mustanud taevavee maha öö kerkunud taevani üles ning tähetu pilvine laotus neelanud endasse kuu hõbese helgi mida vaevalt ehk silmisse immitses. nagu päike peegeldub kuul saatis mõtte vaevane vari teda lennul ainesusilma mahedas öös.
see vari kuid ainumaks polnud - üks teine väreles kambris silmiks hõõguvad söed põleva hingeleegi jäänused käed vahendiks ainestama kehklikku olelust mida salalikult mõtteisse lekkis. ilulik kujundlus mustamas paberit paberlik mustamas mõtet. ideelisus idanes mõtlikust umbrohuks lokkavaks asiseks ning tühjadeks sõnadeks väletud hooga lennelnud olemus pakatas tühiseks.
roim reeturlikult salamisi ikka öösel toime pandud kus päevavari päikse puhast valgust ja seega miskit paljastuda lase. sala ilmsiks mõttel aga sai kes puhkehetkel hingesüsa sõõmanud mis vargusärkvel lõõmanud ning julgelt aineraami taga hiilus ka mõtteilma salamisi piilus.
mõttetuid mõtteid hulk segunud varjuka südames ning teravad tundmused naelanud veriseks hinge. nii veritsev räpane sõna paberile voolas tasa haavale kooriku kergliku kattis et päevade pärast taas tulemiks kriipele mida asine ilm oma tühisel sügavusel hingesse raiub murraks mürkunud hingevool veel võimsamaks viivuks ainesusilma mürgitama. tühine leevendus - mõistis ka mürgine. seda suurem teguse kuri.
siiski leevendus mida leebumaks hingele tarvis mis sulataks külmunud südame rinnus et elada veel üks viiv. elada järgmise korrani uuesti paberit mustata ja elada veel. kes hingeverejooksu sulge varakult ei julge ei oska või ei saa loob räppunud tindi asemel voolavaks oma vere ning nõnda muudab olemasolu küll täielikult mõtteliseks kuid paraku vaid teisemõtteliseks. olla ütleb surmahirm - ehk väheneb nii kuri kuid aduda ei eales saa sest mõttelik puhtolevlik liig mõistuskaugene.
kujundlikku kujundit kujutledes kujuneb kujulik kirjutis mis olemuslikuks olla liig väikeseks küünituseks mis küündima ei küüni kuid vahelduvalt end vahelgi kirjanikuks peab üks öhe sumbunud varjunuks valgunud peegeldus. peegliks halvatud halvale mis liikunud liikumatuks hingesoppi ning voolama välja ei lahustu. lahutu kivine tahkis mis kivistanud hinge ja südame mis külmunud päikesepuuduses ja öötunnil ehk vaikselt sulab veriseks sosinaks paberil unekuspuuduse kirgastaval kuumusel. räppunud tahkis mis kuhtunud hinge mida uhtunud tihti sõnalik laine liigpinge alalik salalik saatja. murdunud tolm katmaks paberit asjatu sõnadeprahiga. nõnda ka seekord mõttelise silmingul.
tundide tumedal kuminal murdusid aineseks read mida paljud kirja on mõelnud üha enamad kirjagi pannud. ühesed mõtlikud mõttetud mõtted. eks kunagi mõtlikute kirjapandut loeti kuid mineviku varjudest nüüd valgust näinud hinged ise kujundlikult aineliseks argimõtteid loovad. tulevikus hoomamatu hulk mustavat lademes mida keegi kokkugi lugema küüni. väiklase mõistuse suurelik tulem mis olemuslikkuses üllatavalt jäägitu. jäägitut pühendumust kroonib kõrgema adumatu jääkide jätkumatus. isegi riismeid pole paberile jätkunud.
kuid hoogsalt lendab sulg ja kuhjab tühiseid sõnu raskeks koormaks mõttele kanda. noor mõte mis mõtlema ei ulatu uhkelt mõtteid ritta seab ja arvab mõtetel mõtetki olevat. tühise nooruse ülbus hingetarkusepuudulikkuses valitseva eneliku kõrkuse nõrk kehtestus. avaldust otsiv hingelend mis murelaotuses ära eksinud. murelik murendav mure vajalikku kildudeks purustav. loojatu loomislikku asendav lammutuslik osavus mis põhjuslikkust kibedalt ponnistades sapiseks põhjustub. alalik alatus mis keeletarbeid tarvitab ja aineliseks avaldub. avanenud väljapääs mis avanemiseks ei vabane.
akna kui suletuks avastab eks sulgunud uksegi leiab. uut avangut otsides hapneb hapuks magusaimgi mõte ning maitsekuslagedust lagunud lennukast leidub mis akna avanemisel uksestki paberile murrab et määrdunud määratust toota. sulg hapukust uuemat toodab mis avangut ootama loodud. ilminguks sellelgi korral avamust andunult aduda ning alalist algelust tajuda. eks loojaks end loonu isegi adu et asjatu sõnadelasu mis paberil lasuv märgib olemuskadu. teo kurjus avaldubki siin sest küündiv küündimatust igimõistes siiski põlistav lausestusviisi tühisust tühjusse kandma. võimalik et seal leidub sõnalasu asu kuid kuigiviisi hingeiil ei sinna tohiks puhuda kus argimõistus asub kus tavatajumus tajumatut tajub ning väärimõistmisvääringutes tõelustundmus vajub.
