Ohkega pöördus Joachim ära kaunist maastikuvaatest. Ta tundis enda haiget südant kokku tõmbuvat, justkui oleks kellegi nähtamatud sõrmed selle ümber klammerdunud. Terav valu andis mõista, et ta on veel elus, et ta peab veel kaua taluma seda ahastust, mis peitis end igal pool kuhu mees pilgu heitis. Sulnis täiskuu, mis oleks muidu pannud heldima ja ennast unustavalt pisaraid poetama tühisemagi hinge, mõjus talle täna, kui hoop kõhtu. Justkui mõnitavalt vaatas see Surnute riigi öine valguseandja alla tema peale.
Kaunis öiselt süsimusta veega tiik peegeldas endalt Kuu tontjat kuma, mis vahel, kui siledale veepinnale langes tiigi kõrval kasvavatelt saarepuudelt üksikuid vihmapiisku, lõi õrnalt virvendama. Portaal teise maailma, just sellena nägi tiiki Joachim. Värav Surnute riiki… Ta kuulatas öö kummalist vaikust- veel kunagi polnud see olnud nõnda haudvaikne, kuid ta ei pannud seda ka imeks- küllap ka loodus leinas. Kauged mälupildid, üksikud helikatked kajasid ta meeltes, kui mees mõtles möödunud aegadele. Kõik oli olnud nii kaunis, nii ideaalne, nii võrratult lihtne ja armas, kuid miski nende käitumises oli Universumi Kõiksust vihastanud. Vihastanud nii, et see andis neile maitsa enda raevu täit ulatust. Tegelikult, mõtles ta, olen hoopis mina see, kes tegi endale teadmata pattu ning teenis sellega ära sellise karistuse. Mina olen ju see, kes jäi elama, mina olen siin hüljatud paigas ihuüksi, mina olen see, kes kaotas kõik, mis mulle iial midagi tähendanud on. Mina olen see, kelle süü tõttu nad surid… Ja kõik õudus, mis oli juba hajumas, tulvas tagasi ta piinatud meeltesse.
Tõesti, kõik oli olnud ideaalne, vähemalt nii ideaalne, kui saab olla ühe aadliperekonna elu, kes elab kolmekorruselises häärberis kesk sadat hektarit maid ja metsi. Ballid, lõuna- ja õhtusöögid, elu kees. Simone, Joachimi südamedaam, elas juba teist aastat tema abikaasana siinsamas mõisas ning nende elu oli tõesti iga vaese mehe unelm.
Ühel õhtul, kaks päeva enne praegust hetke, elu mõisas kees, kui mesilastarus- di Pelledinide suures residentsis oli korraldatud vägev maskiball, kuhu olid kutsutud kõik tähtsamad aadlikud Firenzest ja selle lähedusest. Tõldade pidev mürin näis lõputu, ilusad naised uhkete härrade käevangus kandmas veel uhkemaid tualette. Sära ja glamuur, mis sel peol valitses oli uskumatu. Pidu toimus suures ballisaalis, lühtrid särasid kõikides toonides, mida mägikristall pakkuda suudab ning keset saali kõrgus pikk laud, otsast-otsani täis kuhjatud mitmekülgseid suupisteid ning erinevat luksuslikku keelekastet alates veinist ja lõpetades kuldse šampanjaga.
Õhtu edenedes muutusid inimesed üha lõbusamaks ning muusika, mida mängis end saali nurka üles seadnud kirev orkester, võttis üha ägedamaid tuure. Galantsed paarid tiirlesid ägedas tantsuhoos keset lämmatavat kuumust, higi jooksis meeste nägudelt ojadena, naised varjasid seda osavalt paksu puudrikihiga. need, kes ei pidanud tantsu millekski, seisid väikeste rühmadena seinte läheduses ning vestlesid ja naersid valjult. Joachim ise tantsis enda kauni kaasaga vaiksemas saalikeses, mis asus kohe suure kõrval ning kuhu muusika ideaalselt ära kostis. Simone oli ainus olend, ses lummavas öös, kelel jaoks mehel enda kuldsete ribadega ehitud maski tagant silmi jagus ning ka naise mehele lausa kinni kleepunud pilk kuulutas, et tema tunnetele vastatakse samaga.
