verelilled

“Kas need pole mitte kauneimad õied, mida eales Maa peal nähtud?” ohkas ta.
Oma väikesest toast oli Caledon suutnud luua tõelise meistriteose. Selle seinapinda oli vaevalt kakskümmend ruutmeetrit, kuid ta oli ära kasutanud iga viimase, kui millimeetri. Valge puhas tapeet oli kaetud tumepunase lillemustriga, mis otsekui elas. Lillede lopsakad õielehed paistsid nii ehtsad, et ta tundis peaaegu õitest õhkuvat magus-soolakat aroomi. Punase värvi soojus küttis õhu toas kuumaks ning Caledon oli end juba ammu särgita võtnud.
Ta vaid istus ja imetles. Nii ilus oli see, et ta ei suutnud ikka veel mõista, kuidas saab inimkäsi midagi nõnda võrratut üldse luua. Kuid tema suutis, jah, tema suutis, sest talle oli üheks hetkeks antud see imeline anne. Jumalik anne… Kuid enam seda polnud. See oli läinud nii äkki, kui ta tulnudki oli nüüd tõestasid selle olemasolu vaid needsaused lilled.
Nüüd ootas teda vastik, kuid hädavajalik töö- ta pidi laipadest vabanema. Loendades leidis ta põrandal lebavat neli keha, mis vajasid peatset kõrvaldamist. Oleks ka selleks puhuks talle antud eriline loomingulisus, oleksin ma võinud luua veel midagi erilist, mõtles ta. Kuid kuna seda polnud mitte, pidi ta oma piiratud fantaasiat kasutama nii hästi, kui suutis.
Mida teha? Mis oleks kindlaim viis mitte vahele jääda.
Järsku ta teadis. Ta ajas end oma väikeselt voodilt püsti ning rebis pilgu vastumeelselt seintelt ära. Tuli tegutseda kiiresti, kuni kestab öö. Homikul oli juba hilja, sest prügiauto käis vaid kaks korda nädalas ning selle ajaga, mil see uuesti tuleks, oleks roiskuvate laipade võigas lehk juba suutnud ta välja anda. Ruttu! kiirustas ta end tagant.
Köögist leidis ta kirve. See oli küll veidi roostes, sest ta ei mäletanud isegi enam korda, mil ta oleks oma kööki kasutanud, kuid ajas asja ära. Luude purunemise võigas ragin segunes tuhmide mütsatuste ja prügikottide häiriva krabinaga. Kaks tundi möödusid, kui lennates ning lõpuks sai Caledon valmis. Ta pühkis laubalt higi ja verd, mida oli arusaadvatel põhjustel küll vähe, ning vaatas enda ees seisvat kuut musta läikivat prügikotti. Vormitud mustad tombud ei andnud kuidagi välja enda tõelist olemust. Nüüd jäi üle veel need kuhugi kaugemasse linnaossa toimetada ning üldkonteineritesse visata. Ta ei raisanud aega, sest kottide alla garaaži tassimine kulutas veel ühe tunni kiirustavast ajast. Lõpuks istus ta väsimusest ja kuumusest hingeldades enda tumepruuni Mazda rooli ning keeras süütevõtit. Auto käivitus ja mootor hakkas vaikselt nurruma. Jah, autoga on mul vedanud, mõtles mees ning juhtis sõiduki tänavale. Väljas oli täiesti pime, sest täiskuuni oli veel kaks nädalat aega. Ta oli rõõmus, et ta “loomingulisusperiood” oli sattunud just õigele ajale. Järelikult oli ette nähtud, et ta pääseb puhtalt. Kuidas muidu, sest ta tundis juba põletavat vajadust enda loodud “imet” taas näha. Kuid vajalikumad asjad kõigepealt, lilled ei kao kuhugi!
Terve autosõidu aja sähvatasid ta silme ees mälestused karjuvatest inimestest, kelle ta oli pidanud oma kunsti nimel ohvriks tooma. Sihvakas ja ilus neiu, kelle taevasinised silmad anusid enda ellujätmist, kuid asjatult… Noor keskkoolipoiss, enda kooli liider, tulevane sporditäht… Endine koolikaaslane, kes oli otsustanud linna sattudes oma vana sõpra külastada, kuid teinud sellega enda elu kõige valema otsuse üldse… Ja Sandra- mehe noorem õde. Sandra oli asjasse kaasatud vastutahtsi, kui ta tabas Caledoni töötamas. Õele oli tulnud pähe armas, kuid jällegi rumal idee minna külla oma linnas elavale nooremale vennale. Peale seda pidi mees ta ähvardustele politseisse helistada kuidagi lõpu tegema. Mehe südames kihvatas valu, mis mattis enda alla hetkeks kõik muu- uhkuse, õigustustunde ja hirmu, kui ta mõtles, et ta kallis õde peab saama säärased matused ning ta pidi enda pea hetkeks rooli najale toetama. Kuid see oli lihtsalt paratamatus. Küllap siis Saatus…
Esimesed kahvatud päikesekiired trügisid õrnade pilvesiilude tagant esile, heledad ning süütud, justkui etteheitena pimestamas mehe silmi, kui ta lõpuks taas rooli istus. Kotid olid heidetud linna teises otsas asuvaisse konteineritesse, kõik kuus eraldi, ning ta oli päris kindel, et on teinud kõik ideaalselt.
Jõudnud tagasi koju tardus ta uksel- suu avali vahtis ta enda toa seinu. Need olid kaunimad, kui enne ta lahkumist. Elavamad, kui enne. Neist õhkus elu, armastust ja Surma. See erutas meest. Ta heitis selili voodile ning lihtsalt vaatas. Ja vaatas… Kuni uinus….
