polnud öö ega päev. polnud miski. ei ajalik ajatus tajutav. kuid mõttene lennukas siiski - ta ainelist ajakat hajutav. ning ilmalik olevlik silmuv sest poodiumilt paistev nii kõrgelt kus aluslik eal pole ilmuv ning mõistmatus eemalduv tõrgelt.
polnud öö ega päev. polnud miski. kuid mõttene lennukas ikka. ehk õigusta õnnetus riski mis saadab üht lendu nii pikka. ning ainekalt aimatav olelus mis on haavatud olevast olust. üks koletu olevlik koledus kes on muudetud moondavast valust. nägu pisaraist piinakalt kalge. nutmata jäänuist mis hingest eal välja ei voolata julge – annab tunnistust kõlbmatust kõigest mis jäänud all maailma jalge. on verevast voolanud valge ehk roosakaks helendav lootus. on jäänud vaid asjatu ootus – ootuses asjatu lootus.
kibekärmesti mõttetus kootus ümber südame südikalt sooja. kuid päike mis ammu läind looja enam valgust ei anna ei sooja. pole õnneka alase tooja. on vaid mälestusmähete pooja kesk kõrbe mis kõrbeks eal polnud sest enne ei inimkond tulnud ja surevaks maailm ei mandunud eal ajatu ajakaks kandunud.
kuid inimlik asjade mõõduks end lõi. mõõduks oleva et on ja mõõduks olematu et pole. ning surm ennast kiiresti elukaks sõi - mõõduks ilusa ei mitte mõõduks koleda sest kole iga inimlik tegu ja püüdlus iga inimlik mõte ja tüütus. iga inimlik …
mõte mõistmatut mõistma ehk hakkas kui ühe oleva südames surmakalt lakkas ühe ajaliku olemise ajatu ringe veretilgast sest kolmest sai müütada hinge mida endale vaja ei paistnud. paistmine tihti kuid polegi tõde vaid tõdese õelakaks õitsenud õde kes kõigepealt tungib me maisesse pilku ja poetab me hinge nii tõrvakaid tilku mis tõesest on üsnagi kauged. kuid kaugust ehk mõistma ei küündima või ükski inimloom olemusõunu kes sõi maailmapuult mille viljad veel toored ning olevast hõnguvad hinge vaid koored mitte küpsenud viljade mahlakas sisu kuna katkekaks ketrunud elukas lõng mille inimlik puuslikepundarderisu ümber kootada püüdis endal südames kõng põhjus millel ehk keelele parkunud mõru. ja magusust eal enam maitsnud üks üksik kes eal polnud kaitstud maailma eest mis kasvas temast lahus.
sel miskil kui mõttetu lendas oli ainene lennukas endas pilku püüda kui mõttekust üritas nõnda mõttetut vaimu veel nüristas.
polnud öö polnud päev polnud kõrbe. Polnud täis polnud tühi polnud kõrge. Polnud madal polnud sügav. polnud üldse …
oli tuul. külm ja karge tuul mis puhus näkku jäist hõngu. oli pimedus. oli kargus. kivine kargus külmlikult hinges. olid inimesed. tõeliselt olevad tõelised inimesed. ja nende külmad pilgud millest hõngus jääd. nemad olidki jää. oli raha mida külvanud igasse hinge ainene ühtsus. oli kõik ja mitte midagi.
murdunu istus külmliku kõrbe külmakal luitel ja vaatas rahakat maailma. tunnetetühjus. tunnetetühmus. hoolimatus haavavalt valus. keegi kuid näe ning keegi kuid kuule sest iseenegi tundmiseks ei silmi ning kõrvu. teineteisest eemale kasvanud hinged millel kokkupuutepunkti enam pole. kuid teised nii vajalikud. üksi on liiga raske. maailm kuid liiga on rõske ja rusuv. tühjus nii koormav kui hingekal lasuv. kummaline ja kummastav raskus mida kandma eal hingekal jaksu.
a kõnnib mööda järgmine inimene ja silmad kohtuvad. kuid plku ei ole. ja hinge ei ole. on ainult jää. külm jää. nii külm on kõrbes kus loojunud päike. kas päike siin kunagi oligi? ei usu. enam ei usu. seda raskem nii rusuv.
kuskil süttib tuluke kuid see on kivine ja külm. see on kauge. see tuluke ei soenda vaid haavab. haavab hinge mis armikas niigi. keegi kuid arme ei näe. peale mõttese. hinge lõigatud sügavad haavad. mõnedel koorik nii habras on kasvanud teised kuid parane eal. nendest voolavat verekat märgata võib. verekat tilkumas lootusele mis ammugi räpakas. lohutu lootus.
ja külmad askeldavad kujud virvendamas pimeduses. ei. inimesed. inimesed kes olevaks ei küüni. külmas kivises linnakas kõrbes. maailm on kõle ja külm. luud sellest külmusest kanged. ja pilgud nii piinavalt ranged piiravad kõigist küljist. pilguks kuid eales ei küüni. pimedad pilgud. südamlik jäätumas hinge kuid alane verevlik ringe on siiski nii küllaselt voolav. võib vaadata kõrbe kui valu ei karda.
üks ähmaselt olevlik öös kuid liiga kartlik. ja tema ees oli kõrbelik pragu mille põhjas üks kildunud hing. see oli hing mis irdunud kehast milles liiga külm oli olla. see oli hing mis irdunud kehast mis vaatas luite pealt alla. see oli surnud hing millest verevlik endiselt voolav. see oli hing mis hirmutas mõttelist ses pimedas miskis mis ümbrses. mõttelik soovis põgeneda kuid ei suutnud. see oli siduv vastus tema alalisele küsimusele. see oodatud vastuseks kuid polnud. kui oleks suutnud vaid kiiresti lahkuda oleks mõttese maailm ehk samakaks jäänud. lahkuda mõte kuid suutnud. ja ta nägi külma kõrbe ning ta nägi külmi inimesi ning ta nägi hingetut …
maailma külmuse eest põgenedes joostaksegi end hingetuks. pole pääsu. pole võimalust. lõpuks istutakse hingetuna luitele ja tuntakse kuidas maailma jäine voog tungib läbi keha ja halvab tõelise olemise. inimilma jäine voog. pole pääsu. pole võimalust.
mõttelik kuid silmas ust millele hingetu toetuv. suur tammepuust uks. paljutõotav. paljulubav. hingetu ehk ukse taga ootav. uks kuid eal avanev. ukse taga maailm kus tasuks elada - hingetu ise kuid ukse kord suletuks loonud. enese teadmata …
polnud öö ega päev polnud miski. ja tunded ei õigustand riski mida elades ükskord sai võetud. ehk hinge nii veidi sai köetud kuid tulu ei tõusnud sest eal. pole vahet ei halval ei heal.
polnud öö ega päev. polnud miski. kuid midagi oli ehk siiski … või ei olnud? kes seda teab … üks hingetu maailma neab.
polnud öö ega päev. polnud miski. Jah! midagi oli ehk siiski … üks mõttene kaotanud tiivad ühest mõttest mis hinge tal riivand mõistis minevat olevat tulevat. ehk ähmaselt aimas kuid siiski …
tasasel tagasisammul. hingemaale. vari suurem kui mõte …