Kuumus, joobumus muusikast, alkohol- rahvas oli kui arust ära. Kuid järsku seiskus muusika ning kui orkestri dramaatilisest teost kohkunud inimesed endi etteheitva ilmega näod pillimeestele hetsid, võisid nad näha, kuidas kõik kuus orkestri liiget sõna otseses mõttes jõllitasid saali avatud ukse poole. Ning tõepoolest- hetk tagasi oli uks olnud suletud ning pidu täies hoos, kuid nüüd pöördusid kõigi näod rikošetina orkestrilt ukseavale, mis vastupidiselt nende ootustele, ei olnud tühi. Pikk võõras seisis seal ning vaikis. Tema punasest damastist maski taga vilasid rahutud silmad, kui ta justkui hindavalt silmitses pidulisi. Mees kandis silmnähtavalt kallist kangast hästi istuvat frakki. Tema laiadele õlgadele vabalt langevad pikad paksud ja väga heledad juuksed muutsid mehe niigi kahvatu näo lausa hirmuäratavaks- mees näis rohkem surnud, kui elav. Kõigi jahmunud ja küsivad pilgud otsekui puurisid mehesse, kuid see ei pannud seda tähelegi. Äge raksatus pani niigi kohkunud inimesed ehmatusest võpatama ning mõned peened daamid isegi karjatasid vaikselt ja vajusid minestunult kaaslaste toekate käte vahele. Joachim seisis teise, idapoolse väiksema ukse juures, mis lahutas suurt saali väikesest, Simone käevangus ning vaatas võõrast hetke imestusega. Enda mälus kuitahes hoolikalt tuhlates ei suutnud ta siiski selle mehe nägu ühegi nimega kokku viia ning lõpuks tunnistas ta end lööduks.
“Vabandan aulise härra ees sügavalt, kuid näib, et ma ei suuda meenutada ei Teie nime ega tiitlit,” sõnas ta kergelt kummardudes.
Võõras muigas nõrgalt enne kui vastas:
“Ärge vabandage, ma ei pane teile seda süüks- te ei saagi mind mäletada, kui te pole mind varem kohanud. Lubage mul end auväärsele peoperemehele tutvustada- krahv van der Dührer.
Veel kord vabandan, kuid olin Firenzes, kui kuulsin Teie korraldatud suurejoonelisest ballist ning leidsin end tobedalt mõttelt, et oleks tore näha Firenze aadli uhkust ja toredust millest nii palju ja ülistavalt räägitakse. Ning nõnda ma end siit leidsingi, kuigi pean tõdema, et lootsin saabuda veidi tagasihoidlikumalt.”
Joachim kuulas mehe jutu ära ning külaliste üllatuseks puhkes naerma.
“Aga krahv, ärge vabandage, vaid liituge meiega! Orkester! Muusikat! Mängige midagi eriti lustlikku!” hüüdis ta, samal ajal elavalt käsi plaksutades. Justkui vabanedes lummusest, milles ootamatu külaline neid oli hoidnud, alustas orkester tõepoolest veelgi kiiremat viisi ning ka külalised tundsid taas endasse voolavat seda peo joovastavat lõbusust. Ootamatu külaline unustati silmapilk ning pidu jätkus. Joachim viipas krahvi endale järgnema ning see liikuski endale läbi keerleva massi teed tehes noore aadliku poole. Läbi suurte raskuste ning juba üleni higisena, jõudis mees lõpuks enda eesmärgini ning surus Joachimi poolt pakutud terekätt. Mehe käsi tundus, ei- oli, suurest kuumusest ning õhupuudusest hoolimata jääkülm ning tõi Joachimi turjale külmavärinad, kuid ta tõrjus selle tunde kohe meeltest. Krahv suudles aupaklikult ka Simone kätt ning Joachim nägi ilmest, mis hetke viivul üle naise näo libises, et ka tema oli tundnud seda halvavat külma. Kuid nagu tema abikaasagi, surus naine ebamugavustunde tagaplaanile ning naeratas krahvile enda kõige võluvamat naeratust.
“Krahv van der Dührer, kas see pole mitte germaani sugemetega nimi?” laulis naine enda sulnil häälel.
“Jah, mileedi. Teie oletus on õige- see on vana Austria krahvi, minu vaarvaarisa nimi. Minu suguvõsa on elanud tema pärandatud maa-alal juba aastasadu.”
