Ehinal ihalen oma iseene. Vaatan endast välja kuid mõttesilmaklapid mu mõistust katavad – vaid minulikku ilma mõistan sest see on ainus silmuv. Kuid mõtteruum mis minus ilmuv nii mõnda sisaldab … Kord ajamõttevoogudes voolates komistasin kuldsetel kuuekümnendatel ja leidsin nad ainekad olevat ning nõnda täärasin taibutubadesse tavateadmisi. Ajaloolist ajaolu sõjalikus seebivahus. Hajuti haaratud luhtavat luulet. Ajuti proosalist paeluvat – argised asjatud avastused kuid kohati nii eredad ja erilised … Kuid keegi tuli mudeldama minu mõtteilma ja mõistmistervikusse mõttemõrad lõi – mu ilmapinnal mõttekillud maha laotusid ja kange teabehape mu hinge haavad sõi. Nii kuuekümnendad mu olust kaotusid. Järele jäid vaid mõttekillud …
Riimitud värss on laevasõit jõgepidi, vabavärss meritsi … Eestimaine luulelaev laineid lõikas kirjandusemerel sest algajalgi kirjanikul luulehammas oli verel et luua vabavärsilist. Nii riiulid said katteks kauni kihi kogumikke kassetid millel nimeks. Ehk mõni pani imeks kuis kuuekümnelises luules said puhuvaimaks uued tuuled mis luulelaeva kandsid kaugele sotsrealismi proosalisest kaldast. Ei leidunud ehk kedagi kes mallanuks veel oodata mil ideoloog looks olevaks kirjailma vaba sest teadagi see kirjailm ju tuli ise vabastada sest omanäose loomislõõm on kirjaniku suurim rõõm – et kaotuks külma võõrapärasuse kõõm mis mõttejuukselisse segunud. Ja riimiskeem mis lagunud loob ainest paljumõttelisel ja olu luuletajal omavõttelisel sest nõnda võimalusi miljoneid on luua mõttemõlgutusi luulesalmi puua. Nii astutud said suured jalajäljed eesti kirjandusepinnal tulevlike luulehinnal kel mõtet miskit salmi segada ehk enam eal ei leidu. Või ehk vaid tundub nii … Ometi lähevad hommegi pärlipüüdjad sinilillasse sügavikku otsima Suurt Pärli.
Laulikud lahkuvad, laulud jäävad. Jäävad? Võib-olla … Kui nendel on hing. Kuuekümnendate imal luuleving kandub iga eestipärase kultuurituulega mõttelisse kus hetkel lõppeb ajaring. Ehk piisavalt hingeliseks loodud laulud. Ehk piisavalt küündlikud laulikud. Ehk piisavalt sügavad mõtted. Ehk piisavalt võimekad võtted. Süüdatud eestikeelsed lõkked mis lõõmavad kõrgemat kirjanduslikkust peegeldavad võimekate mõtterikkust ja meenutavad aega mõnda ehk kuulutavad nõnda et kunagi osati kirjutada. Kuid laulikud kadunud taandunud kustunud. Valge luulekuskangas on mustunud. Enekuulekuskõngus on tõstunud argimõttepinnale … Luuletajast saab poliitik. Tühistus. Kirjanduses ilmuv alaline tühistus sest kirjandus kummutab iseend ning nõnda igimadal kirjaniku sulelend. Tõsine paroodub. Sügavusest saab madalus. Mõttekusest mõttetus. Kirjandusest kirjatus … Saab olevaks mõttetu kirjanik. Mul ei ole põhimõtteid. Minu põhjas ei ole mõtteid.
