"Igavese talve lugu"

* * *

Jah, me astusime käsikäes taevatrepist alla. Sinu käsi minu seljal, minu sõrmed sinu juustes sasimas, silmi üksteiselt pööramata. Võta nüüd kinni, mis imeväg meid siia alla vedas, aga alla me tulime – käsikäes ja täiuslikena.

Kuidas kirjeldada seda tunnet, kui mu paljad varbad esimest korda kuuma asfalti puudutasid ja ma imestunult oma pilgu sinu poole tõstsin, et siis sealt samasugust üllatust leida?. Seda naeru, mis meist välja voolas, kui esimesed soojad vihmapiisad taevast langesid ja meid üleni märjaks kastsid? Kui sirutasin käe, et puudutada lund ja tundsin külma, ja kui sa siis tulid ja võtsid mu ümbert kinni? Kuidas meenutada esimesi lausutud sõnu, millest kiirgas soojust ja siirust ja armastust? 

Sel pärastlõunal istusime oja kaldal kasvava tamme otsas ja mängisime tema roheliste lehtedega. Tundmatust liigist linnud ehitasid mõned oksad ülevalpool pesa. Oli mattunud sellesse rohelusse, oli parajasti kevad ja see võlus mind. Ma ei märganudki seda, et sinu käsi polnud parajasti minu peos ega paitanudki mu pikki siledaid juukseid, nagu alati. Mind köitis muu, mu jaoks oli tähtis muu. Kevad. Ma ei märganud ka seda, kui sa ennast puu otsast alla libistasid ja vaikselt oja juurede jalutasid. Ma ei märganud su valu ja meeleheidet, mis oja  puhastest voogudest taeva poole peegeldus, ega pisaraid, mis siledale veele oma ringe jätsid.

Mu kõrvus kostus muusika: tuul kohises ja oja vulises, linnud sädistasid pea kohal. Miski puudutas mu juukseid ja ma ei märganud, et see polnud sina. Loodus kutsus mind, see oli mind vallanud. Et mitte valetada, ma olin armunud. Nüüd ma teadsin, mis see tähendas, mis ma sinu vastu olin tundnud. Ainult et praegu – praegu polnud sinu aeg. Küll saabub ka see… ma mõtlesin ja vaatasin päikest.

Ma ei märganud, kuidas su pikad heleblondid juuksed halliks tõmbusid ja kuidas su noor nägu minutitega aastakümneid vanemaks jäi. Mu kõrv ei eraldanud oja vulinast su meeleheitlikke nuukseid, mu süda ei suutnud teha vahet looduse kutsel ja sinu armastusel Armastusel sinu vastu. Ma ei kuulnud ka seda, kui sa väsimusest ojja kukkusid ja sinna lamama jäid. Ma ei kulnud, kui sa siit maailmast lahkusid…

Ma istusin puu otsas. Ka siis kui lehed langesid ja tuuled puhusid tugevamini. Ka siis kui linnud ära lendasid. Ma ootasin, ootasin sinu aega… Lumi langes, mu valged jalad külmusid ära ja mu pisarad jäätusid. Sinu aega aga ei tulnud. Kevadet ka ei tulnud. Oli talv. Igavene talv.