kevad

kevadpäike puudutas õrnalt maapinda ja järgmine lumeraas omistas voolavuse. mustvalgesse maailma oli laiguti tunginud erilist kevadrohelust. päikese kergest puudutusest ärkas üks õrn hing kes värskest kevadhommikust ammutas mahuka sõõmu elujõudu. rõõmus sulin äratas ta täidlikult virgeks ning tugeva tõukega tungis ta läbi mullapinna. järjekordne kevadlill oli ärganud elule.
mahedast kevadpäikesest jahedaks köetud õhus tundis ta täiust ning karge kevadvesi tähendas talle naudingut. see oli elu. kiiresti kasvas ta mõõdult ning ühel kaunil päeval otsustas ta linnulaulu saatel häbelikult õied avada. täiusliku harmoonia tõus elule. killuke igavikulisest elust. ja lindude laul läks rõõmsaks ning päike paistis soojemalt. lilles aga laulis eluiha ja õitsemissoov. saavutamata täius näis olevat saavutatud.
samal ajal sammus metsateel üks armastaja kelle südame oli täitnud kevadtunde karge hingus ning kelle silmis peegeldus kevadpäikese malbe lõõm. hoolivalt noppis ta kevadlilli armastatule kes oli ta südame täitnud joobmusest täitunud tundmusega. armastatu armastas lilli ning armastaja armastas võluvat naeratust mida lilled tekitasid armastatu võluvail huulil. eriti armastas ta valguskiirte pehmlikku mängu armliku silmis ning põselohkude õrna värelust. kõige hinnalisem oli aga tunne mida mängis armastatu rõõm tema hingekeeltel. nõnda noppiski ta kevadlilli. samm imelise looduse kargusest kantud kerguseks.
ta jõudis kauni kevadlilleni ja hoolivalt noppis ka selle ning tundis rõõmu tema ilust. lennukal aeglasel sammul tantsis ta edasi ning noppis üha uusi lilli oma kaunisse kimpu. eluihalev kaunilik aga tundis ängi. ta soovis vabadust. ta soovis üksindust. ta soovis särada suures üsinduses ja ta soovis vaba ruumi ja õhku. ta soovis et ta ilu oleks midagi ainulaadset ja mitte osa ühest tervikust. ta tundis et on erakordne ja eriline. ta hindas kõrgelt oma iseene ilu ning oli õnnetu et keegi teine seda nii kõrgelt hinnata osanud.
varsti väljus armastaja metsast kauni lillekimbuga milles eriline oli osa värskusest kaotanud. ta tundis end lämmatatuna ruumipuudusest. ta soovis tagasi metsa. tagasi õnnelikku lapsepõlve. kuid saatusel olid temaga hoopis teised plaanid.
mets eemaldus ja muutus vaid viiruks horisondil kuni kadus elutu oleva piiravasse varju. eriline kevadlill oli kaotanud kodu ning tundis võõrastust. ta tundis nõrkust sest ei leidnud enam juuri millega maast karget olemisrõõmu hankida. kevadlill oli kaotanud juured ning tundis üksindust ja kurbust. armastaja tundis aga pöördvõrdelist rõõmsust hinges värin õhtuse kohtamise ootuses. ta asetas lilled vaasi et need ei närbuks ning suundus rutakalt ettevalmistusi tegema.
taas tõusis eriline elule tundes eluvärvilist oma soontes voolavat ning ta ammutas läppunud korteriõhust ja päikesepunast uut elujõudu. veidi kibedamat. veidi hapukamat kuid näiliselt sama elulist. hetkeks ei paistnud juuretus teda häirivat. tema ilu aga ei küündinud endiseks ja tema säras puudus miski. ise ei teinud ta seda aga märkamagi ning adus naudingut mida mõnikord elamine pakkuda võib.
saabus õhtu ning päikesekuma peegeldus nukralt akendel. tõelisest loodusest oli lillele alles jäänud vaid peegeldus. tõelus oli taandunud tühiseks olemasoluks. armastaja haaras innukalt lillekimbu ning astus vastu kauaoodatud hetkele ootusevärin täitmas südant. ning peagi jõudsid nad parki mis näis vastakas tehisolule ning meenutas kauget mälestust kaugedest aegadest ning kaugest metsast. pärislikuks metsaks kuid olema ei küündinud. täieliku samasuse puudumine lõi iluliku meelisse aga viimsema mõra.
armastaja südames lõi aga hingepiiskade väreluses särama hingevikerkaar sest ta oli silmanud armastatut. arglikul sammul astus ta vastu oma pikale ootusele ning ulatas talle arglikult nopitud lillekimbu. armastatu silmades lõi loitma leek mis oma kuumuse säraga looritas kogu olevliku palge. võluval naeratusel puudutasid õrnad huuled erilist lille. see oli surmasuudlus mis tundus nii pehme nii ergav. nii tappev.
nüüd mõistis eriline kõige lõpmust. asetatult hoolimatult pargipingile tõusid esiletükkivaks ajalikkuspiinad mis samastusid hukule määratusega kimbus teiste lillelistega. tõusva kuu kiirtes tõusis adulikuks ka hukatustaipmus. talle meenus kaunis minevik metsas millest paistis olevat vähe aega möödunud. oligi vähe aega möödunud. kuid lill oli muutunud – oli muutmatult muutunud. nüüd polnud enam tagasiteed.
ta needis päeva mil avas oma ilu teistele ning seeläbi kaotas oma juured. ta needis kõiki tühiseid kel hinges elusuutlikkust ja needis ka oma eluiha mis oli talle mõttetult kingitud. ta nuttis taga igavikulist õndsust mida oli lootnud leida kuid ei leidnud eal ja ta needis soovi mis oli sundinud teda otsima. täitmata jäänud igatsus piinlikult hingliku hinges. kõige kibedam oli aga keskpärasuseks osutumine. kes oli andnud armastajale õiguse röövida talt eripalgelisuse ning värvlise ilu? kinkida see ilu muule maailmale ning seeläbi selle ilu kaotada. ning maailm ei osanud selle iluga midagi teha ning hingelik eriline tundis illusioonide kildumuse teravat kriibet mõttes.nõnda külmus ta karges kevadöös pargipingil õiekast närbunuks nagu ka kõik teised erilised tema ümber.
malbe kevadpäike aga tõusis järgmisel päeval uutele erilistele kellede saatus oli määratud sammuma hoopis teistsuguseid keerdkäike selles ilulis-valulises maailmas.