Ma hõljusin kosmoses ja kõlgutasin jalgu üle lõpmatuse ääre. Ära pahanda! Ma tean ju küll, et äärt ei olnud. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma hõljusin kosmoses. Ära sega vahele! Mis siis, et kosmost ei olnud olemas. Mitte sellest ei hakanud ma rääkima. Ma olin. Mis siis nüüd viga on? Jah, ma tean, et mind ei olnud ju tegelikult! Aga ma ei tahtnud ju sellest üldsegi rääkida, las ma räägin nüüd lõpuni!
Ma hõljusin kosmoses ja kõlgutasin jalgu üle lõpmatuse ääre. Neptuun istus mu kõrval ja ma nõjatusin vastu tema sinakat olemist. Tuuleke puhus. Me olime vabad selle sõna otseses mõttes: polnud vajadust hingata ega seista ega istuda, polnud vaja mõtelda ega rääkida. Me lihtsalt olime.
Kõik oli pidevas liikumises. Liikumises, mida inimsilm tabanud polekski. Me nägime tuult ja kuidas see tuli, nägime tähtede asukohavahetust ja päikese saadetavaid laineid, mis siia kunagi päriselt ei jõudnud. Me hõljusime kosmoses ja hüppasime ühelt tähekogult teisele ja mängisime linnutee peal keksu. Ajasime segamini tähtkujusid ja lükkasime planeete nende trajektooridelt kõrvale. Ja me riputasime langevaid tähti oma kohale tagasi, sealjuures soovides, et nad uuesti alla kukuks. Aga tegelikult polnud selles midagi imelikku. Kõiki tekkis ja muutus nii kiiresti, et meie oma segamisega midagi muuta ei suutnuks.
Peale selle, et ma siiski surelik olin, oli mul veel üks viga. Nimelt, ma armastasin. Ma armusin igasse tähte ja püüdsin neid kinni hoida, ma armusin kuusse ja päikesesse ja igasse galaktikasse, mis meie teele ette jäi. Selles seisnes minu võlu Neptuuni jaoks ja minu ohtlikkus kogu süsteemile. Süsteem oli hävimas, mina aga armunud. Seda kõike oleks liiga palju minu surelikult südamele kannatada. Päike jäi päevast päeva väiksemaks. Oma viimastel päevadel kosmoses oli ta juba nõnda tilluke, et ma vabalt oma pisikeste kätega tema ümbert kinni võtta võisin ja tema jahtunud pinda kallistada ja suudelda sain. Ma nimelt, olin armunud. Nutsin jahedaid pisaraid tema kaisus endale aru andmata, et nii tema surma vaid kiirendasin…
Ja siis tuli lõpp. Kosmilise plahvatuse käigus miljonite valgusaastate kaugusel ta hävis. Ja kõik suri välja ja lakkas liikumast, ainult minu surelik süda tuksus pimedas kaoses, leinates elu nagu kaotatud armsamat. Valades pisaraid, mida olemas olla ei saanud. Leinates midagi, mida ma tundma poleks tohtinud saada.
Ma tulin tagasi, või õigemini öeldes, mind toodi. Ja ma nägin, et midagi polnud muutunud. Kõik oli sama ja ometigi teisiti. Siin läks elu edasi, ja keegi ei teadnud, et miljonite valgusaastate taga oli kõik kadunud ja surnud. Ma vaatasin päikest, tema suurust ja sära, aga see polnud enam see päike, keda mina olin armastanud.
Jah, mind toodi sinu juurde, kui ma nuttes ja karjudes linna keskväljakul proovisin neile aru pähe panna. Jah, mind toodi sinu juurde, aga sa ei suuda midagi muuta! Jah, ma olen hull… aga ära pane seda mulle pahaks, sest ma armastan sind