“Ja mis tõi auväärse krahvi Firenzesse?”
Krahv muigas selle küsimuse peal, kuigi ei Joachim, ega Simone ei näinud selles midagi veidrat või naljakat.
“Olen siin tähtsa isanda ülesandel. Hetkel pean mulle antud käsud kahjuks küll saladuses hoidma, kuid, kui noor aadlikuhärra annab mulle loa enda häärberis täna öösel veidi pikemalt peatuda, siis võin teile lubada, et hiljemalt hommikuks on teile kõik üsksikasjad minu siinsest ülesandest täpselt teada.”
Joachim kuulas, kuid ei mõistnud mehe juttu. Ometi oli ta nõus mehele öömaja pakkuma, sest tegu oli ju kõrgest seisusest krahviga. Pealegi oli mehe mõistukõne temas juba huvi äratanud.
Krahv aga jätkas:
“Kuid noorhärra, rääkige mulle, kes ma siinsest elust midagi ei tea, mida teeb teiesugune noor ja elav inimene nõnda kauges maapaigas päevast-päeva? Kas tõesti Teil ja Teie aulisel kaasal ei teki iialgi igatsust keeva linnaelu järele?”
Mehe kummalised küsimused panid Joachimi imestama.
“Ei. Me kohtame siingi piisavalt keevat elu ning inimestest pole meie häärberis iialgi vist puudust olnud. Pigem ehk on neid vahel üleliia. Pealegi ei kiida me kumbki linnaelu liigset keevalisust heaks- sealsete inimeste moraal tundub vahel lausa puuduvat. Nõnda me valisime minu isa häärberi elamiseks, kus me küll võtame vastu ehk küll moraalituid külalisi, kuid me ei pea neid taluma kauem, kui kestab öö.”
Krahva naeratas taas oma veidrat naeratust,
“Nii et teiegi peate tänapäeva elu kõlbeliselt laostunuks?”
Joachim noogutas, kuid tahtmata enda külalisi liigselt mustata, lisas siis kiiresti:
“Kuid loomulikult pole seda kõikide minu külaliste elu. Mõnede hing on ehk vähem rikutud, kuid siiski piisavalt, et mitte endale keelata mõningaid elu mõnusid. Inimlikud pahed on siiski ka neid haaranud, kuigi mitte nii rängalt, kui mõndasid.”
Krahv noogutas justkui temaga nõustudes ning ei lausunud mõne hetke jooksul sõnagi, ta vajus hetkeks mõttesse. Siis aga selgines ta kauge pilk taas ning krahv noogutas veel kord, sedapuhku energilisemalt. Vabandaval toonil sõnas ta siis:
“Kuid noorhärra, te avastate peatselt, et säärane arulage käitumine nagu need inimesed siin harrastvad, ei saa ega jäägi karistuseta. Oma arutute ideede ja veel hullemate tegudega teotavad nad loodust ja Universumi Kõiksust, mis andis endast tüki, et alus panna säärastele tänamatutele lastele. Kas Teie ei näe arulagedust selles, et mingil hetkel tõstsid inimesed end looduse valitsejate seisusesse ning nüüd istuvad nad troonil, mis ei peaks mitte neile kuuluma?”
Järsku krahv muutus veelgi kahvatumaks, kui ta juba loomupäraselt näis olevat ningkatkestas enda jutu
” Kuid kui noorhärra mulle andestab mu mühaklikkuse, siis palun temalt luba kuhugi maha istuda. Ma nimelt ei tunne end säärases kuumuses eriti hästi. Matab hinge, või kuidas te ütletegi?” seletas ta.
