Ma istun ja suigatan tasa. Hetkeks on tunne nagu oleks maapind mu jalge alt kadunud ja ma hõljuksin ääretu tühjuse keskel. Ei tea, kus ma olen ja miks ma siin olen, kas on unes või ilmsi… Ärgata ei saa, kuid ega ma ei teakski, kas olen ärkvel või jälle unistan.
Suitsune pimedus end vaikselt mu ümber liigutab. Nagu roidumust endalt raputab. Kauguses kumab sinakas leek- ma püüan, kuid ei ulatu. Mõelda on raske, sest aju on justkui niisket udu täis, kõik on nii pehme ja rahulik, vaid harva miski võõras teadvust raputab. Ajul on raske- teda surub sunduse kaalukas ihu. Mind sunniti olema keegi teine, keegi, kes ma tegelt ei ole. Sunniti, kuigi teati, et see teeb mulle haiget. Keeldusin vist… Ei! Ma olin, ma hakkasin võõraks omaenese kehas. Murdsin enese ja olin kõik, mida minult oodati ja enamgi veel. Aga ikkagi olen ma siin, ei saa aru, miks.
Suitsune pimedus ja see valgus. See on mu siht. Nii ere! Ka Päike näib selle kõrval vaid hääbuva kumana. Üritan astuda ja ei kukugi. Maapind on pehme, justkui reetlik soo, mis täidetud mülkaist, kuid kindel. Mu jalad, olles minu juures veel ainsaina ärkvel ja suutelised otsustama kuhu minna, leiavad tee. Ümber on tuhmid kujud, puude siluette nad meenutavad. Elu ja surma vahel, ei kumbki otseselt. Ei tea miks, kuid nad on mu ümber ja samas ma nendeni ei ulatu. Roigastest ja puujuurtest täidetud laanes ometi miski ei seisa mu teel, millegi taha mu jalg ei komista.
Peatun. Kong. Mu ees seisavad seinad, betoonist ja maakividest- kesk hämarat laant? Rauast ahelad, mis ühest seinast välja ripuvad, kõlisevad vaikselt, kui mu kanged sõrmed arglikult riivavad.
Verevpruune roostekübemeid kleepub mu kahavtuile sõrmile, kui käe eemale tõmban. Milline kontrast. Kunagi hoidsid needsamused lagunevad ahelad endi kütkes elavat ihu, ihu, nagu mina seda olen- liha ja veri. Hoidsid, kuniks Elust sai Surm ja soojusest kalk jää ning aja ümberpööramatu kohtuotsus sai täide viidud… Huvitav, kas siis tema, tema, kelle kondid siin nüüd nii hüljatuina lamavad, keeldus olemast nagu talt nõuti. Kas see hind, mis ta maksis oli liig kõrge või vastupidi- isegi väga odav. Kui hind oli tasutud, olgus ta siis kõrge või madal, libisesid Elu kahvatuvalged luud välja endile suureks jäänud võrudest ja langesid kõlksatades külmale kivile. Nüüd hoiavad ahelad Aja kehatut vaimu. Kuid Aega pole mulle vaja, ka ahelad mind ei kohuta- mina ju seda teed ei valinud. Vajan vaid eredat kuma, mis terendab eemal. Jalgade all miski sahiseb, kui jälle sammud edasi sean, kuid Pimedus ta olemust ei paljasta minu kiuste. Mis seal ikka, lootus parimale on ainus, mis mind veel hirmu eest hoiab. Pinnas vetrub, kuid veel ei vaju. Tunnen, kuidas muidu tuima keha lihased pingulduvad, kartes varitseva Surma ootamatut rünnakut. Raske on astuda, kuid ma ei väsi, valgus on kõik, mida ihkan…
Mu ees seisab jälle takistus! Tahaks valguse juurde, aga ei lasta… Pole ahelaid, pole seinu, on vaid TEADMINE, et ma olen vang. Kuid sellest piisab, et mind aheldada. Pole vaja rauda, ei kive- piisab vaid tahtejõust. Ma olen Teie vang, nähtamatud võõra tahtejõu paelad mind köidavadki järsku. Käed hakkavad tuikama, kui randmete ümber pingulduvad siidised keermed millel ometi terase jõud. Käed ei liigu, ka jalad keelduvad astumast. Ometi on valgus nii lähedal, ma tean, et see on mu pääsemine, kui ma vaid sinna jõuaks… Rebin kätt, see ei reageeri. Olgu nii. Kui mind vabatahtlikult ei lasta minna, siis ma lähen vägisi. Nad ei taha, et ma oleksin õnnelik. Nad on Kurjus! Ohvreid peab tooma, mõtlen ma, kui oma käsivart hammustan. Ei taha olla igavesti nende soovide ahelais! Huvitav, et valus ei olegi. Liha koorub kiht kihi haaval, lastes mul näha valgelt kumavat luud. Hetkeks sähvatab ajus mõttetera, et minulgi on võimu tahta. Kõõluseid on raske närida, hambad ei võta, kuid saan ka neist jagu. Üks käsi on vaba! Pool teed on käidud. Tumedad puud mu ümber mind vaikides seiravad.
VALU! Miski rebib mu meeli, miski teeb mulle haiget. Silme eest läheb äkki mustaks ja maailm kaob. Ere valgus tuli, kuid liiga ruttu. See pimestas mu silmad ja võttis meeled vangi, külmaga täitis mu ihu. Äkitsi on nii külm. Nii külm, et süda ei hetkeks enam ei löö ja ajus on meeletu valu. Nagu külmuks ja põleks üheaegselt. Hetke pärast on see kõik küll kadunud, kuid tunnen ikka veel mälestust valust ja seegi on valus omamoodi. Elustav soojus algab mu paremast käest (kuidas ma seda küll tean?) ja levib vaikselt üle keha. Silmad hakkavad harjuma eredusega, tuues nähtavale õnnistatud maailma, mille nimel nägin vaeva. Torge käes tõmbab endale mu pilgu- nõel. Punane vedelik vaikselt voolikust minusse voolamas. See tõigi endaga soojuse. Miks teine käsi endast märku ei anna? Vaatan ja sulen hetkeks silmad. Näritud liharibad ja soolane maitse, mida äkki suus tajun. Valged polstriga seinad, kohati nüüd kaetud punaka mustriga. Valged rihmad, tõmmatud üle mu rinna ja reite.Valgetes hõlstides inimesed, üritades hoida minust nii kaugele, kui võimalik. Valu on nüüd pidev, kuid nõrk. Valuvaigistid? Ettevaatlikult seob keegi mu käe jäänuseid. Side on pehme ja ei tee enam haiget. Selle valendav pind nõrgub aeglaselt, kuid peatamatult täis helepunast soojust. Soojust minu seest- MINU soojust, MINU elujõudu ja MINU tahtejõudu.
Kas see on nüüd unes või ilmsi? Küllap ma ei saagi teada, sest tunnen, kuidas Pimedus hiilib. Ta jahib mind, ta tahab mind päästa. Miks tal ei lasta? Ma ju tahtsin vaid olla nagu teised?
Enne, kui Pimedus mind endale võtab, jõuan mõelda, et ehk polnudki kondid ahelais nii hirmus hind…