Ta keerles vaikselt paksus läbipaistmatus suitsus. See ei olnud udu, sest ta ei tundnud niiskust, mis uduga kaasneb, kuid see polnud ka hingemattev ving. See lihtsalt oli, oli see reaalne unenägu, see tajumatu mateeria. Oli tundetu, lõhnatu, maitsetu, värvusetu. Oli lihtsalt midagi nii ürgset, et seda ei saanudki sõnadesse panna. See lihtsalt OLI. Ainus, mida mees tajus, oli määratu õnnetunne. See täitis ta meeled üleni, imbus igasse ta keharakku. Oh, kestaks see vaid veel!
Järsku tajus ta, et pole üksi. Miski liikus tema läheduses. Kas tõesti on mul mu unedes saatusekaaslane, kes on siia saadetud jagama mu absoluutset joobmust õnnest. Hääletult liikus see nähtamatu olend või asi, kuid piisavalt kiiresti, et ta tajuks siiski, et miski seal oli. Hirmu Caledon ei tundnud, pigem uudishimu, ootust. Ehk oli see miski hoopis andnud talle võime luua säärane imeline meistriteos. Ta pingutas silmi, kuid ei näinud kõigest hoolimata muud kui valget tihket udu. Suits oli liiga paks. Kuid miski liikus selles hoidudes hoolikalt ta vaatevälja sattumast. Järsku tundis ta, kuidas absoluutne õnn asendub ahistava hirmuga. Hirmuga selle ees, kui see miski peaks olema ohuks tema elule. Ta avastas, et ei saa enam hingata, sest isegi selleks oli suits äkitsi liiga tihke. Hirm surra ja enda lilli mitte iialgi enam näha, vallutas ta meeled ja keha, pani ta karjuma enda elu nimel ja tundma lausa põletavat valu, tingitud puhtalt hirmust ning ärkama, et leida end ka reaalsuse karjumas. Pilgu selginedes nägi mees enda toakese seinu, nüüd juba varajase hommikupäikese kiirtes soojalt kiirgamas, tundis ta määramatut rõõmu. Ta ajas end aeglaselt istukile, sest unes tuntud valu oli ka reaalsusse oma osa saatnud, ning võpatas, kui jalga põrandale asetades sattus see külma kiviplaadi asemel hoopis millegi sooja ja vedela sisse. Caledon vaatas maha ja tõmbas karjatades jala tagasi. Tuline mustav veri, millega see koos oli, määris ta valge voodilina punakaks. Taas ilmunud hirmuga vaatas ta enda ümber ning nägi, et terve toa põrand oli kadunud umbes poolemeetrise verejärve alla. Selle mustav pind lainetas tasa ja peegeldas võikalt päikese varajast kuma. Caledon tundis, kuidas paanika ta meeltesse poeb. Ta tahtis karjuda, kuid avastas, et ei suuda. Siis aga, kui järjekordne kingitus, mille väärilist ta ei tundnud ennast olevat, ilmutas enda talle mõte, et ehk on ka see vaid uni. Kindlasti. Enam ta ei kartnud. Julgelt asetas ta jalad sooja vedeliku sisse ning tõusis püsti. Lilled seintel justkui liikusid. Ka veri lainetas tasa. Äkitsi tundis ta sikutust. Miski tõmbas teda jalast. Ta vaatas alla ning nägi kummaliselt lihavat punast vääti enda reie ümber keerduvat. See liaani meenutav moodustis keris end ümber ta jala nii kõvasti, et mees tundis teravat valu, kui taimeväät end ta ihusse lõikas.
Kui see on uni, siis miks ma valu tunnen? mõtles ta hirmunult. Õudusega märkas Caledon, et on ilmunud ka teine liaan, mis keris end alul õrnalt, siis üha tugevamini ta piha ümber. Ja ilmusid ka kolmas ja neljas ja viies… Need haarasid ta endi kuuma embusse ning ei lasknud enam lahti, vaid vinnasid teda kindlalt alla. Aga all lainetas justkui ootavalt tume aurav vedelik. Soolakas lõhn ajas nüüd Caledoni öökima. Ta võitles meeleheitlikult, kuid üha suurenev paanika ning viimane mõistuse analüüs andis talle selgelt mõista, et pääsu enam ei ole.
Mu oma loodu pöördub minu vastu! ahastas ta. Miks? Soojad pisarad valgusid mööda ta põski enne, kui mehe röökiv kogu vajus üleni punaka lahe saladustesse. Vaid paar mulli tõusid, kuid Caledon jäi verelillede maailma ega tõusnud enam iial.
Kui politsei paar kuud hiljem ta korteri ukse maha murdis, leidsid nad toa, mille seinad olid maalitud täis punaseid liiliaid, nukralt kaalutamas oma kauneid ja imepäraselt loomutruid õisi nende vahel toimunud veretöö poole. Ühe politseiniku värisevi hääli lausutud kommentaari tõttu: Issand, need on nagu verega maalitud, uuriti asja veidi lähemalt ning jahmatav fakt leidis kinnitust. Inimeste võigas verd ihkav olemus oli endast jällegi kindlal häälel teada andnud… Verelilled. Lilledest õhkus soojust ja nad näisid liigagi ehtsad, et sulgeda korter väga pikaks ajaks kõigile. Eriti kuna selle viimane omanik leiti enda voodi kõrvalt põrandalt- kõik luud kummalisel kombel puruks muljutud, mis oligi lõpuks põhjustanud ta lämbumise omaenese vere kätte.