Joachim juhatas mehe ruttu lähima tugitoolini, mis asus otse akna all, millest avanes ideaalne vaade suurele saalile ning seal aset leidvale rahvamöllule. Krahv tänas viisakalt ning süvenes tantsijate vaatlemisse. Enne, kui Joachim pöördus enda armastatud abikaasa poole, jõudis ta silmitseda mõtisklevat krahvi ning hoolimata sellest, et mehe näo ülemist osa varjas mask, tõdeda, et tegu on väga nägusa mehega. Kuid tema ilu näis talle nii köitev, kui samas ka hirmutav, liiga kena oli see mees inimese jaoks, tema välimus oli liiga ideaalne, et olla sureliku omand, kuid siiski…
Joachim ja Simone vaatasid teineteisele otsa, mõlema silmis peegeldumas arusaamatus ning kehitasid siis õlgu, pidades krahvi juttu vaid misantroobi kibestunud sonimiseks Vaikselt lahkusid nad väikesest saalist, jättes krahvi puhkama. suures saalis oli pidu kogu selle aja vältel vaid hoogu juurde saanud. Ometi polnud ei Joachimil ega ka tema kaunil kaasal enam peotuju ning nad vaid vaatasid nukralt, kuidas “kõlbeliselt laostunud” elu naudivad ning kirusid endamisi kibestunud krahvi.
Kell lähenes südaööle.
Kui häärberi idaküljel asuva suure marmorist kella kaks osutit kohakuti jõudsid, kostis isegi üle peokära kellalöögi õõnes kõma. Inimesed kuulatasid imestunult, suutmata meenutada, kas kell oli ka varem tõesti nii valjult löönud või see vaid tundus neile nõnda. Järgneva üheteistkümne löögi jooksul valdas külalisi kummaline tunne- justkui mingi vari libises üle nende, ei pigem oleksid nad võinud vanduda, et just LÄBI nende ning sel hetkel tundsid nad kellegi külma rusikat enda südant pigistamas. Mõned neist kogesid veelgi suuremat õudu, sest nemad oleksid võinud vanduda, et nägid sedasama võõrast, kes neid nii kohutanud oli, endast läbi liuglemas, just nimelt liuglemas, sest mees näis koosnevat vaid õrnast, kuid siiski nähtavast suitsust, mis hetkekski ei lõpetanud tasast siuglemist. Üks tunne oli kõigil siiski ühine, loomulikult, kui keegi seda oleks julgenud teistele tunnistada, et nad üldse midagi tundsid- külma halvav puudutus. Kaksteist korda kajas kell ning kõik lõppes- nii külm, kui kummaline kõhedus, mis pidulisi oli haaranud. Inimesi valdas kergendus ning kõik aeti alkoholi ning ebausu kraesse, pidu jätkus, kuid ilma maskideta, sest vana tava nägi ette nende eemaldamist, kui kell lööb südaöötundi.
Ka Simone oli tundnud külma haaret enda südame ümber, kuid temagi ajas selle ebausu ning krahvi hirmsate süüdistuste kaela. Nõnda olid nad peol kuni varahommikuni ning said puhata alles siis, kui külalised hakkasid vaiksemaks jääma ning end vaikselt istuma või öömajale sättima. Peosaali “lõhn” oli muutunud lausa hirmsaks, kui lõpuks paisati lahti iga viimnegi aken maja selles osas ja jahe hommikuõhk endale aeglase rahuga teed rajama asus. Peaaegu üheaegselt meenus noorikutele üksildane krahv, kelle nad olid hoopis unustanud ning mõlemad riuttasid väiksema saali poole. Suur oli mõlema üllatus, kui nad kummalist külalist kusagilt eest ei leidnud, kuid oletasid, et küllap sai mehel melust lihtsalt küllalt ning ta lahkus liigset kära tegemata.
Hommik tõi neile krahvi lahkumisest veidi teise ettekujutuse.
Nimelt, kui päike juba oma esimesed arglikud kiired üle silmapiiri sirutas, kukkus üks peen piduline kokku. Arvati, et küllap on asi tema liialt pingul korsetid, kuid kui naine järsku verd hakkas köhima, olid hirm ja paanika inimeste näol esimestena end näitamas. Tulles hetkeks teadvusele jõudis naine läbi vere, mida tuli ta suust ning nüüd ka juba silmadest, kähistada:
“Külm…”
Lausunud viimase sõna, mis jäi inimeste kõrvus kajama, kui raiuv kellalöök, heitis ta hinge. Verd tuli meeletult, kuigi naine oli juba surnud ning see valgus tema korjuse ümber laiali, sundides surmani kohkunud pidulisi taganema, kui enamus neist seda juba teinud polnud. Segadus valdas kõiki, hirm, kuid ka lootus, et ehk oli sellel naisel mõni neile avaldamata tõbi. Lootus on lollide lohutus, nagu ütleb vanasõna. Järgmisena kukkus daami saatja, kellel ilmnesid samad sümptomid- pidurdamatu verejooks, algul suust, siis silmadest, kõrvadest. Surm ning peale seda ohter verejooks.