Või – ehk teda polnudki üldse? /—-/ Küll, oli küll! Nii keegi kahtles Juhan Liivis kuid ise ajahetkes viibis mis mütologiseerus vargsi ning hiljem keegi kahtleb argsi kas kuuekümnelisel ajal luulevaimustuse najal kõrgeks kasvuv kirjanik on üldse inimlik … ehk jumalik? Või hoopis illusioon või mõttestagnatsioon – ei siiski areng. Kuid kuhu ei tea eal … On kauged ajad loonud alge argilisel veal mis kootub põhimõtte palge. Luua uuemat. Luua suuremat. Luua kestvamat. Ja siis kõik tühistada. Iseene tühiseks luua. Püsival kunstil ehk ohvriks end tuua. Eks seegi monument … Mis sest et äraspidine. Kuid olevamaks kirjanikku loo ega kuulsust tema palge koo sest kirjanikku polegi olemas. Ja mitte ainult eestimaist. Kuigi keegi prantslane kord Eestit külastas siis ikka keegi eestlane ta mõtteid võõrastas. Eestlane eelistab iiveldusele katku. Ehk rahva eripära kes töötanud on sõrmed rakku eestipärast suuremaks kirjutades. Ning nõnda kaua harjutades on saanud vabaks isamaa … Vabaks kirjandusest ja kirjanikest. Kes tühistanud iseenda. Kirjanikest kes teiste tühistatud.
Elada vabana või surra. Mitte kirjanikest vabana vaid miskit muud. Kuid mis? Kuskil Aafrikas sõdis keegi ja teada eestimaisel seegi et see ei muuda midagi. See ei päästa kedagi. Tankid sõidavad inimestest ikkagi üle. Inimestel ei jää midagi üle kui manduda. Argielus. Mõttelises ajavooga kanduda kaugusse kaugetest aegadest. Kanduda kaugusse valust ja vaevadest. Luua midagi ilusat. Kui mitte luua siis silmata. Elus on midagi ilusat. Peab olema! Hing peab kunagi põlema. Kasvõi tuhka. Peab jätkuma valgust pimeduse lõpuni … Ja imeriigi läänekaldal leidus lootusrikkaid. Asendada sõda armastusega … Milleks asendada? Saabus sõjaarmastus. Kuid kuskil peab valgus ju olema … Kui oleks unelmatel elu, siis ellu ärkaks, lendu tõuseks see liblikas barakiseinal, see liblikas …
Sõnal on musttuhat palet. Sõna võib sisaldada nii tõtt kui valet. Maailmas kõle ja külm sõda. Maailmas kõle ja külm sõna. Üks päev tõstab vene kirjaniku kõrgeks. Üks pomm tõstab akadeemiku kõrgeks. Piisavalt kõrgeks et kuulutada sõna … Kuulutavad ka teised … enda loodud poodiumilt. Kuulutavad mida kästakse. Mida mõeldakse. Mida mõtlevad või ei mõtle. Tõsiselt või vähem. Või veelgi vähem. Jääb järgi tõelisi mõtteid. Veel vähem jääb järele tõelust … Ma vaatasin maailmale otsa ja ta tundus nii ebatõe näoline. Ma vaatasin maailmale otsa ja ta tundus nii inimnäoline. Sotsialism. Kapitalism. Imperialism. Enesetapjalik. Mõrvarlik … Keegi ameeriklane kuskil suri. Ja keegi vietnamlane. Ei! Neid oli mitu. Neid oli palju … Inimliku kõrguv kalju hauakiviks hääbunud hoolivusele. Ja kellelgi ei leidu südant. Südame sõi seest saamatu surelikkus mida järsku oli saanud liiga … Liblikas ei saa tõusta sest inimlik rebinud ta tiivad. Kõik sõnalised rajad valevalda viivad. Agitaator mässumeelne kuulutab suurimat tõde mis tõdese õelakaks õitsenud õde. Tõepärane kuid eal ilmuv isegi kui sõnas sisalduv. Eal silmuv … Kõik kuulutajad. Kuulutavad mida kästakse. Mida mõeldakse. Mida mõtlevad või ei mõtle. Tõsiselt või vähem. Või veelgi vähem. Jääb järgi tõelisi mõtteid. Veel vähem jääb järele tõelust …
