamatele mõtetele.
kuid mõtlemine liiga raske ja tukk kipub peale. ning tuleb unenägu õuduilmast kus kuri petisjumal inimmõistust eksitab ja kuulutab mitteolevaks viimsegi sünnipärase ainuõige mõtte. ning Filosoof päädub subjektivismis. solipsismis. kuid mis kasu Filosoofil kui kedagi teist leidu tema tarkust tunnistama. Tema tarkust ülistama. Filosoof võpatab ja ärkab. kaetud külma higiga.
üks nahkhiir kuid maandunud Ta õlal. tukastab. targal ilmel. ning Filosoof hingab kergendatult – leidub veel keegi kes Teda kuulab. rüübanuna mõttehulga kesvamärjukest hakkab Ta lõkkekumal jutlustama. kuulutab üliinimest sest inimene on miski mis tuleb ületada. kuid mida hoolib üliinimlikust madalusest nahkhiir ja lendab minema. ja pettunud Filosoof küsib endalt: mis tunne on olla nahkhiir? ja vastab ise kiirelt enne väärargumente et Tema ei saagi ju teada mis tunne on nahkhiir olla sest Tema on liiga teistsugune. liiga tark ja liiga ülev. liiga tark et mõista. ning selle peale neelab Filosoof veel tubli sõõmu igavesest tarkuseallikast ja keerab magama.
unes ütleb hääl et kord oli koobas. koopas inimesed reas. istusid. varjutajumused peas. hoomatud seinalt. näivilmlikud varjud mis tõeliseks küündinud. varjudeilm millest inimesed alatasa kaugemale küünitavad ning tungivad koopa sügavusse. sest keegi kreeklane ju ütles kunagi et tõde peitub sügaval ning loomulikult Filosoof usub seda sest endal ju mõttevõimet antud pole. vaid puhas teadmine asjadest. sünnipärane. seepärast tungibki koopasügavustesse kus tõde pole ega ole kunagi olnud. ei saagi olema. aga ikkagi otsib Filosoof tõde sealt. Filosoof otsib alati tõde sealt kus seda pole. tähtis on otsimine kui protsess mitte tulemus!
ja hoolimata silmaklappunud kitsarinnalisusest ikkagi üks Filosoof vabanes ja ta veeti valguse kätte. vaatas valgust enda ümber. vaatas natuke veel. ja veel. ning siis avas silmad. silmas tõelisi ideid mis tõeliselt olevad. istus puu alla ja hakkas mõtlema ja silmad sulges taas. suikus magusasse unne. õhtul kui ärkas jooksis ta mäele et selle taga silmata kõige tõelisemat olevat. tõelist päikest. kuid kui Filosoof mäele jõudis oli päike juba loojunud. Filosoof hilineb alati. loomulikult. seetõttu tõde polegi.
niisiis meta ta hodos. käia sissetallatud aletheiapärast doxateed. väited kõigepealt verifitseerida. siis falsifitseerida ja siis kuulutada tõeväärtus neile omistamatuks ning jõuda tõsikindluse üldolematusele. see et argiinimene millessegi usub ja midagi teadmiseks kuulutab on juba tema probleem.
õun kukub newtonile pähe. ülevalt. valusalt. see ei tähenda et ta peaks putinile samuti pähe kukkuma. ülevalt. valusalt. tuleb õun valelt poolt ja kukub putinist mööda – see on ehk vähem tõenäoline. kuid mitte võimatu!
ja pealegi üldrelatiivsusteooria ja kvantmehhaanika ei sobi kokku! hüvasti füüsika! hüvasti teadus! ülistus alaküündimatule Filosoofiale. tõelise teadmise vundamendile. pragunenud vundamendile mis valatud küündimatust teadmatusest.
ja Filosoof ärkab. rahulolevana. puhanuna. mõttetust teaduslikust pahnast. kuid siiski - kas Filosoofia on teadus või mitteteadus? Filosoofia on miski mis on kõigest kõrgemal paiknev alus kõigele. teadmise vundament. Filosoof vaatab rohetavat rohtu ja asüürset taevast ning sõõmab kopsutäie lõhnavat õhku. ta tunnetab tõelist elu. Filosoof saab ärganuks.
kuid tuleb üks hiir ja komistab kangi otsa. kohe tekkivad probleemid. kas seda saab interpreteerida tahtliku kangiliigutamiskäitumisena? või on tegemist juhusega? või kui ta oleks kangi kogemata sabaga riivanud? või käpaga lükanud? kumma käpaga? kummalt poolt? liiga keeruline et mõista. Filosoof sooritab lahkumiskäitumise loodusest ning sammub linna. hüvasti looduslikud laborihiired ning pinnasest võrsunud raudkangid!
linn. tuleb tramm. ühelt poolt. ühe juhiga. ajab alla viis teetöölist ja ühe lapse. eetiline probleem lahendatud. süütunne iseenelt kaotunud. milleks teha valikuid kui saab hävitada kõik? tramm sõidab edasi. kahele poole. juhita.