Kui saali põrandat katsid mitmed agoonias vähkrevad kogud, kellede suust pursakas verd seda rohkem, mida enam nad end liigutasid ning kelledest mõned elajalikult röökisid või tõid kuuldavale muid jubedaid helisid millede tekitamist inimene isegi valdama ei peaks, oli hirm kasvanud üle paanikaks ning need, kes veel püsti seisid, jooksid meeletuina mööda saali, otsides väljapääsu. Kuid selle leidmise asemel nad vaid põrkasid teineteisega kokku, libastusid veres, mis kattis juba enamikku suurest põrandast ning kisendasid maas enda sõprade veres väherdes meeletult.
Joachim ja Simone viibisid häärberi pearõdul, kui kuulsid järsku sees puhkenud lärmi, mis ei meenutanud mitte peo hääli. Kohkunult ruttasid nad kohale ning jäid uksele rabatult seisma. Järgmisel hetkel hakkas Simone meeletult kisendama, ta rebis end lahti Joachimi haardest ning sööstis juukseid katkudes häärberi laiale õuele. Seal ta komistas, kukkus ning Joachimilavanes võimalus ta enda sülle tõsta.
“Pole hullu, kallis. Ma ei tea, mis neil on, kuid olen kindel, et meid see ei puuduta, me ju ei viibinud kogu peo vältel peaaegu üldse suures saalis.” sosistas ta hellalt, surudes samal ajal endas maha elajalikku hirmu ning soovi põgeneda siit õuduste paleest. Kuid naise ärevus ja meeleheide keelasid tal seda teha ning nii suutis mees säilitada näilise rahu. Ta silitas hellalt naise pähkelpruune juukseid ning sosistas talle lohutussõnu.
“EI… Joachim, sa ei… Kas sa tundsid midagi veidrat, kui kell lõi südaöötundi? Nagu külma haaret enda südame ümber?”
Mees silmitses naist imestusega.
“Ei. Kallis, sa kujutad endale ette. Krahvi hirmsad sõnad on su ära kohutanud. Rahune. Rahune.”
Naine ei mõelnudki rahuneda, vaid kiljatas järsku:
“Külm! Joachim, aita mind!”
Ta suust purskus verd ning Simone habras keha vappus agoonias. Joachim pillas naise enda embusest, ta valge särk ning ihu olid kaetud ta armsama verega. Ta tundis, kui külm oli värske veri ning õudus ja meeleheide haarasid ta. Krahv! Ainus, keda ta suutis selle eest vastutavaks teha. Kuid nad polnud krahvi leidnud… Nuttes meeleheitest ja vappudes meeletust raevust, tõusis mees ning sisenes juba talle vihatud majja. Tal polnud enam midagi kaotada, tulgu mis tuleb, surm oleks talle parim kink sel hirmsal hetkel, kui ta oli ilma jäänud enda elu mõttest- õrnast Simonest. Libisedes kesk laipade ja vere musta merd, tundis mees külma, mis maast õhkus. Ta otsis krahvi, ta otsis teda, et ta tappa ning ehk ka ise surra, kuid mida enam ta otsis, seda rohkem valgus ta meeltesse valus teadmine, et krahvi pole enam seal läheduseski. Elajalik karjatus pääses ta huulilt, kui ta mõistis, et on ses laipade kuningriigis ainus elav hing ning ta minestas.
Kui Joachim virgus, arvas ta, et oli näinud piinavat košmaari, kuid pilk suure saali uksele, mille taga oli alles mõned tunnid tagasi käinud nõnda vilgas elu, kuid mille alt nüüd siugles tema poole külma vere mustjas joon, ning reaalsus tabas meest täie jõuga. Meeleheide, ahastus, hirm, õudus- kõik vastakad tunded segunesid mehes, kui ta küsis endalt: MIKS?
