Puhtus

Tere, mu kõige kallim.

Kui mõtled, hirm südant pitsitamas, et see on hüvastijätt, siis on Sul jälle kord õigus. Oled alati taibukas olnud. Kirjutan seda kirja Sulle, et öelda hüvasti. Just nimelt hüvasti, sest viimase testamendina jätan maha ainult selle. Mis edasi saab, seda ei tea ma täpselt veel isegi, kuid kirjutan siia nii palju, kui südametunnistus lubab ja mõistus võimaldab. Mis mind sedasi arvama pani… Tegutsema nõnda, nagu peagi tegutsen? Kes teab? Kas teadsin ma isegi, enne kui kohtasin seda… ilmutust. Märki iseenda südamest, et aeg on minu jaoks valmis erandi tegema.
Tuba on täis paksu viirukiaroomi. Oopium. Kui päris kraami saada ei ole, siis tuleb rahulduda selle aistinguga, mida mälestused sulle pakkuda saavad. Meenutan ka meie häid hetki, mida ei olnudki nii vähe, kui sa minu jutust arvata võiksid. Arvad niikuinii, sest sa ei saa aru. Aga see ei ole enam minu vastutusel. Mälestused joovastusest, õnnest ja segadusest, mis mind sinu järelmõjuna alati valdab.
Uinumiseni on veel aega. Loodan, et täna ei kulu selleks taas pool ööd, nagu varem korduvalt on juhtunud. Ma ei tea miks, olen ju rääkinud, kuid unede maailm ei ole lihtsalt kunagi olnud see, mis mind enda rüppe sooviks. Kord juba seal, on ainult tema otsustada, mida seekord mulle „kingitakse”. Ikka kostitab see mind vahelduse mõttes luupainajatega,andes märku, mil määral ma tegelikult iseenda alateadvust kartma peaksin. Piisavalt.
Mõtlen, et ma armastan sind, aga see ei ole ehtne. Et kõik see on ju illusioon, millega endid lohutame, kui me vajame kedagi enda kõrvale seisma. Kes tahaks oma elu veeta üksi, kui üksindus on muutunud selliseks tabuks. Nõnda toidab mind viimase hetkeni siin illusioon, mida ma olen Sinu najal hoidnud aastaid. Aga millalgi sain ma isegi aru, et petan end, ja et illusoorse maailma varjus elab tõde. Elab see maailm, mida ma nii kaua otsinud olen. Ja kuhu paljud iialgi ei pääse. See on valgete mägede, tumedate metsade ja kõmiseva kõue maa. Mitte kuri, mitte õel, vaid puhas ja ehe, nagu loodus oma naturaalsel kujul peakski olema.
Nii peidan end siia. Laud muutuvad raskeks. Su armas nägu kangastub viimase reaalsusetajuna sellest maailmast. Kuidas küll…ma….sind….
Tumedate laante metsik kohin äratab mind silmapilk. Raskus rõhub hetkeks mu meeli, kuid tegelikult ei tekita ärkamine pooltki nii palju probleeme kui muidu. Sest ma tean, et nüüd on kõik seda väärt. See on minu rahupaik. See igavese lunastuse kuningriik, kus me saame elada iseendana, maailmas, mille ise oleme endi jaoks loonud. See puhas maailm, mida suudab üles ehitada vaid täielikult eesmärgile pühendunud inimene. Inimene, kes on võõras. Sulle, sinu sõbrale ja teistele selles reaalsuse džungli loomapuuris. Ainuke, keda tema tunneb, on ta ise. Ja sellest piisab täiesti. Kui sa kord seda mõistma hakkad, siis näed, mida see loor inimese silmade ees varjab. Mida kõike kaunist ja kohutavat.