Zen – mõtlus, meditatsioon. Iga läänepärane päädus satorisuunalistes mõtisklustes. Vahetu tõelusekogemus esmaseks püüdluseks salalik küsimuskogum (koanid) argiseks hüüdluseks. Läänelik pidi saama suuteliseks sulandumaks kõiksusesse mis sest et mõistus väetunud väiklusse. Kogemusliku sügavuse suunas küündimatu küünitus keegi kuid võimekas langema mõttetöötusesse … Ja ikkagi igatsesid kõik kõiklikku olemist inimlikus jumaliku hingeleegi põlemist. Enam ei piisanud XIX sajandi saksapärasest üliinimlikkusest. Üksikisiklusideaal ühendus jumaliku ainukõiksuslikuga … Ja XXI sajandi hakul kaigub inimmõtte mägedelt kunagiste kuuekümnendate kauge kaja mis lõi läänelikus idamõtlusraja. Näib paljudel budism just see mis vaja murdmaks end vabaks argiliigsusest ja saama tilgaliseks niiskuseks kõiksusookeanis … Kuid kuidas on võimalik ātmani ja brahmani ühtsus kui kõik nii kõiklikult erinevad? Kuidas on võimalik saavutada valgustatust kui meel nii mäslev ja rahutu? Läänepärased budistid aga ei lase end sellest häirida ning sõõmavad Coca-Colat suundudes järjekordsele rock-kontsertile. Gautama Siddhārtha pööraks hauas külge kui luud poleks stuupadesse laiali kantud …
Tõsisest jäänud järele vaid luud ning kõduneva sügavuse mullast kerkinud on õige mitu puud.
Inimliku kassilikust kullast kaetud. Iroonilisse igiilma maetud. Täielik tühistus. Mitte midagi tõsiseltvõetavat. Midagi tõsiselt mõeldavat … Ehk ainult Hollywoodi stuudiosse kord inimene jõudis. Kuuks ta selle arvas. Ning nõnda kuulsusesse sõudis ning keegi polnud valvas teda peatama. Polnud valmis teatama et nii see päris polnud. Kõik mis kunagi on olnud nüüd tihti valemeelne näib. Nii ajalugu alaliselt mõtterõngast käib kus suuremeelsed saavutused argitühjaks luuakse … Tühistus … Ja taas ka mina mõtted sõnadesse poon irooniakarikast kui joon tubli sõõmu teravust. See peatab minu elavust ja olemine näib vaid mõttena mu peas. Ma süüdi halvas. Harva heas … Kuid pole esimene. Tühistus oli juba siin kui mina tulin. Tühistus oli juba kuldselt kumavatel kuuekümnendatel. Tühistus on alati olnud. Ka kuuekümnendate tühistus. Minu jaoks alati … Kõik mööduv kaotub ajatekk kui laotub kustunud mälestustele. Ja minevik ei ole enam midagi. Mitte midagi tõsiseltvõetavat. Midagi tõsiselt mõeldavat … Üks maailm ära lendab käest ja tulevikku kaob. Minu käes teda polnudki sest mina viibin praegu …
On ainult hetk, milles viibime praegu. Mõtteis ehk ongi mul vanemaid aegu. Aeg-ajalt tulevik viirastub vaegu … tähtis kuid hetkel on minulik praegu. Minulik minevik. Minulik olevik. Minulik tulevik – olulisim olevlik. Kuid kuuekümnendate ajavoogu kaotudes või neile kullakatte laotudes või hiljem kuldsest särast laostudes mind polnud veel. Ei kuuekümnendad mu eluteel - ehk vaid järellainetuse kuldsust aimab minu argiadu … Ja milleks mulle minutud möödunud ajad? Milleks mulle aastad kümned ja sajad? Sest aegamööda mööda möödunud aegu mõtiskledes kaotub olematu olevik ja inaraks iganenud tulematu tulevik. Parem purustan puuslikud millesse enam ei usu sest puuslikepurustus hunnitu rõõm on tühisele eneihalevale hingele parimaks toiduks. Eal olnud mul kuuekümnendaid kuid ajasilmapiiril silmub midagi ajalist. Ehk vähem revolutsioonilist uuenduslikku. Vähem luulelist vastuhakkajalikku. Midagi vähem kuldset kuid surma lahkel ootehetkel minu jaoks olulist. Minu kuuekümnendad.