Vastust ta ei oodanud, ega lootnud kunagi saada, sest polnud enam kedagi, kes talle vastaks. Kõik olid surnud. Saalis lamasid laibad, näod moondunud, veri määrimas uhkeid tualette ja mingitud nägusid. Joachimi ajas iiveldama, kuid ta ei suutnud ka oksendada. Ta soovis vaid surma, kuid isegi see näis olevat ta hüljanud. MIKS? Järsku mees kahvatas- krahv! Ta teadis tema nime, miks mitte uurida, kes ta oli, kust ta tuleb ja talle magusta kättemaksu kavandada. Vajalikud vahendid olid häärbris olemas- tema isa hoolega kogutud raamatukogu, milles oli üle kahekümne tuhande teose, nende seas ka kuulsamate suguvõsade sugupuud ja täpsemad andmed nende ammustest ja praegustest elupaikadest.
Joachim otsis, ta lappas vanu raamatuid kuni väljas pimenes ning jätkas siis küünlavalgel.
Kell lõi kaks tundi üle südaöö, kui mees endamisi karjatas- van der Dührer!
Kuid hetkeline rõõm, mis näis nii kohatu selles rüvedas majas, mis oli täidetud laipadega, asendus kohe vihaga- van der Dührer oli, kuid ta ei teadnud ju krahvi eesnime. Meeletult vihane enda peale, et oli säärase asja unustanud, virutas mees endale paksu köitega vastu pead ning karjatas valust. Ta otsustas siiski perekonna sugupuud uurida ning lootis sealt leida vihjeid, mis aitaksid tal krahvi nime kindlaks teha. Ja pealekauba on terve suguvõsa süüdi säärase elaja sigitamises, kes suudab mürgitada sadu süütuid hingi. Niisiis…
Van der Dührer… Raamat ütles nende päritolumaaks tõesti Austria, täpsemalt selle lõunapoolsema osa. Perekond oli sajandeid elanud ühes mõisas, nagu neetud krahv oli rääkinud. Just nimelt elanud, sest viimasedki neist olid juba ammu surnud. Järsku libises Joachimi pilk üle kirjutise, mis köitis ta tähelepanu. See oli käsitsi juurde kirjutatud jutuke:
“Auväärsesse van der Dührerite suguvõssa on ometi pikitud ka üks hirmutav näide inimese võimest sarnaneda metselajale ehk isegi rohkem, kui elajas seda ise suudaks. Teda peetakse ka vastutavaks selle vana sugupuu närtsimise eest.
Aastal 1366 sündis perekonda poeg-, kes ristiti küllaltki kummalise nimega- Armàddin. Poiss paistis silma enda erakordse kauniduse poolest- sirgudes omandas nooruk kauni kahvatu jume ning tema paksud heledad juuksed olid raamiks ta korrapärasele näole, milles püüdsid pilku erakordselt sinised silmad. Kuid juba algusest peale näitas noormees üles äärmist huvi inimloomuse ja maailma tumedama poole vastu. Lapseeas piinas ta loomi, hukates neid äärmiselt julmal kombel ja igal korral isemoodi. Enamiku enda vabast ajast veetiski ta, mõeldes välja ja rakendades uusi, veelgi julmemaid hukkamisvõtteid.
Sirgununa võttis noorsand aga ette tõsisemad eksperimendid. Enda esiisade püha eluaset rüvetades sooritas ta van der Dührerite muinasjutulise mõisa keldrites inimkatseid. Väidetavalt uuris Armàddin Surma, kui ürgjõulist olevust, kes ilmutab end igaühele tema surmatunnil ning keda õigete vahendite kasutusse võtmise puhul võib näha ka kõrvalseisev isik.
Tema verdtarretavad ning piinlikult täpsed ülestähendused leiti hiljem- sealt võis lugeda tema võika töö igast etapist ning avastada, et kohtumine Surmaga oli mehel lausa kinnisideeks.
Kuid mingil hetkel, õitsval 27-dal eluaastal noormees kadus äkitsi. Tema viimane sissekanne kuritööde päevikusse lubab järeldada, et noormees tõesti kohtus Surma endaga, kuid see vihastas, nähes et lihtsurelik oli julgenud sekkuda tema asjaajamistesse, ning raevus needis ära noormehe sugupuu, et see enam iial tervet vilja ei kannaks. Armàddini enda mõistis Surm igavikuks maa peale, et see seal kahetseks enda ülbust ning hukutaks rikutud hingi nagu ta ise.