Ma tean, et ta viibib kusagil seal. See metsarada mu ees… Kuhu see viib? Kas see juhatab mind minu igatsuste lõpp-punkti? Nii lähedal olen iseenda tundmisele ja hetkeks tunnen, et samas ei ole ma sellest iial kaugemal olnud. Hetkeks tabab mind paanika, see õud, kui sa taipad, et oled põrgus ning sul pole ei Jumala ei Kuradi eestkostet. Sa oled mitte kusagil ning keegi ei oska juhatada teed, sest sinu jaoks seda lihtsalt ei ole. Ja samas nii vaba…
Värske õhk, unenägude lummav aroom, tungib ninna ja paneb mu itsitama. Miks? Kes seda teab. Võib-olla itsitan ma õnnest, võib-olla segadusest, võib-olla lihtsalt itsitamise pärast. Tean, et keegi ei saa mind siit püüda, keegi peale tema. Peale selle, kelle vastu tunnen ma illusioonideta armastust. Seda armastust, mis ei tee mitte iialgi haiget.
Punane lakk, kahvatu jume ja sitke tugev keha. Ootab mind eemal. Sellesamuse kõrgustesse kulgeva metsatee lõpus. Kahe tugeva kuuse varjus, mis on sama võimsad kui tema. Tema jõupuud, seda on selgelt paista. Miks on küll kõik tema ümber nii lummav? Ei ole ta ju parem kui reaalsus, sest ka tema esindab liha ja vaimu kooseksistentsi. Ometi. See reaalsus… See on tugev ja jõuline, ning samas alati kättesaamatult kaugele jääv. Ning lubav, sest tean, et ainuke siin, tema jaoks, olen mina. Ainult mina. Mida saaks inimese ego veel soovida? Kui ainsust, kellegi silmis jumalaks olemist ja austust, mis sellega kaasneb.
Pole olemas teist nii tugevat narkootikumi kui seda on jumaldatus. Miski muu ei tekita ka nõnda tugevatoimelist sõltuvust ega pane meid peast lolliks minema. Puhtust ongi raske tarbida. Ehedus teeb haiget. Rohkem haiget, kui ükskõik missugune uimasti, olgu see nii kristallselge ja võimas, kui tahes. Ja just seepärast ma ei anna Sulle iialgi seda ehedust, mida sooviksin. Sest sa hakkaksid kartma. Ma tean. Kõik te hakkate. Keegi ei usu, et keegi võiks anda midagi puhtalt, vaid ikka on kõik teie, inimeste, silmis räpane. Tunded, raha, inimesed ise. Ja puhas leht on liiga pimestav, liiga ere. Selles maailmas, kus kõik on nii räpane.
Mäest üles rühkimine on nii kurnav. Isegi unedes see väsitab, sest sümboliseerib meie jaoks raskusi, mida on igapäevaelus vaja ületada. Kõigel on oma sümboolne tähendus. Ning see tähendus, mida kõik, kes unedest ainult sümboolikat otsivad, ei näe.
Emban teda.
Sa ei kujuta ette, milline on PUHAS jällenägemisrõõm. Tunne, et ta ootas mind ööd ja päevad. Ainult mind. See on eufooria, see on paanika ja surm, surm minu hingele ja maailmale, mida paljud reaalsuseks nimetavad. See on surm mulle, pääsemine ja lunastus, mida ei saagi muud moodi vastu võtta, kui vaid nautides. Ruuged pikad lained, pehmed ja lõhnavad. Täis puhast andumust. Ja see kõik meie ümber. See kõik. Kõrge maastik, valged mäed, tema kaks jõupuud, mis meile ülalt alla vaatavad. Kui on olemas midagi hurmavamat kui sitke keha kuumad sooned, lihased, tukslemas pingul naha all. Ja selle kõige all, ümber ja sees, seesamune puhtus, ülim emotsioon. Viimane fantaasia, kõik, ülim, mida üks hing endale lubada võib.
„Mis lahti?” pärib ta, kui tunneb oma kuumal õlal mu pisaraid. Hääl on vaikne, kuid selge. Kristall, mis heliseb, kandes endas mägiallikate puhast hela, piits, mis lööb verise haava kuulaja roosatavasse hinge.
Vaatan ta helesinistesse silmadesse ning nutan. Lasen pisaral langeda põsele ja nopin selle sealt sõrmeotsaga. Libistan oma sõrme metshaldja huultele ning lasen tal maitsta soolast kurbust, mille toon reaalsusest endaga kaasa. Ta maitseb, ta huuled liiguvad, kõige ilusam asi, mida sel hetkel arvan end olevat näinud. Ta vaikib ja vaatab mind. Ning haarab mu enda embusesse nii kõvasti, et tunnen, kuidas võiksin ta käte vahel surra.
