Inimõigused Eesti Vabariigis
Viimasel ajal on taas tähelepanu alla sattunud inimõigused. Seda pigem küll välismaises ringis, kus suurriik USA on asunud ajama ilmselgelt agressiivset ja paljusid inimõigusi rikkuvat poliitikat. Hulk teravat kriitikat tabas USA-d pärast Saddam Husseini poomist põhimõttel ”igaühele vastavalt tema paturegistri mahule”. Teadagi on poomine julma ja ajast ning arust karistus ükskõik kellele. Eesti Vabariigi juhtkond on võtnud sõna surmanuhtluse vastu ning teoreetiliselt on ka inimõigused Eestis tugevalt esindatud. Esmapilgul ehk ei paistagi probleemi olevat, sest EV toimuv on suurema üldsuse tähelepanusfäärist tihtipeale kõrvale jäänud. Ometi on kitsamates ringkondades, näiteks rahvuslikul- ja religioossel tasandil, kus eiratakse ilmselgelt konstitutsioonilisi sätteid, mis väidavab, et EV-l ei ole ametlikku riigikirikut ning EV pole kohustatud alluma võõrriikide ja - rahvaste provokatsioonidele, kuulda nurinaid. Kas Eesti Vabariigis rakendatakse inimõigusi küllaldasel määral?
EV põhiseaduse paragrahv 54 kirjutab: ”Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.” Ometi on iseseisvuse, vähemalt rahvuslikul tasandil kindlasti, säilitamine eestlaste jaoks probleemseks muutuma hakanud. Tõnismäel seisab ikka veel pronkssõdur, mis on tekitanud säärases koguses poleemikat, et Venemaa ähvardab Eestile kehtestada suisa transiidikeelu. Eestis vene rahvust esindavad isikud kinnitavad üksmeelselt, et pronkssõduri mahavõtmine on fashistliku Eesti leiutis ning diskrimineerib nende õigust II maailmasõjas hukkunud vene sõdureid mälestada. Samal tasandil nõutakse ka natslust ”sümboliseerivate” monumentide püstitamise keelamist ja Eesti pinnal juba olemasolevate mahavõtmist. Liig on vist veel kord selgitada, et eestlasi võitles ka sakslaste poolel, väidetavalt oli saksa sõjaväes eestlaste osalus suisa 2-3 korda suurem, kui vene ridades ning vähemalt pool Saksamaa võitlevatest eestlastest oli selle poole valinud täiesti vabatahtlikult. Ning hoolimata sellest, mis režiimi nad esindasid, on ka nende lähedastel õigus leinata ja mälestada. Üks paljudest pronkssõduri juures toimunud protestiaktsioonidest, näitas selgesti, et võim on Eesti politsei käes, kuid seda võimu kasutatakse oma rahva ohjeldamiseks. Muidugi võib väita, et kõik see on meie endi huvides, kuid siiski on piir rahutuste ära hoidmisel ja oma rahva alandamise vahel. Enamusest sai tinglikult öeldes vähemus, sest inimõigused keelasid liiga teha vähemusele nimega võõrrahvas. Seega rikuti üht inimõiguste printsiipi rakendades rängalt teist.
Muidugi ei saagi ükski süsteem olla täiuslik. Täiuslikkus on ideaal, mille poole püüeldakse, kuid milleni jõudmine võibki kättesaamatuks jääda. Arvestama peab poliitilise taustaga, mida tehtud otsused ühes või teises suunas kallutavad. ”Igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvus”, kirjutatakse põhiseaduse paragrahvis 49. Ei saa väita, et Eestis seda paragrahvi tohutult ja ebaõiglaselt väänataks - Tallinnas on ehitamisel juudi sünagoog iisraellastele, üle Eestimaa tegutseb mitmeid venekeelseid koole ning ka kultuuriliselt on inimesed võõrkultuuride vastu sallivamad, kui esmapilgul inimlikult ehk oodata võiks. Usuvabadus on suhteliselt piiramatult rakendatud ning enne pronkssõduri intsidenti ei heidetud üldiselt üldse kellelegi ette nende rahvuslikku kuuluvust või usutavasid.
Samas, tulles korraks veel tagasi religioossete vabaduste juurde, torkab silma teatud vähemuste diskrimineerimine. Enamuses on need vähemused lahterdatud usundite sekka, mis vastanduvad kristlusele ning võivad selle võimule ühiskonnas, tuletan meelde, et ametlikult Eestis riigikirikut pole, ja ühiskonnale endale ohtlikuks osutuda. Esimesena võib näiteks tuua satanismi, mis on viimael ajal Eesti meedias üpris elavat kõlapinda leidnud. Laineid lõi Eesti esimese satanistliku ordu püüe end legaliseerida ning reaalselt on see senimaani tüliõunaks Eesti satanistide ja riigi vahel. Esitatud põhikiri ning taotlus sisaldasid endas põhjalikku selgitust igale satanistlikule põhimõttele ning väitele, mis võiks valesti mõistetuna tõepoolest ebainimlikuna näida, kuid sellest hoolimata lükati avaldus tagasi just põhjusel, et satanism propageerib avalikult vägivalda ning ühiskonnavastasust. Leian, et ususeadust kui inimõigust rikutakse julmalt, sest reaalselt ei ole võimalik tagasi lükata ühe usulise liikumise taotlus, mis väidetavalt õhutab vägivallale, samas kui sarnaseid ”provokatiivseid” väiteid leidub kasvõi mitte-ametliku riigireligiooni, kristluse, pühades dokumentides. Vähemust diskrimineeritakse üldsuse põhimõtete nimel.
Eesti Vabariik on mõningate Euroopa riikidega võrreldes oma arengus alles lapsekingades. Seda kindlasti ka õiguslikus süsteemis, kus pidevalt on tarvis langetada otsuseid, mis garanteeriksid minimaalse konfliktiohu. Küllap on mõistetav, et kogemuse omandamine nõuab aega ning igasugused apsakad ja vastuolud on selle aja sees kerged tekkima. Millalgi on maailm valmis leppima inimestega nende tõelisel kujul ning võib-olla ongi just see aeg, mil inimõigused muutuvad täiel määral õiglasteks. See muudaks lihtsamaks ka Eesti edasised valikud, sest hirm konflikti ees ühe või teise suurriigiga, mis võib su soovi korral põrmustada, pärsib kindlasti arengutegevust. Oman arvamust, et Eesti Vabariigil ja kogu maailmal on inimõiguste tõeliselt õiglase rakendamiseni veel pikk tee.
by morgul