Kumb oli enne, kas looming või looja? Või mõte või inimene? Ilmselt inimene kui looja. Samas tekkib küsimus, kas võib välja tuua mingi esmalooja, kellelt kogu looming on või mingi punkti, kus loomeprotsess päädub oma lõpetatuses. Ilmselget, esmasilmingul adutavat vastust oleks antud juhul ennatlik anda.
Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala vaim hõljus vete kohal. Ja Jumal ütles: “Saagu valgus!” Ja valgus sai. Jumalik esmane looja loomaks kuuendal päeval ka inimese, kes oma sapiens-sapienslikkuses tarkuse ja mõttepärasuse etaloniks. Vähemalt inimestele endile. Mis sest, et nüüdseks Jumal ammu surnud on. Kuigi nagu Zarathustra pidi nentima kõik vanurid veel metsas teagi seda uudseimat uudist, mis juba vanamoeliseks muutunud. Kuid jutt käib Jumala surmast ning surm objektiveerub elult. Järelikult omistab ka üliinimusklik Jumalale olemise, sest nõnda paljud teinud. Siis kui midagi puudu jäänud - Aristotelesel kõige liikuva alge või Descartesil vahend päästmaks temapärast inimmõtteruumi solipsismist. Ad hoc? Alati peab olema keegi algne, sest miski ei saa tekkida eimiskist. Kuid see algupärane looja viibib meiega kaudselt mõtete metalisuses, alalises korduvjärgnevuses. Alates mõtte tekkimisest ja selle jäädvustumisest on igas loodus midagi varasemast. Ja igas hilisemas on algupärane looja.
’Turmaliinist uste taga, moonimaitse suul, Jumal vaikslet magab, silmad tuhkselt suletud. Kuigi kaugel, ikkagi olemas, ikkagi mõjutamas. Alaliselt. Ja iga looja vaatab tema poole. Olen nagu tagurpidi sõudja, silmad ikka minevikku säet … Ning minevikus silmub tulevikku. Sest ei kujutaks ette renessanssi ilma antiigita ja romantismi ilma klassitsismita. Korduvus ja vahelduvus on see, mis ühestelt ideedelt loovad erinevad tulemid. Ja see on see, millelt loomeprotsess ammutab üha uuemat ja uuemat jõudu. Küsimus on selles, millelt saabub loomeprotsessi lõpp. Kui üldse saabub.
Üks prantslane rääkis mdagi autori surmast, kuid see pole see. Loodu jääb ikkagi alles, ka siis kui me loojat enam loojana ei aktsepteeri. Või vähemalt algeliselt alustaja ja edasitoetajana ei tunnusta. Lugejad saavad ehk mingi autorluse varieeringu ning loovad üha uusi ja uusi teoseid oma pisikeses mõtteilmas vaid endale aduda. Eks igal lugemisel tundub ju raamat veidi teistsugune. Ja igal vaatamisel ka kujutav kunst. Ning kuuldehetkil erinevail muusikateosedki samased pole. Kõik sõltub mõtetest, hetkemeeleolust ja muudest muutujatest. Konstandiks jääb vaid loodu ise.
Sellisel kujul kandub loomeprotsess igavikulisse pikenemisse ja ka mahulisse suurenemisse, sest kõik loodu luuakse iga kord erineval moel uuesti. Ja kaasaegses ebardlikus määratluses on kõik eluline loominguline. Elu on looming. Iga protsess, iga tegu, iga mõte väärib talletamist ja representeerimist ja isegi kui seda ei tehta saab ta kunstina ikkagi looduks ja kasvõi me eneliku autoripärase mõistuse poolt mõistetuks. Igas mälestuses erineval moel. Nõnda muutub lomingupõld üsna avaraks ja laiuvaks. Liig kaugele me ükskord laiusime, nüüd ööd me valgumise rannatavad. Neis lahustub me naeratuse ime ja müüdid, kõrbi üle mannatavad.
Loomeprotsessi lõppematus kõrgub müüdina üle mõttekõrbe, mis adumannast kaetud ja põhjustab üha uusi ja uusi ideesähvatusi. Nagu välk, mis lõi väidetavalt olevaks esmase orgaanilise aine. Ning välguvalgel minevikku ja tulevikku vaadates näeme vaid mõttepõldudel luhtavat loomingut. Nii palju mõtteid, et ei jõua ära mõelda. Vähemalt ühe inimpõlve jooksul. Kuid inimpõlvi ju arvukaid. Ja tulevad järgmised, kes värvivad valge paberi valgeks ning kuulutavad selle kunstiks ning tulevad uued ja kritseldavad paberile paar vemmalvärssi ning seeläbi lainetavad loomingulisusest ning järjekordne moosipea tõmbab kitarril paar lihtsamat akordi ning on läbinud suure loominguprotsessi. Samamoodi nagu need, kes juhtunud nägema, lugema, kuulma või osasaanud kuulduse kuuljana.
Kuid näib, et müüdi nõrkus seisneb inimlikkuses. Sest tavarusaam näeb loomevõimelisena vaid inimest. Kuid iga inimlik toob kaasa puudusi ja igal inimlikul on kord lõpp. Kui nad istusid leiba võtma, panid nad käed risti nagu varjates, et need olid tühjad. Keegi ei võnud endaga midagi kaasa ja tühjad käed said uuesti mullaks. Inimesed on isikupärasest loomingust tühjaks imbunud. peamiseks loomeallikaks on valu, mida lihtsalt välja ei kannata. See ongi see Jumal, kes on loonud valguse. Valgus on pimedus, mis pimestab oma mõttetuslainega. Ja jääb järele üksik inimene. Korraga avastab ta, et homne päev on samasugune, nagu ka ülehomne, ja kõik teised päevad. Ja see pöördumatu avastus surub ta maadligi. Just sellised mõtted toovad kaasa surma. Suutmatusest neid taluda sooritatakse enesetapp, või kui ollakse noor, tehakse neist laueid. Alati ei õnnestu luua ja siis toovad vetevood lohutust. Ja siis saabub surm.
Kumb oli pärast, kas looming või looja? Või mõte või inimene? Loomingus peituv mõte jääb alles, ka pärast inimloojat, kuid andmata loomapärastele loomeõigust või anorganilisele argimateeriale jääb loomeprotsessi lõpmatuse müüti kootud unistus lihtsalt unistuseks. Kord saabub igale loomingulisusele lõpp. Ehk mitte dramaatiliselt vetevoogude lohutuses, vaid lihtsas argilises väljasuremises. Ja loomeprotsessi lõppematus päädub tühjas sõnavormilisuses. Kuid sisuvaba esteetilist kõlanaudingut otsides võib sellest rääkida küll. Vacua vasa plurimum sonant!