… maailm on suurem kui oskasin väikese poisina arvata, ja veel rohkem on seal inimesi, ja veel rohkem on võimalusi

ustetu koridor
alguse-lõputa
astemeteta karjääritrepp

südames tean
mis tähtis
ilmamureta elujätk

kooslähedus
uued teed

ikka edasi
eluteel

selleks korraks, teisest kohast
sama tegu, ehk teine nägu?

ikka iseendas, samast kohast
uueks saama, vana kadu..

kõige sisemisest päästerõngast,
kõige inimeselisest imest,
suureks saab uus tegu

Hommikuti ajan taga pimetähni,
üks ees jookseb, teine taga.
Korjaks silmakoopast üles rähni,
ta unekleepuvat puistas maha.

Hommikuti maailm algab,
üha ja üha.
Aeglaselt laiali valgub,
sülle ja maha.

Ikka ja jälle taban end tegutsemata teolt.
Ikka ja palju mõtlen olemiste näolt..
ehk lugeda võib elutõe,
enne tegutsemist ära põe….

Ma ei rääkinud talle kunagi, millal on mu punased päevad. Selle arvelt saab ta toriseda, et jälle ei saa. Ürita siis mehele viidata, et see on loomulik, kuid tema teeb iga kuu sellest suurema numbri kui naine ise. See on üks viis naist rünnata ebaloogilisusega – just nimelt rünnata, sest naised on kurjad, et neil on punased päevad. Ning traditsiooniliselt on naised õelamad ja hormoonirikkamad nendel päevadel. Mees tahab sellega ka naist välja vihastada, sest kui mees saab naise üle domineerida ja halvasti öelda, siis sellel perioodil on see võimalus täiesti olemas. Ja premenstruaalne sündroom on mõeldud välja meeste poolt, kes ei suvatse ega viitsi oma naist kuulata ning naise ainus väljapääs on endale haigus välja mõelda. Või siis teevad seda arstid. See on suuresti seotud depressiooniga.

mälestused kustunud puust
põletatud juurtest
langenud lehtedest

mitte see ei too pisaraid ja nuttu
vaid tehtud tegudest
andeksandmistest
liigi väljasuretamisest

—-

pole eal olnud lihtsalt vastust
kerget sõna
ega tunnet
on vaid mõtlemine
kindlale teemale ja valimine
kahe (või rohkema) tee vahel
millest lõpuks valime halvema

—-

Järsku oli lae asemel põrand.
Ja vaip tõusis lakke ja
lamp kukkus põrandale.
Voodi seisis paigal -
see oli seina naelutatud.
Arvuti oli kadunud juba mitmendat aastat.
Mina aga ei vahetanud tasandit.

—-

pärisori astus sisse
tema jalad olid
läbikäinud mudast
ja kividest
liivast ja samblast
näinud ookeanivett ja vetikaid
lõpuks jõudis ta koju
aga mustus jalge alt
ei läinud kunagi puhtaks

—-

Panin lauale fooliumikuulid.

… kustutasin juba valmis mõeldud ja kirjutatud teksti ära, oli liialt küsimusi kõikidele vastustele tekitav, kuid ikkagi: kuis peaksin käituma?

Igatsus on see turritav tunne, mis salamisi end peidab. Otsid ja loodad leida eest, aga ta üllatab sind hoopis selja tagant. Mängib peitust ja hoiab ärkvel. See vist on ka igatsus kui sööd hommikul 2 keedetud muna ja ülejäänud päeval unustad ära, et veel oleks ehk vaja süüa. Igatsus on vist ka see, et karvad mu ihul plõnksatavad püsti ootamatusest, nagu ärkaksid, märkaksid…

Kodutee vihmas.
Valguse oli keegi ää kustnud.
Pime.
Tühi voodi.
Väsind.
Aga lootust on.

… kummastavalt kummaline kummatu kummuti kummuli kummelipõõsas kummitamas …

***
tegelikult on pisut veidrad mõtted peas