Legend, mis kandunud edasi põlvest-põlve räägib, et noormees tõepoolest uitab mööda laia ilma ning külvab verist surma enda ümber, ta olevat nõnda hävitanud külasid, linnu, isegi riike. On mitmeid ülestähendusi külasid tabanud surmatoovast veritsustõvest, millest pääsenud teadmata põhjustel vaid vähesed. Tema jäi tõepoolest viimaseks van der Dühreriks, sest peatselt peale poja kadumist, surid tema vanemad kummalise veritsustõve kätte, jättes endast maha tühja häärberi.”
Kahvatades lõi Joachim raamatu plaksuga kokku- rohkemat polnud tal vaja teada. Igal muul juhul oleks ta lugu pidanud vanarahva ebausuks, kuid kui ta oleks suutnud end sundida astuma suurde ballisaali, oleks ta võinud üha uuesti ja uuesi veenduda jutustuse ehtsuses. Tühjus valgus taas mehe hinge, ta oli saanud teada kõik mida vaja, et veenduda, et kättemaksuks pole võimalust ning elu kaotas taas mõtte. Kõik oli nii tühi, nii rusuv…
Ta väljus raamatukogust ning, vältides laipu, väljus häärberi küljeuksest. Kaunis Kuu kumas eredamalt, kui eelmisel ööl. Vaikus surus ta meeltele, kui kivilahmakas, proovides teda vaimselt lömastada. Kaunis oli maailm sel ööl, ta vaatas alla, kus laiusid di Pellinide suguvõsa valdused- metsad, põllud, kristallselge veega järvekesed. See kõik oli tema jaoks nii tühi, nii üksik.
MIKS?
Külm tuul hakkas järsku puhuma, lõhkudes vaikuse ja rebides mehe pruunikaid juukseid. Ta ärkas unistustest ja tundis lõikavat külma. Kuid selle asemel, et sooja minna, jäi ta sinnasamasse, sest mõis tundus talle jäisem, kui mistahes põhjatuul. Joachimi meeli valdas õudus, kui ta mõtles Armàddini hirmsatele tegudele ning saatusele, mis isegi säärase deemoni puhul näis olevat liiga julm. Kuid meest piinas rohkem miski muu- krahv pidi endaga kaasa haarama vaid rikutud hinged, kuid hirmus saatus oli tabanud ka Simonet. Enam, kui mistahes tragöödia, enam kui naise füüsiline kaotus, rebis Joachimi hinge see teadmine, et tema elu armastus polnudki nii süütu, kui end välja paista lasi. Seda, kas naise patud olid vaimsed või füüsilised või mõlemad korraga, mees ei teadnud ning leidis, et ehk ei tahagi teada.
Järsk kahin tiigi poolt pani mehe tahtmatult võpatama. Heites kiire pilgu sinnapoole, tundis Joachim, kuidas ta süda löögi vahele jättis. Süngete saarepuude taustal oli vilksatanud kellegi kahvatu figuur. Arvates, lootes, et ta näeb hallutsinatsioone vaatas Joachim veelkord ning veendus vastupidises- mustava veekogu kaldal seisis nukralt enda peegelpilti silmitsev naisekuju. Varjude tõttu, mida täiskuu kogule heitis, ei saanud mees aru, kellega täpsemalt tegu. Näost kahvatum, kui Kuu ise, lähenes Joachim aeglaselt talle ning, jõudnud naise selja taha, asetas talle käe õrnalt õlale. Ehmatuse asemel, mis oleks mehe arust olnud loomulik reaktsioon, pöördus naine näoga tema poole ning pani noormehe peaaegu minestama- see oli Simone! Ta hüüatas valjult ning purustas järsult nukra öövaikuse. Nuttes langes Joachim Simonele kaela, ise samal ajal nutuseguselt naermas.
“Kallis!” halises ta, “Sa oled elus, sa oled elus! Sa ei kujuta ette, kui valusalt ma sinu kaotust üle elasin. Kuid siin sa oled- elus!”
Kui naine ta tormakatele suudlustele ja kallistustele ei vastanud, vabastas Joachim ta enda embusest ning tõmbus ootamatult tõsiseks.
“Kuid mis lahti? Kas sina ei rõõmustagi meie taaskohtumise üle?”
