Päike ei paistnud juba mõnda aega. Ei paistnud, sest paksud hallid pilved varjasid seda päevast päeva oma koheva ja hirmutava olemisega. Seetõttu siin vahest ei nähtudki maailma tõelist palet - sest päikest ei paistnud. Talv oli võimu haaramas. Järk-järgult, iga päevaga üha rohkem. Või oli iga päevaga lihtsalt vähem näha. Nii ka täna. Tuulest hoolimata pilved püsisid, valged lumehelbed keerlesid oma pöörases, peaaegu saatanlikus tantsus maa poole. Täna oli nende päev ja meil - surelikel -polnud midagi öelda. Kõik oli niigi selge. Tormist polnud pääsu ka öö turvalises rüpes, mis seda me silmade eest varjas - metsik krabin vastu aknaklaasi, tunne et rabe klaas võib igahetk puruneda, hirm reaalsuse ees.
Akna all istus noor ja habras naine, rohelised silmad öö musta kaugusse suunatud. Tema silmades peegeldus hirmu ja erutuse hämmastavalt käegakatsutav segu, lumehelbed tiirlesid. Huultel püsiv naeratus andis edasi selle teadmise, tunnetuse tema oma maailmast. Noorusest puudutatud nägu säras õnnest hetkel, mil piksenoole sähvatus seda valgustas. Saledad pikad näpud libisesid üle mustas siidkleidis kõhu.
Äike taandus. Üheks hingematvaks hetkeks jäi kõik vaikseks. Toa pimedas lõpmatuses oli kuulda vaid noorukese naise hingamist. Lume langemist ei olenud enam kuulda. Ta lihtsalt teadis, et see on seal. Tundis seda. Valus lahvatas ta sees nagu tuli, ta tundis kõrvetavat piina. Ta ei näinud enam pimedust, kõik muutus valgeks. Üleni kuuma ja higisena libises ta mööda seina alla. Põrandal, seljaga vastu tulist radikat ei tundnud ta ei kuuma ega külma. Ta ei tunnetanud oma olemist. Noor nägu oli kustunud, heledad silmad jõllitasid lõpmatusse, midagi nägemata. Mustas kleidis kleenuke keha vappus valust, hinge nööris teadmatus ja hirm. Tunnid möödusid sekunditena. Või vastupidi. Kõik oli tagurpidi. Keha kustus aeglaselt, hing elas veel - piisavalt, et nutta. Kuskilt voolas verd - või oli see kõikjalt? Raske oli millestki aru saada. Läbi pisarate voolas elu temast välja, süda lõi aeglasemalt… ja aeglasemalt. Oma viimaseid hingetõmbeid tehes nägi naine enda ees väikest mustade silmadega tüdrukut. Ta ei liigutanud ega naernud, ainult vaatas tüdrukule otsa ja tema silmades peegeldus Igavik. Lõpmatus.
Torm algas kohe taas ja jätkus veel kaua. Välgunooled katsid ämblikuvõrguna taeva, maapinda polnud võimalik eristada. See oli ka varem nii olnud. Tegelikult polnudki tänases hetkes midagi erilist. Aga kõik need elud, mida see puudutas…
Künkal seisis vana puust maja, kus oli sajandeid elatud. Lapsed olid suvevaheajaks koju tulnud. Kaminas põles tuli, vaibal vedelesid nukud, riided, raamatud. Kiiktoolis istus memm ja luges oma suuresilmsetele kuulajatele muinasjutte. Naerukilked ja uskumatusehüüatused, kodusoojus ja armastus. Nemad ei kadunud betoonseinte vahel ihuüksi igavikku.
Äike sähvatas viimast korda. Künkalt tõusis paksu halli suitsu, mille oranžikad leegid ahnelt iidset puitu noolisid. Vana naine jooksis ahastades majast välja, talle järgnes noor mees kandes süles kahe lapse elutuid kehi. Torm oli lõppenud. Vana naine põlvitas suitsevate varemete ees, surudes kõvast rinnale muinasjuturaamatut. Hea võidab alati.
Noor mees põlvitas oma laste surnukehade ees ja nuuksus, raputas nende kehi, palus, karjus, anus. Ta ei uskunud enam.
Midagi valget, paljutõotavat langes mustast taevast. Aeglaselt ja graatsiliselt liugles see maa poole, millegi taha takerdumata, kordagi suunda muutmata. Tühi valge paberileht, süütu ja tuliuus, langes mustadele varemetele hõõguva tuha sisse. Ega süttinudki põlema. Vana naine tõusis püsti, ikka veel raamatut emmates, poeg vaatas hetkeks üles. Eit võttis paberi pihku, silmitses seda mõne sekundi vältel ja kortsutas selle siis kokku. Kileda karjatuse saatel lennutas ta selle eemale. Puudelt tõusid varesed kraaksudes lendu.