hunt hulkus stepis. üksi. eemal. kaugel. vaatas vihklikul pilgul avarusi mis antud ahastuse kerkeks. kedagi eikuskil. liivlikus mullas üksikud jäljed märkimas möödunud eluteed tühisuspinnal. kauged jäljed. kauged mälestused. valusad mälestused …
kord sattus ühte inimlikku külla ja inimesed loopisid teda. kividega. poolsurnuks. kuid surma ei tulnud. vaid veri voolas pinda ja andis elu uut taimedel mis niigi lopsakad. elu ei kaotu – ta jääb alati alles. ja iga kord on aina valusam elada.
surm ikka saabub enne surma. hingesurm. tühisus. ja ikkagi iga kord valusam. siis soov joosta kaugele ära. lennata stepiavarustesse kui tuul. üksi. mitte kedagi näha. mitte kedagi tunda. mitte kunagi enam haiget saada …
kord eksis üks üksik rändur steppi. janune. näljane. nõrkenud. ja hoolimata inimvihkusest lähenes stepihunt temale …
ja röövis talt elu. mitte nälja pärast. vajadusest. lihtsalt lõbu pärast. ehk inimvihkusest või valusate mälestuste tõttu. ehk selleks et eemaldada mõtteid valult mis endal hinges. selleks ohverdas teise. ka hiljem …
seda suurem vihkamine. ka enese suhtes. viha. raev. valu. pisaraid harva et nutta. ehk vaid silmisse sattunud muld mõnikord abistav …
üks hunt istub vaikselt stepiöös ja vaatab kuud. ning vaikib. hing aga ulub kõige valusamat nuttu. tuleks surm. et tuleks ta ruttu. et sumbuda valukära. las mõtted põleda ära. mälestused. et jääks täielik tühjus. ükskõiksus. hoolida on valus. proovida on valus. elada …
siis silmub keegi silmapiiril. keegi kes sooviks ehk hundiga samu radu käia. keegi kes
kaotanud midagi või lihtsalt otsib ja leidmiseni sooviks kaaslast. hunt aga vana ja väsinud. ei hammaski enam vere maitset igavle. ja ei igavle ka selle järele et järgmised külmad ja teravad inimlikud kivid tema armikat külge tabaksid. vaikselt sörgib ta eemale kaugele.
ning järgmisel ööl ulub ta veel suuremat nuttu. valusate võimalikkuste ja olematuste pärast …
mitte kedagi näha. mitte kedagi tunda. mitte kunagi enam haiget saada. eal. ja ikkagi iga kord valusam …
ja ikkagi …