Simone muigas nukralt ning alles nüüd nägi Joachim naise erakordset kahvatust, veretust- ta silmad olid auku vajunud ning rõõmus elusäde nendes oli kadunud, naise põsesarnad tungisid kaame naha taustal võikalt esile. Hetkel, mil mehe kaine mõistus hakkas ootamatule ja tormakale rõõmupuhangule järgi jõudma, hakkas Simone tasasel emotsioonitul häälel rääkima:
“Täpselt. Sinu ilmest on näha, et mõistsid, miks ma siin olen. Ja kuidas ma siin olen. Me ei saa iial nautida armastust, mida meile nii väheseks ajaks anti. Me ei saa seda teha ei siin, ega teises ilmas. Joachim!”
Naine puhkes ootamatult nutma, kuid seda tunnistasid vaid tema kähedad nuuksatused- tema kunagi nii kaunitest, kuid nüüd tühjadest silmadest ei voolanud ühtki pisarat. Joachim tundis äkki ootamatut jälestust ning tõmbus nuuksuvast naisest eemale. Hetk hiljem ta vihkas end selle eest, kuid naine ei teinud sellest näiliselt väljagi. Ta vaid nuuksus ning pomises nuuksete vahele. Simone jutt oli seosetu, kuid sellest, mida Joachim mõistis, piisas, et temagi nutma panna.
“Joachim! Me ei kohtu iialgi, kuigi ma sind nii sügavalt armastan, et see teeb praegugi haiget. Minu must südametunnistus mõistis meid igaveseks lahku.”
Veidi aega ta vaid nuuksus.
“Enne sinuga abiellumist olin ma kui kurjast vaimust vaevatud- ma punusin õukonnas intriige, rääkisin valet, mis hukutas palju süütuid hingi, kes seda mitte ei väärinud. Seda vaid enda hüvanguks… Kuid sina päästsid mu sealt nõiaringist, sealt ussipesast. Sind nähes armusin ma meeletult ning mu süda avanes kõigele heale ja lasi mul näha seda kurja, mida ma teistele olin teinud. Igavesti kahetsen ma seda, sest hukule on määratud mu hing, mis ei pääse kahe maailma vahelt iialgi. Hüvasti!”
Enne, kui mees suutis naise jutule reageerida muu, kui nutuga, oli lummutis kadunud. Tiigi taustal polnud enam ühtki siluetti peale Joachimi oma. Ta vajus meeleheitest ulgudes käpuli ning vähkres maas, kui surev loom. Võikad hääled, mida mees kuuldavale tõi, ei kuulunud enam inimesele. Ta oli murtud, ta ainus lootus Simonet kunagi veel näha oli julmalt purustatud. Mis mõtet oli enam elul, mis mõtet oli surmal, kui kumbki ei too talle eales rahu.
Järsku jäi mees vait, ning tõstis pea. Ta silmitses äraoleval pilgul mustavat tiiki ning tundis endasse valguvat uue idee väge. Lootus tõstis pead. Idee, mis mehe meeltes küpses, oli oma võikusest hoolimata ideaalne viis taas Simonet näha, teda emmata. Just. Aeglaselt ajas Joachim end püsti ning seisatas. Kuu hakkas juba vaikselt loojumise märke ilmutama ning selle ere kuma tuhmuma. Joachim meenutas Armàddinit, meest, kes oli ära neednud ta elu armastuse ning kelle pärast neab Joachim ära ka iseennast. Järsku oli deemonist saanud tema ainus lootus. Vaiksel, kuid kindlal sammul astus Joachim mustava mõisa poole. Raamatukogust leiab ta kõik. Oli ju Armàddin enda kuriteod üksikasjalikult säilitanud ning tema päeviku koopia oli kindlasti olemas ka Joachimi isa raamatukogus. Just sealt leiab ta valgustuse. Just Armàddin õpetab teda tapma. Tapma mõnuga, tapma ja piinama… Just nii näeb ta taas enda ainsat armsamat. Läbi enda äraneedmise Surma poolt…
Hetkel, mil Joachim avas Armàddini iskliku päeviku, selsamusel neetud ajahetkel, suri temas viimane inimliku soojuse raas ning maailmast kustus taas üks ere valgusesäde, et teha ruumi ahnele Pimedusele….