üks palgamõrvar soovib tappa süütut inimest. südamest. hingest. pisarad palgel anub et sadist ütleks kas tema juures viibib tapetav. kuid sadist vaid muigab kuigi tapetav tõesti tema juures viibiv. sadist väidab koguni vastupidist. piinab vaest palgamõrvarit. valetab alatult. aga kategooriline imperatiiv? kehtimatu? ei. lihtsalt teine süsteem. igaüks valib süsteemi mis talle antud hetkel kõige paremini sobib. sadist-utilitarist lööb rahulolevalt palgamõrvari eest ukse kinni. tema on eetiline. tapab tapetava hoopis ise ära. piinarikkalt. saab kõige rohkem hedoneid …
palgamõrvar sooritab enesetapu.
Filosoof läheb randa ja kallab ketšupitilga ookeani. lisab sellele oma omandi. kas ookean nüüd tema oma või on ta lihtsalt ketšupi tulutult ära raisanud? keegi ei vasta. isegi kui küsimust karjuda. ehk vaid kaja kajastab mõttetusi.
taamal sõidab karile platoni demokraatia nime kandev riigilaev. roolis teine Filosoof. vale.
Filosoof lahkub linnast. linn on liiga keeruline. ning liiga palju teisi. mõtlevaid. aga Filosoof ei taha kuulutada heideggeri pooljumalaks nagu pool tartut. aga Filosoof ei taha mõelda liiga palju keerulisi mõtteid. tema tahab lihtsalt. tuleb tarbida argikeelt ja mõelda argimõtteid. selles Filosoofia!
kuid teel midagi kummalist kohtab. keset metsi tühi tuba. ühtegi akent. ühtegi ust. toas peegel. kahepoolne. kast hiinakeelsete vastustega. küsimustele. teisel pool peeglit kamp hiina teadlasi. keset metsa. esitavad küsimusi. hiinakeelseid. paberkandjal. toas olev keeleoskamatu inimene vastab. käsiraamatu abiga. õigesti. hiinlased arvavad et oskab hiina keelt.
tuppa siseneb hiinlane. lambist. oskab hiina keelt. vastab samuti küsimustele. kuid hiina teadlased ei tee vahet kumb oskab hiina keelt kumb mitte. isegi kollane nahavärv ja pilusilmad ei reeda.
argument tehisintellekti inimpärasuse vastu. teadlased lihtsalt liiga küündimatud! eriti made in china. lihtne. loogiline. mõistetamatu.
zen? dhyana? pigem mõtlematus …
aga zombid? superspartalased? vaieldamatult lahutamatu osa Filosoofiast.
Filosoof kohtab valetajat kes ütleb et räägib tõtt. rääkigu siis pealegi. mis see Filosoofi asi? põgeneb metsa. valetaja kannul. ning kuigi Filosoof kõnnib aeglaselt ei jõua jooksev valetaja talle kunagi järele. vanakreekapäraselt. apoorialiselt.
Filosoof kõnnib metsa ja arutleb omaette oleva terviku arche üle. ning leiab oleva tõesti ühtse terviku olevat. jagamatu. liikumatu. tekkimatu. hävimatu. ja midagi veel. seekord nii. mõnikord teisiti. sõltub meeleolust.
mõnikord vaid aatomid ja tühjus. mõnikord jagamatu tervik. mõnikord mitte midagi.
mõnikord inimene kõigi asjade mõõt. mõnikord hüvesuse idee kõige aluseks. kreekapäraselt. väidetava algupäraselt.
kuid järsku tabab Filosoofi iiveldus. seekord mitte alkoholist vaid mõttetusest. mõtteid jagub küll kuid elul mõte puuduv. ahastus ängistus pitsitab südant ja ka pudelist ei leia enam abi. mõtleb et igal inimesel oleks parem üldse olemata olla. mõtleb et jumalat pole olemas ja mõtleb et maailm liiga suur. ja peagi ajaloo lõpp … mõtleb ka et tema suurepärasest Filosoofiast pole kellelegi midagi kasu. hetkeks näeb Filosoof Filosoofiat kui menetlust kus palju mune lüüakse puruks aga omletti ei saa.
kuid Filosoof ei soovi nõnda. viskab veel paar kirjandusklassikut lõkkesse ning võtab raudkangi kõrvale kasvanud külmkapist paar muna. lööb need efektselt pannile.
vasaku käega. paremalt poolt.
kõik läheb!