***
Ja kui ta maali seinale riputas, oli see veelgi ilusam. Kuigi ilus tundus liiga külma sõnana. Midagi, mida ütleks laps. Kuid see oli ilus. Ja kui ma ütlen ilus ei mõtle ma armas ega kena ega meisterlik, vaid ma mõtlen ilus. Ja kõik on öeldud.
Tema tegi selle pildi ilusaks. Klassikaliseks ja kauniks. Tema, kelle käsi sirutus kammima oma pikki eebenipuukarva lokke ja kelle surnukahvatud huuled sealjuures kummaliselt naeratasid. Tema, kelle põsed roosakalt ei lõkendanud hoolimata sellest, et pärastlõunane hele päike talle otse näkku paistis, nii et ta silmi kissitama pidi. Tema, kelle silmad polnud ei lummavalt iirisekarva ega ka veetlevalt sinised. Tema, kes ta ilus polnud, tegi selle pildi nii ilusaks, et kunstnikul sealjuures võimatu silmi oma töölt pöörata oli. Ilus. Ja ta ohkas.
Tunnid möödusid ja ta vaatas ikka veel maali. Polnud mahti ei istuda ega kõndida, ei silmi korrakski eemale pöörata. Oli õhtu. Vaikne õhtu, mil tuuleke ei liigutanud ega linnuke lennanud. Väga vaikne oli. Ja selles vaikuses oli see maal ja see tundus kõnelevat. Kõnelevat tema - loojaga. Ent ta ei suutnud mõista ja see hämmasts teda. Tema, kes ta oli naise loonud ei mõistnud tolle sõnu…
Silmapiiril paistis tõusva päikse esimesi kollakaid kiiri. Looja istus põrandal ja vaatas maali. Sõba silmale saamata, kuid väsinud ta polnud. Jah, nüüd oli ta päris kindel, et naine rääkis. Tema valged huuled liikusid ettevaatlikult, harjaga samas taktis. Mehele tundus, et ta mõistis midagi, aga mida ta mõistis ta ei teadnud… See maal! See ilu!
Kurnatuna toetas ta pead kätele, silmi siiski maalilt pööramata. Aega oli möödunud palju – liiga palju. Ta lõuale oli tekkinud silmanähtav habemetüügas, ta nägu oli vana ja väsinud. Viimases lootuses ja ahastuses sirutas ta käed taeva poole, paludes sealt mõistmist. Vabandades, et oli julgenud siia maailma sellist ilu luua. Ja ta nuttis kibedaid pisaraid ja oma valus nägi vaid Jumala valgust ja uskus, et talle on andestatud…
Ta tõusis. Ja tõstis käe, et maali oma silme eest varjata. Läbi sõrmede nägi ta, kuidas naine maailit maha astus. Just selline nagu ta oli: surnukahvatu ja ilus, hari ikka veel käes. Hääletult nagu kass astus ta lähemale. Hirmust kangena sulges looja silmad – see ilu oli liig tema jaoks. Pehmed huuled paitasid ta nägu, huulil vaid üksainus värelev sõna: armastus.