„Kes sa oled?”
Hetkeks on ta näol üllatus.
„Kes ma olen?” küsib ta ja naeratab. „Mina, mu kallis, olen see vaim, kes käib sinuga ühte sammu, kui jalutad üksi tormise mere kaldal ja lased tuultel end rebida. Mina olen see, kes hoiab su kätt, kui sa nutad üksinda, pargipingil ja ootad seda ainsamat emotsiooni, mis oleks puhas. Mina olen see puhtus, mida sa taga ajad, olen see surnud varblane, kelle sa eelmisel kevadel maast leidsid ja pisarate saatel maha matsid. Olen kõik, millest sa unistad. Just nimelt, puhtust. See olen ma, sinu südame sügavaim saladus…. Aga… ma arvasin, et oled sellest juba ise aru saanud…”
Kuidas siis ei ole… Muidugi ma teadsin. Kuid ma vajasin kinnitust. Ning nüüd olen ma selle saanud.
„Kas sa võtad mind endale, kui ma jään?” küsin.
„Jah, sa oled niikuinii minu oma ja mina sinu oma. Kõik see, mida sa maailmast oled otsinud ja see, mida oled leidnud. Kas ei taipa sa, et kõik see on projektsioon? Lootuste loodud valepilt, mis lubab meil edasi loota. Loota, et kusagil on parem. Et see emotsioon, mida hetkel tunneme, on puhas. Loota ja uskuda, et meie ei ole räpased, et oleme erilised. Ja samas, sügaval sisimas, teada, et oleme sama räpased kui kõik teised meie ümber.”
Ta vaikib hetke ning vaatab alla. Sinna kus mustab rammus ja tume huumus, mida sadade aastate vanune mets on suutnud enda alla kasvatada. Kõuepilvede välkudega haritud maapinnale.
„See on meie maa, kallis. Sina oled selle meile loonud, sina tead, mis on tõde ja mida sa tegelikult otsid. Ja sa tead ka seda, et see ongi reaalsus. Reaalne on see, mis sind õnnelikuks teeb, mitte see, kuhu sind sunnitakse kui puurilooma elama. Ja sa ei saa sellest aru. Ei veel. Kuid sa oled meid loonud ja kokku liitnud. Ning kui iganes kaua sul ka veel ei läheks. Sinu jaoks olen alati olemas.”
Ma ei oska midagi öelda. Tema pikk väljendusrohke jutt on mind segadusse ajanud. Südames torgib ja peas huugab. Aju ei usu seda, mida just läbi elan, aju loodab, et olen ikka veel unenäos. Tunnen peapööritust ning haaran ta õlast. Järsku… Miski päris maailmast lööb mind oma küsimusega. Tung, iha, soov. Vajadus.
„Mis su nimi on?”
„Mida iganes soovid? Kuid sa tead isegi seda.”
„Ei…”
„Ära sega, ära vasta rutakalt ja iseendasse vaatamata. Sa tead. Mõtle, armasta ja tunne. Ning mõtle, KEDA sa armastad.”
Tunnen valu, tunnen armastust, kuid ei tunne nime. Sel hetkel meenus mulle Sinu nimi ainsana, kuid tunnen, et eksin. Kahjuks, eksin. Sina oled vaid illusioon. Minu tunnete peegeldus, milles loodan näha sedasama puhtust. Ja äkki ma tean. See, kelle nimi kangastub mulle juba pikka aega. Enne Sind, enne teisi, enne iseenda avastamist….
„Maran…”
„Jah. Just nimelt. Maran.”
Sõnatus, justkui jube katk, langeb mu peale. Nüüd, mil ma tean liiga palju iseendast ja oma saladusest. Mis edasi? Kuidas sellest unest välja pääseda. Kuidas surra enne ärkamist, et ma ei peaks taas tundma seda kahetsusvalu ja igatsust tagasi tulla. Tulla tagasi siia. Siia, kus ootab mind mu ruugejuukseline haldjas, Maran, tõeline puhtus, karge inimloomuse ime.
