Valgus. Kõikjal oli valgus. Miski avanes tuues nähtavale veel valgust. Või oli neid kaks? Tasapisi hakkas tekkima tunnetus oma olemasolust. Käsi tõusis - lapsuke vaatas maailma läbi oma sõrmede. See valge tuba oligi kogu maailm, ei otsa ega äärt sel valgusel. Aken oli avatud, vaikne soe tuuleiil libises sealt sisse, paitas vastse lapsukese õrna valget nahka. Nahka, mis lõhnas ikka veel süütuse ja puutumatuse järgi. Vaikses toas oli kuulda vaid beebi rõõmukilkeid.
Päike piilus õhtu lähenedes ikka enam ja enam aknast sisse. Kiir hüples valgel seinal edasi tagasi, muutes seina kord punakamaks, kord kollakamaks. Lapsukese tumedad silmad järgisid selle liikumist, lummatud, otsekui kinni naelutatult. Pisikesed näpud haarasid kiire poole, kuid libisesid ikka sellest läbi. Ikka ja jälle.
Mida enam tüdrukuke oma olemasolust teadlikumaks sai, seda enam kostusid temani kuskil kaugel seisvate inimeste ebamäärased sosinad. Ninna tungisid lõhnad, millele raske nime anda. Seinad ei tundunudki enam nii slmipimestavalt valged. Maailmasse tekkisid iga minutiga üha uued toonid ja ka varjud, millele ta ei osanud nime anda. See hirmutas vastusündinud lapsukest.
Ta sulges silmad, nüüd juba teadlikult, vehkides kätega, proovides end liigutada, teadvustamat endale, et taseda ei suuda. Miski temas igatses kellegi või millegi järele. Ta ei osanud sellele nime anda. Ta kuulis tühjas toas veidrat heli, kiledat ja üksildast, kuid ei osanud aimata selle kuuluvust endale. Eemalt kostusid sarnased helid, vaid veidi madalamad, kelelgi pehmed sammus tõttasid lähemale. Ka hääled tulid lähemale, kuid tema valges toas kostuv veider heli jäi muutumatult paigale. Tüdrukuke ei julgenud end liigutadagi.
selja taga kostis madal klõpsatus, needsamad pehmed sammud olid nüüd siinsamas. Kõik tundus selgem, meeletu igatsus asendus rõõmuga. Või oleks asendunud, kui ta oleks seda mõistnud, osanud sellele nime anda. Keegi kummardus ta üle: kellegi pehmed heledad juuksed kõditasid ta nägu, naeratavad huuled suudlesid ta laupa, kellegi nahk, mis katsudes veisi kare. Mahe hellitav hääl sosistas midagi. , pisike avastas, et too veider hirmutav hääl pärines tema enda seest, et tema võimuses oli see peatada. Ta avas oma silmad. Ema sosistas midagi, mida ta ei mõistnud. Mida? Sosin. Mida? Sosin. Mida? Mida? Sosin… Aleysciandra. Ema avas silmad.
Karjatus haaras enda alla kogu maja, maapind tundus värisevat. Väikene elu purunes kui klaas - miljoniks killuks.