lunastus

Lucius püüdis end toetada esimesele ettejuhtuva kindla pinna najale ning jätta samas Mariale mulje, et kõik on siiski veel hästi. Lahtikäiv aiatool ägises, kui sada kilo lihasmassi sellele peale vajus.
„Kallis? Mis lahti?” kostus temani Maria murelik sulnis hääl, justkui oleks tooli kaeblik vigin reetnud naisele kõik, mida Lucius oli lootnud enda teada jätta. Ta ohkas ning sulges korraks silmad, et neid valgusest säästa.
Kõik vihises mööda, kõik ilusad hetked, kõik pettumused, kõik mured, segatuna kokku veidraks, kuid ometi nii korrastatud segapudruks. Esimene päev koos Mariaga, nende metsikud koos veedetud päevad ning veel metsikumad ööd. Luciuse esimene kohtumine „jumalannaga”, esimene süstlatorge ning see meeletu joovastus, kui tuline vaim ta sooned täitis.
Raputamine sundis teda silmi avama. Maria karjus ja nuttis, kuid mida ja miks, seda Lucius mõista ei suutnud. Tema jaoks oli hetkel vaid see maailm, kus „jumalanna” tema eest hoolitses. Maailm, kus pole kurjust kui sellist, kus pole valu, aga samas ka mitte midagi ülevoolavalt head. Lihtsalt Olemine, suure O-ga. Nirvaana.
„Lucius? Lucius! Mis on?” jätkas Maria karjumist. Pisarad voolasid ta silmist, sest ta kartis, et mees võib tõesti olla võtnud üledoosi. Jälle… Pisarad põletasid, ja samas võtsid valu ära, lastes sellel vabalt väljuda.
See ei olnud esimene kord, kuid alati enne oli mees säärase raputamise peale juba elumärke hakanud ilmutama. Seekord… Seekord avas ta vaid korraks silmad, et Maria võiks näha seda õõvastavat tühjust, mis sealt vastu vaatas või mis tegelikult oli sealt juba aastaid vastu vaadanud. Kus ta hing küll jälle uitab? mõtles naine nukralt ning potsatas nukral ilmel jahedale põrandavaibale.
Tuba kus nad viibisid, polnud just silmapaistvaim arhitektuurisaavutus – väike tuba koos köögiga, rääsunud ilmega pruunid kardinad, nukralt määrdunud aknaruutu varjamas, kooruv hallikas värv ning liialt aastaid näinud kaltsuvaip.
Kunagi kui nad Luciusega siia kolinud olid, oli see olnud mõnus väike pesa, mille Maria vanemad neile meeleheites muretsenud. Andeks ei olnud vanemad Mariale kunagi andnud, ammugi siis mitte Luciusele, kes neilt nende tütre röövis ja ta säärasele „jälgile” elule meelitas.. Ajapikku aga… Ajapikku oligi alles jäänud SEE, see jälkus, mille eest vanemad Mariat kaitsta olid üritanud. Ning see polnud mitte see, mida Maria endale tulevikuks ihanud oli. Kuid armastus kaalus kõik üles ja selle nimel oli ta palju enamakski valmis.
Naine üritas meenutada, millal mees oli esimest korda sellisena koju ilmunud. Äraolev, sisemiselt surnud, uimastatud, vaigistatud.
Vist siis, kui ta poeg õnnetul kombel surma sai.
Juba pisikese Marteni matustel oli Lucius kummaliselt vaikne ja äraolev olnud. Isegi mitte nutnud, Maria polnud teda kunagi selle pärast nutmas näinud, kuid ta teadis, miks mees pärast uudist, et Marten lasteaia ekskursioonil rühmast eemale jooksis ning kogemata sügavasse prahikaevu kukkus, kus ta enda pisikese kaela murdis, nii tihti öösel välja hakkas hiilima. Ja miks ta Mariat nii harva surnuaiale kaasa võttis. Isegi hoolimata, et Maria oli tema ema samapalju kui Lucius tema isagi.