„Ära mõtle, kuidas ära saada. Pigem mõtle, kuidas jääda. Kuidas end iseenda jaoks maksma panna. Oled ju valinud. Sa tead, keda armastad, ja mida armastad. Armastada iseend ja seda maailma, kus oleme vaid meie. Mina ja sina. Sina ja sina ja mina. Mina sinus. Meie teineteises.”
Tahan taas nutma puhkeda tema härda monoloogi peale, kuid ta ei lase. Ei enam. Tunnen kõrvetust enda huultel ja kellegi tahet mulle end jõuliselt peale surumas. Vaikselt allutab ta tahe mu endale. Kuum armastus minu ees, mu südames, rebimas end välja igast mu ihurakust. Tuline siug, mis väänleb minus, surub end välja. Surub end mulle pähe ja ma tean, et see siug on tema olemus, iseloom. Kõik see tulisus ja temperament, mis minus kaotsi on läinud.
Vaikselt libistab ta oma käed mulle ümber. Tunnen sooja keha kõrvetust enda jäistel liikmetel. Minu vastaspool. Kõik, keda mina ei ole. Tema on. Iga puudutus põletab, justkui polekski tema käed mitte käed, vaid tulised rauatükid. Ja samas on see valu ekstaas, mida ma iial enam ei unusta. Midagi nõnda lõplikku - ekstaas, mis pani mind end paika seadma. Ekstaas, mis nullib selle reaalsuse, kust sina selle kirja leiad. Või selle ilusiooni. Ohkan veel korra, iseenda sees, kui maailm end meelde tuletab. Mõtlen, miks mitte nautida seda, millest ma hetkel aru ei saa. Näha, kas puhtus mind võtab ja kas mina tema sära kätte ruen. Ja libisen Marani embuses künka mustavale pinnale. Kahe toretseva kuuse jalamil.
Hommikul, ärgates, oli mul vähe meeles. Ainult see valu, mida tekitas värkse arusaamine. Selgus, mida magama jäädes mu peas ja silmades veel ei leidunud. Ja see igatsus, mida nii väga pelgasin. Mõtlen üha uuesti ja uuesti ning tahan tagasi. Kirg, soov ja vajadus ajavad mind taga kui metsratsut, kes valjastatuna üritab alati kasutada iga võimalust enese vabadusse päästmiseks. Sest kord nähtud laiad laaned ja siledad aasad, kus saaks tuule kiirusel kapata, ei unune nii lihtsalt. Ja tegelikult olengi otsustanud. Sest suutsin seda valu, mida puhtus mulle lubas, taluda, ning tean, et see ei tapa mind, nagu see tapaks paljusid teisi. Ma ei vaja enam illusioone. Ei vaja enam seda kattevarju, mida see valede labürint endast kujutas. Armastus ei ole enam sõna, see on emotsioon. Emotsioon, mida lõpuks ainult mina ise endale pakkuda suudan.
Tunnen, kuidas mõistus tormab ja hinges pakitseb. Tean, et on aeg. Kohe panen pastaka lauale ning lähen. Et sa teaksid. Et sa ei muretseks. Minuga on kõik korras. Kuid see puhtus, mida ma kord maitsta sain, see hukutas mu. Sinu jaoks. Ja päästis mu. Minu jaoks. Maailm ongi vastuoluline ja segaselt sõnastatud näitemäng.
Koju tulles leiad eest tühjuse ja selle kirja. Minu korterist leiad sa tuletõrjujad, sest sinna maailma pääsemiseks peab mu reaalne keha hävinema põrmuks. Ei soovita mind otsima tulla.
Loodan, et saad õnnelikuks, kui ütlen sulle oma viimase saladuse – Jumal ei loonud inimesi paaridena. Jumal lõi inimese paarina ning millalgi rebis talt ühe poole ja peitis selle inimese kõige sügavamasse fantaasiamaailma – alateadvusesse. Mina leidsin enda teise poole üles, ja ta on enamat kui üks unistus kirjeldada suudab. Kuid seda mõistavad vaid vähesed. Vaevalt sinagi. Kui aga siiski, siis kohtume millalgi „sealpool piiri”…

by morgul