***
Ja siis ma küsisin endalt - kus sa oled? Sest ma ei näinud sind. Ja kuigi su nägu seisis mul veel meeles, sinu lõhn, sinu hääl, sinu muusika - sina ise olid kadunud. Ma ei tundnud sind, ega näinud. Proovisin silmi avada, aga nad olid juba niigi avatud. Sind polnud. Ei, ma ei kartnud ilma sinuta - hirmu polnud. Sind ka mitte.
Ja ühesks kohutavaks hetkeks arvasin, et olen pime. Sinu lõhn, see hõljus ikka veel mu ümber ja kõrvus kostus sinu mahedat häält, ent ma ei näinud sind, sa olid jätkuvalt kadunud. Ent pime ma polnud, sest nägin imelist valgust, mille paistel mu nägu säras õnnest ja õhetas, millle paistel tundsin ennast, seda häbenemata. Aga sind polnud, ja see takistas mu eksistentsi.
Ma tahtsin tõusta, et sind otsida, sest mulle tegi muret see, et sind ei olnud. Ja ma proovisin tõusta, kui keegi haaras mu käest ja tiris mind tagasi. Ja ma kukkusin põrandale ja lõin ära oma pea vastu voodi äärt ja sain haiget, aga sind ei olnud. Ja mul oli valus, ja ma tahtsin, et sa oleksid siin, aga sa olid kadunud ja ma ei leidnud sind.
See valgus tegi silmadele haiget ja ma ei näinud midagi muud. Selle valguse käes oli kõik liiga selge ja ma teadsin, et sind seal pole. Pole ka valguse taga. Aga ma ei proovinud tõusta, et sind otsida, sest sind ei olnud. Ja ma teadsin seda. Ja ma lamasin põrandal ja surusin oma lühikesed haprad küüned vaipa ja tunnetasin sinu mitteolemasolu.
Kuid siiski ma ei nutnud. sest ma teadsin, et sind ei ole ja ilma sinuta polnud maistel asjadel mõtet ega vormi. Ma tahtsin sind leida, ega julgenud otsida, sest ma tundsin, et sind pole - oli ainult see valgus, mis läks aina eredamaks ja eredamaks. Tundsin ennast valgusesse kaduvat, aga sind ma sealt ei leidnud. Sa olid kadunud.
Ma ei tahtnud paluda. Sest ma teadsin küll, et keegi kuuleks. Ja ma ei tahtnud paluda. Mu süda ahastas su kadumise pärast, aga paluda ma ei tahtnud. Ja kui olingi isekas… tahtsin ise sind leida ja endale hoida. Seda valgust ja sind. Lisaks sellele ka ennast. Ja ma ei suutnud mõista, et see pole võimalik.
Ma kadusin valgusesse ära. Mõtteid polnud. Mind polnud. Ja miski selles valguses tundus tuttav ja hea. Aga sina olid kadunud. Ja ma ei olnudki sind leidnud. Ja ma ei tahtnudki sind leida, sest mind ei olnud ju olemas. Plnud kindel, kas sindagi enam olmas olid või kas sind oli kunagi olnudki. Ma ei olnud sind näinud, ma ei olnud ka pime olnud. Nüüd oli mul valgus.
Ma lamasin põrandal ja vaatasin lakke. Valgust polnud enam. Seal olid sina. Su kuldkollane lakk kummardus mu üle küsimaks: “Oled ikka korras”. Ma nägin sind ja ma teadsin, et sa polnud enam kadunud. Teadsin. Ega hoolinud.
Ja ma sulgesin silmad. Sa olid nüüd olemas. Aga mul ei olnud sind vaja. Ma ei näinud valgust. Kuhu oli see kadunud? Pean selle leidma! Aga valgust ei olnud. Ma avasin silmad, aga valgust polnud ikkagi. Olid vaid sina. Ja sind…sind ma ei vajanud…