Terav valu kihvatas korraks naise südames. Lucius oli surra soovinud juba mitu aastat ja seda varjamatult. Võib-olla ta juba vihkas Mariat salamisi, et see teda iga kord ellu taas tagasi tõi. Seda ei osanud naine öelda, kas oli see ta paranoia või lihtsalt valus tõeaimdus.
Ja mis saab edasi? Kaua äratab ta inimest tema viimasest unest, kaua kogub ta endale seda koormat, et ei suuda isegi enda armastatud inimest õnnelikuks teha.
Pisarad valgusid mööda naise põski ta valgetele ja saledatele põlvedele, mida keegi enam nii kaua armastanud polnud, kätega, mida Lucius enam aastaid polnud enda pihku haaranud, et neid suudelda nagu varem, pühkis Maria põskedelt soolaseid pisaraid. Võib-olla… mõtles ta. Võib-olla on see ainuke viis, kuidas talle näidata, et ma teda tõeliselt armastan. Võib-olla pean ennast needma selleks, et päästa needusest keegi teine…
*
Lucius tundis, kuidas ta vaikselt hingeldama hakkab, sedapidi, kuidas erutus kasvab. Mida enam „jumalanna” teda põletas, seda paremini ta end tundis. Marten – ma armastan sind, nuttis ta oma luupainajates, mis hetk hiljem muutusid kirevaks minevikusündmuste virvarriks, kus tema ja Maria olid veel õnnelikud olnud.
Ja Maria – millal oli ta naisele viimati öelnud, et ta talle midagi ette ei heida ja teda ikka armastab, rohkem kui elu ehk. Ning seetõttu ehk oligi parem minna… Et ka naine saaks kord õnnelikuks.
„Jumalanna” pani varjud helendama, väänduma ja kaduma ning taas ilmuma. Lucius tundis, kuidas ta hingamine vaikselt lakkab, kuidas joovastus käsib ajul unustada enda põhifunktsioonid ning pühenduda vaid viimse hetke nautimisele.
Vaikne tuksatus rinnus andis veel märku, et ta elab, kuigi Luciuse vaim juba teadis, et nüüd viimaks pääseb ta vabaks. Ta tundis endal Maria sooja hingeõhku, kui see teda suudles. Suudlus segunes kõigi eelmistega, mida ta naiselt oli saanud, kuid seda viimast pidas Lucius parimaks, sest just sellest tundis ta naise mõtteid ja edasisi plaane.
„Maria, ma armastan sind. Aitäh…” sosistas ta ja sulges silmad.
*
Maria oli tõusnud ning enda asjad kokku pannud. Ta võttis vaid Marteni foto, raha ning paar riidehilpu ning toppis need väikesesse seljakotti, mille kohe õlale heitis.
Lucius hingas veel, kuid hädavaevu. Maria tundis ta katkendlikke hingetõmbeid, kui kummardas lähemale, et meest viimast korda suudelda.
„Maria, ma armastan sind. Aitäh…” sosistas Lucius ja sulges enda sinised külmad silmad, et neid arvatavasti enam iial mitte avada.
Maria nuttis, nuttis veel kaua, enne kui suutis endas taas leida jõudu, et tõusta. Ta avas ukse vaikselt, kordagi Luciuse poole pilku heitmata, sest ta teadis niigi, et see, mis ta ees seisaks, ei ole see, mida ta näha sooviks.
Ust ta lukku ei keeranud, vaid astus kiiresti edasi, jättes maha kõik, mis talle kunagi oli tähendanud tervet elu. Nüüd… Nüüd läheb ta tagasi koju ja talub seda parastamise alandust, mis vanemate ja terve suguvõsa poolt talle osaks langema hakkab. Aga sedagi oli ta valmis tegema, et täituks talle ilmas kalleima mehe soov.
Maria koukis kotitaskust mobiili ja valis 112.
Telefoni kotti tagasi pistes langes ta põsele veel üks pisar, mis pidi endas sisaldama kogu maailma valu, sest see põletas nii valusalt. Samas ei olnud Maria iial midagi magusamat maitsnud, sest selles pisaras oli ka Luciuse hing ja tema lunastus…