pilk ähvardav irv huulil liikus tööriist käena kärmelt ridamisi uusi vanadusi nõtkelt nõrgumas nõrkusest nõretavale paberile. hingenõrkuse tumestav nõre sest eluraskust kandma ei jaksu asisusega jagumata. peab aineseks looma ainetut. kordamisi närbuv töötlus võttetus argisus kordumus lainetamas lehtedel segunenud hingevereste mõtete punaka vooga mida kirjutav silmab mustavas sõnamustas. see on kild hingest mida kinkida ära on tarvilik kuid puudus hilisem harilik ning lahendust leida ei lootust. lohutu lohukas kumerus püüniseks päädunud püüdlevale südamele.
arutu arukus peegeldumas tekstis mis põimitud kaunites kujundites peituva sügava mõttega mille sisukat põhjatust vähestel võimalik mõista kuid mille süvikud mõtteookeanis vaevumärgatavaiks osutuvad. üle tühisuserõnga ei inimlikul asja pole kuid pitsitus pilklikult hinges. soov tühisusest kärbunud tiibadel lennata kaugele kõrgele lähedale sügavale kuid tiivad kõrbenud argimõtte põletava päikese lõõmast. sai lennukalt liiga kõrgele tiibu ripsutatud ning nüüd loodusetutel tiibadel sulanud kinnitav vaha mis lendu toetanud. alla tühisusookeani hoomatut voogu upub uplikult hälbinud end isiklikult loojaks loonu. loomistuhinas põletatud sildade söed põletamas hinge ning põlutatud põldude mõnitatud viljad ei südamele toitu anna. ehk mõistuslikku nokitsemist veel leidu kuid kauaks sedagi kui elu veereb edasi tühisuse painjalikus ringes olemasolemispinges.
ka tühisele enda elu paistab tähtis ning lootu elutee käändumine kallakule valele toob kahvumise palele mis soovis sootuks erinevat saatust. hoobist toibumatu virguv öhe ning kähetunud sosin karjub sõnas küündimatut mõtet mis maailmavalust ning argitalust imalaks imbunud. sapisus salalik sättunud sõtta kõige ja eimellegi vastu. Alaline alatu lahing mida vaenlase puudumatus kunagi peatada suuda. nõnda hävitatakse maailmu. kuid kõikjal olevaks kuulutatud olev mis sest et ammugi hävitatud. müüdid elavad edasi. ka müüdud - odavalt maha müüdud - peavad leidma võimaluse elamiseks või hävimiseks. mingi muutus peab ju kunagi toimuma.
adumata teguviisi tulevik müüs ka sel hämaral ööl kirjutaja olemuslikku olemist ning iseene odavaimalt orjaks. ei paberile pandud ene enam kuulu iseenesele ning kaitstud hingeorvas valitsevast kitsusest argivalgusse tormelnud olemine närbub avalikkusvalguses peagi tühisteks sõnadeks paberil mis olid vaid tühiseks saaduseks kuid saavad kõrglikeks märkideks kõrgemast olemisest. ängistav huik märgistav viimsemat võitlust. ette kaotatud lahingute lõõm silmapiiril tasahilju hinge hiiliv ning aegamisi mõistetavaks särav. värav kõiksusse suletud urg tühjusse avatud ning nõnda kerglikul sammul käivad tühised rada mis antud on tühiste jalguda. porised jäljed järgimiseks järel suurus sõltuv hingevormi kujundlikkusest. jälgedes sillerdavas mõttelombis paljud uppunud sest sügavus igale erinev. vallutuslik mõttelend paljude ihaks ning tuhandeid aastaid kõrgunud lompide mõtted lihaks mida sügavaks jälgimaks maailmapinda ohverdamiseks paljuks ei pea. kõik soovivad uutjad olla ning uut ei osata luua hävitamata vana mida hinnata ei osata mille hindajaiks ei küündita. ei inimlik hinnangut andma küüni kuid hindajaks igaüks on.
seekord noor vari öö katvas varjus tallas jälgi mis vähestele märgatavad. vähemalt seda hõlpu pakkus maailmale mis vappumas raskete sammude kajast. oma väiklust adudes ei sooritanud seda roima et end kõrgelennuliselt seadnud kõrgemaks ajalikust ja ajatust. kuid siiski peegeldus selles varjus kogu säravalt räpane moodustis mis kirjutiste nime kannab ning mis maailmalukku maitset annab. mõrkjas sapine tühine maitse tõelisust väheselt meenutab kuid siiski kultuurikust kannab. inimolemisalus painajalik valus mürgiselt salvav sapine halvav. kaasaegsuse kriitika ülistus põlistus tühises ühises ringes voolamas kõikide mõistusesoontes. joontes mis omased kõigile lõimuv olemik põimunud olnuvikuga pärjaks millese tulevlikus veel uusi õisi lisatakse. õisi mis pole iialgi õitsenud.
ka selles öös leidus üks õitsetu õis mis voolas hingekat mahla südamesse raiutud haavadest. maitsetut mahla mis olemusjanu eal kustuta. ning aineraami taga uuriv mõte mõtles omi mõtteid mis aineliseks ei langunud. argunud arengut silmanud mõistis et muutu ei lähene ning otsustas edasi lennata. vaikival sahinal saatis ainuke mõttekas vari teda tähtunud tähetus öös valgema koidu poole.